Vabariigi alguses oli Eestis naisajakirjanikke väga vähe. Oli küll naisi, kes kirjutasid ajalehtedele üksikuid artikleid või toimetasid naistelehti, kuid enamasti võeti suurte päevalehtede juurde neiukesi vaid masinakirjutajateks ja tõlkijateks. Ja sedagi vaid põhjusel, et naistele ei olnud vaja nii palju maksta kui meestele. Ajakirjaniku väärikas ja mõjuvõimas amet usuti olevat üksnes meestele sobilik. Agnes Vesilo on üks väheseid, kes endalegi selle ameti välja võitles.

Agnes Vesilo on tõeline erand – Waba Maa kontserni juures töötas üksainus naine, keda on pidama hakatud esimeseks professionaalseks naisajakirjanikuks Eestis.

Agnesel oli kombeks aeg-ajalt oma lõbuks vesteid kirjutada. Nii need kogunesid järjest üksteise otsa laualaekasse. Mees saatis naise teadmata tema lood ajalehele ja mõned neist ka avaldati. Ühel päeval tuli kiri: «Palutakse härra A. Mihkelsonil ilmuda Esmaspäeva toimetusse.»

Härra Mihkelsoni polnud kusagilt võtta. Tuli siis ikkagi ise minna. Ta püüdis teha võimalikult madalat häält: «Mina olengi härra Mihkelson, keda kutsusite...»

Kommentaarid
Copy