INTERVJUU ⟩ Kristin Davis: on raske leppida, et elu pole päriselt see, mida oled ette kujutanud
27. juuli 2023, 14:31
«Varem lihtsalt ei tehtud sõusid kambast üle 40-aastastest naistest. Meil on seitse peategelast. Me oleme mitmel viisil ebatavalised. Me tegeleme kultuuriliselt põletavate küsimustega,» ütleb kultussarjas «Seks ja linn» Charlotte'i kehastav Kristin Davis (58). Jätkusari «Ja ongi käes...» toob armsaks saanud tegelased uuesti ekraanile.
Intervjuu on antud 13. juunil, enne näitlejate streiki.
Kust me selle hooaja alguses Charlotte’i leiame?
Umbes sealt, kuhu me ta jätsime. Ta püüab jätkuvalt olla oma lastele parim ema, ning olla parim abikaasa Harryle. Lapsed esitavad teatavaid väljakutseid selles osas, mida nemad teha tahavad, ja Charlotte’i jaoks on esimene instinkt püüda [neid] kontrollida. See on tema jaoks pidevalt keeruline heitlus. Hooaja edenedes näeme me, kuidas ta vaikselt lepib ja oskab teha õigeid otsuseid nii oma laste kui ka Charlotte’i jaoks. Ta peab oma suhtumist ümber hindama, mis on suurepärane. See on lõbus ja ma isiklikult suhestun sellega samuti. Charlotte on keskteel, kuid talle antakse ka palju kanda, mis on näitlejale tore väljakutse.
Kuidas sulle tundub, et ta on tegelaskujuna muutunud?
Mulle tundub, et ta on kindlasti maailmale rohkem avatud. Alguses oli ta oma eesmärkidele väga keskendunud: ta tahtis abielluda, ta tahtis, et kõik oleks täiuslik. Tema idee täiuslikkusest oli aga üsna piiratud, ma ütleks, vähemalt alguses. Kuid oma elukogemuse käigus – lahutus, mured lapsesaamisega – pidi ta minema sügavamale, mõistma, mis on päriselt tähtis. Ja see on suurepärane õppetund, mida omandada. Mõnes mõttes võitleb ta senimaani oma ideaalide ja reaalsuse põrkumisega. Ja see on muidugi tõene paljudele meie seast.
On raske leppida, et elu pole päriselt see, mida oled ette kujutanud. Nii et mõnes mõttes on tal kõik, mida ta tahab, teisalt peab ta ikka enda kohta uurivaid küsimusi esitama. Kes ma olen? Kas ma olen rahulolev? Olen ma piisavalt õnnelik? Elan ma kuidagi oma elu kellelegi teisele, mitte endale? Ja ma arvan, et kummalisel kombel alguses nii oligi, seda ta tegigi. Ta elas oma elu oma ideaalidele; mitte ilmtingimata teisele inimesele, kuid pidades silmas seda pilti, mida ta oli endale maalinud. Siis pidi ta maa peale tagasi tulema – ahhaa, see on inimene, keda ma armastan ja ta ei näe välja selline, nagu ma eeldasin, aga see ei loe. Ta pidi õppima laskma asjadel minna.
Ma kujutan ette, et paljud vaatajad saavad sellega suhestuda. Võibolla olid nemadki sarja vaatama asudes idealistlikumad ja ehk leidsid, et ka nende enda elu ei läinud plaanitult.
Meil on põhigrupp inimesi, kes on meiega sama vanad, eks? Aga meil on ka nooremaid ja vanemaid inimesi. Mulle tundub, et kõik saavad samastuda. Ja meil on nüüd uusi inimesi, kes avastavad originaalsarja, mis on nii tore ja huvitav. Sealt tulevad nad sarja «Ja ongi käes...» vaatama. On väga huvitav kuulda, mida inimesed tunnevad või millega samastuvad, kuidas see on aastate jooksul muutunud. Mulle tundub, et me oleme kõik koos selle läbi teinud.
Kui inimesed sulle tänaval lähenevad, mida sa enim neilt kuuled?
Sageli on see: «Mina olen Charlotte!» Ja vahel ütlevad nad: «Ma just vaatasin uuesti esimest hooaega!» Tavaliselt ollakse väga toetavad. Aastate jooksul olen kuulnud erinevaid asju. Näiteks kui Charlotte vahetas usku ja astus judaismi, oli palju inimesi, kes ligi tulid ja ütlesid: «Ma vahetasin usku ja astusin sellesse või tollesse religiooni oma abikaasa tõttu.» Ja kui Charlotte’il oli raskusi rasedaks jäämisega, tulid paljud naised ja rääkisid sellest, sest loomulikult on see väga levinud probleem. On nii armas, kui inimesed sinuga oma kogemustest räägivad.
