Eesti kaunitaril Emilie Rosaliel olid kosilastele väga kõrged nõudmised, alles eksootiliste maadega meelitamine pani tema südame sulama ja abieluettepanekule jah vastama. Emiliest sai üks Eesti ajaloo maailmakodanikke, kelle luksuslikku elu kirjeldavad kaheksa maja, milles igas kolm teenrit; tosin korterit ning päevakava täis vastuvõtte, lõbusõite ja teejoomisi.
Viimaks ei suutnud Emilie enam kauge võõra maa eksootikale ja Andrese tungivatele kutsetele vastu panna ja nii andiski ta järjekordsele abieluettepanekule jaatava vastuse. Ning õigesti tegi, sest polnud palju kaasmaalasi, kes oleksid võinud Emiliele pakkuda nii head elujärge kui Surabaya firmas E. Fuhri & Co tsinkograafia osakonna juhatajana töötanud Andres Saal.
Daamina ei võinud Emilie teha mingisugust tööd, ka mitte turul käia ega tubaseid toimetusi teha. Selleks olid tal toatüdrukud, kokad, teenrid, aednikud ja muud käealused, kellest igaüks tegi vaid oma kindlat tööd. Naised võisid «üksi kiigetoolil kiikuda, klaverit mängida, laulda, maalida ehk ennemuistseid jutte lugeda, nõnda kuidas anded ja lust lubavad,» nagu kirjutas selle eluviisi kohta Andres Saal. Ta on värvikalt kirjeldanud ka jõuka perekonna elustiili: «Õueballil pidid vanemad abielupaarid platsi astuma ja iseenestele ja teistele lõbu tegema. Ja sellega saivad nad väga hästi korda. Rõõmus flirt igal pool, isegi meestel ise oma naestega ja naestel ise oma meestega, kui uskumata see ka kõlab.»