Kui sa kedagi telekast kodus nii kaua vaatad, tundubki, et sa nagu tunneks teda. Kas inimesed käituvad, nagu nad tunneks sind?
Jah, kuid on veel üks huvitav asi: neile tundub, et nad tunnevad sind, kuid samas on nad üllatunud, et sa oledki lihast ja luust inimene. Me räägime asjadest, mida jagatakse, eks? Sest me jagame seda sarja. Aga jah, on veider hetk: nad on šokeeritud. Ja ma pean ütlema: «Jah, ma olen siin. Ma olen elus. Ma olen tõeline.» Ühtlasi ei riietu ma päriselus nagu Charlotte. Nii et võibolla on nad šokeeritud, et see supertavalises rõivastuses inimene saab olla päriselt Charlotte. Ma ei tea, nad alati tunduvad nii šokeeritud.
On sul Charlotte’ist lemmikhetki?
Oh jummel, nii palju! See stseen ammusest ajast, kui Charlotte ütleb: «Ma olen deitinud alates 15. eluaastast. Ma olen kurnatud. Kus ta on?» See oli suurepärane hetk, mis senini inimeste peades paistab elavat, mis on väga huvitav. Mu teised lemmikhetked on pulmad. Ma mõtlen ka meie filmimiskogemusele. Charlotte’i esimese pulma filmimine Treyga võttis nii kaua aega, et kõik tüdrukud jäid kirikupinkidel magama – ja mul on neist fotod. Mul on selliseid momente, segamini hetkedega, mis jõudsid ka ekraanile. Ja mul on nii palju suurepäraseid mälestusi Marokost.
Mis oli su lemmikasi Marokos?
Kust alustada?! Esiteks: lihtsalt juba seal filmimine oli nii maagiline ja imeline, lihtsalt seal koos olemine. See on nii ilus riik, nad olid meiega nii lahked. Käisime Sarah’ga vaibašopingul ja meil on senini need vaibad alles. Tema on enda omast teinud väga laheda otoman-lauakese, nagu lapitekk. Ta on nii loominguline. Minu oma on olnud mu kodus erinevates kohtades. Selle kõige juures oli midagi irreaalset – me olime väga, väga erinevas riigis, meie karakterite, meie meeskonnaga. Sahara kõrbes kaamelite seljas! See oli pöörane. Ma olen reisisõber, nii et ma väga-väga armastasin seda.
Kui te taas filmimiseks kokku saate, kas on ka tunne, et toimumas on midagi erilist?
Muidugi on see väga põnev. Tähendab, me töötame, nii et me oleme väga pühendunud ka detailidele. Iga pisiasi, iga detail käiakse hoolega üle. Me oleme debateerinud iga asja üle Charlotte’i köögis: kas see peaks olema siin või seal? Ehk ei peaks see üldse siin olema? Ehk ei ole see õige bränd? Kõik sarja juures töötavad inimesed on sellesse nii investeeritud ja see on nii imeline, ja see on üks põhjus edu taga. Nii et jah, kui me uuesti tööle läheme, on tõesti tunne, et toimumas on midagi erilist. Mulle meenub, kuidas me kogu sarja avastseeni koos Sarah’ ja Cynthiaga filmisime, kui me lõpuks koos Whitneys kokku saime. See on sõu avang. Nii et see oli küll nagu pidu! Me töötasime, aga samas me saime ka 18 tundi koos veeta, nii et me püüdsime üksteist käigult oma eludega kurssi viia: lapsed, uudised... katsime kõik ära.
Mis sinu meelest teeb sellest sarjast kultuurilises mõttes midagi täiesti erakordset?
Asi on stsenaariumis. Ning siin on ka mingi maagia. Ma ütlen: kõik sattus täpselt õigel ajal olema õiges kohas – ja meil on õnnestunud seda käimas hoida. Ma kiidan siin eriliselt Michael Patrickut [King – sarja režissöör]. Tema on see, kes peab alati minema ja uut sarja või filmi välja pakkuma. Me oleme pidanud end tõestama, aina ja uuesti. Osaliselt, sest tegemist on suure produktsiooniga, osaliselt, sest me oleme teistsugused. Varem lihtsalt ei tehtud sõusid kambast üle 40-aastastest naistest. Meil on seitse peategelast. Me oleme mitmel viisil ebatavalised. Me tegeleme kultuuriliselt põletavate küsimustega. Nii et me peame jätkuvalt end tõestama, ja me oleme lihtsalt õnnelikud, et meid toetatakse ja me saame seda edasi teha.
Sari «Ja ongi käes...» on eetris HBO platvormil igal neljapäeval. Eestis saavad seda vaadata Go3, Telia ja Elisa kliendid.