VAATA PILTE ⟩ Mamma mia! Külmad eestlased seisid kümme minutit püsti ja plaksutasid
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
3. mai 2023, 10:44
Tõesõna, mul on raske seda uskuda! Rahvas seisab püsti ja plaksutab ning nad teevad seda kasvava kirega juba rohkem kui kümme minutit jutti. Siis tuleb Donna osatäitja ja hüüab ulja aktsendiga eesti keeles: «Tere, Tallinn! Veel üks laul?» Huilgamine. Muusikal «Mamma Mia!» on publiku täiega ellu äratanud. Kuidas see juhtus?
ABBA lugudega on sageli samamoodi nagu sillerdava diskoglämmiga laiemalt ja üldse säravate, edevate ja magusate asjadega elus – poos on öelda: «Äh, mina ei tarbi!» Salaja sööb enamik. Muusikal «Mamma Mia!» taasavas kunagise Rootsi popi kullaaugu ja ujutas rahva sädeleva vitaalse vaatemänguga üle. Vaielda pole siin midagi: originaalselt kurvilised meloodiakäigud, äärmiselt nutikad sõnad, hoogsad arranžeeringud. See on tase! Ja olgugi et bändi kõrgeima lennu aeg jääb umbes 40 aasta taha – inimesed teavad neid lugusid ka praegu. Kiire pilk saali: pead hakkasid nõksuma ja jalad kaasa tantsima juba hiljemalt hiti «Money, Money, Money» lavale jõudes.
ABBA kõlab selles muusikalis erakordselt hästi. Loomulikult lisavad osatäitjad lugudesse ka karakteri tundeid ja koomilisi knihve, mida muusikud ei tee, aga kohati kõlavad naishääled lausa häirivalt sarnaselt Agnetha ja Anni-Fridiga. Kuid omamoodi on see just plussiks, kõlaliselt see paitab kõrva.
Sind võiks huvitada ka: INTERVJUU STAARIGA | Depeche Mode tuleb Eestisse: «Pea meeles, sa pead surema. Seega ela täiega!»
Füüsiline huumor
Võib ju mõelda, et etenduse nautimiseks on vaja olla ABBA-fänn, paadunud romantik või muusikalisõber, kuid nii see pole. Laeng on piisavalt võimas ja vaatemängu hoog ning energia ülevoolavalt suur, üsna võimatu on mitte kaasa haaratud saada. Mõnegi loo puhul tuleb igati kasuks see, et ka meeshääled saavad klassikalistest versioonidest kandvamaid rolle. Näiteks «Knowing Me, Knowing You» võtab ikka pisarad silma, nii pagana ilus on! Ja mitmed ulakad ümberpööramised, nagu loos «Does Your Mother Know», annavad vürtsi ja vunki kõvasti juurde.
Etenduse eriline rosin on füüsiline huumor, mis ületab kõik keeleruumide piirid. Ja üllatab! Donna bändikaaslased on algusest peale kaks väga «paksude värvidega» kujutatud koomilist karakterit, aga kui need tädikesed ootamatult tantsu vihtuma kukuvad, siis ma naeran nii, et ei saa enam pidama. See on ootamatu, südamlik, kohmakas ja tabab vaatajat hetkel, kui seda kõige vähem ootaks. Ning need kaks särtsakat daami hoiavad lippu kõrgel lõpuni välja. Numbri «Take a Chance on Me» ajal ei jää isegi kõige mornim mees tõsiseks, see pole lihtsalt võimalik.
Maalikunstnikust valgusmeister
Mis aga täielikult pahviks lõi, oli valguskunsti filigraansus. Küllalt minimalistlike dekoratsioonidega antakse edasi ehe Kreeka saare atmosfäär: erksavärviline lasuursinine valgus, kiikuvad päikeselaigud läbi oliivipuuvõrade. Ma ei vaata etendust, ma olen Kreekas! Ja valguse ning värvigammadega žongleerimisel on selles maagia loomises jäme ots – Howard Harrison on hullupööra andekas mees.
Suure aplausi teen ka moekunstile: 70ndate üle võlli edev glamuur on häbitult taaselustatud ja stiilselt kokku mängitud. Asi toimib nii detailides, igas eraldi kostüümis kui suurtes kompositsioonides, kus tantsijad-lauljad moodustavad kauni koloriidiga maale. Võimsa emotsionaalse laenguga elujõust pulbitsev palett. Eestiski osatakse juba väga heal tasemel suuri show'sid teha ning meie kostüümiloojad ja koreograafid on tasemel. Kuid see polegi koht võrdlemiseks, vaid meisterlikkuse märkamiseks.
/nginx/o/2023/05/03/15295678t1ha1ef.jpg)
Ma saan aru, et sellised valgusrežiid on luksuslikud ja kallid, aga kui soovite maailmataseme märke, mis selgelt silma kargavad, siis üks neist särab just siin! Kuid ka tantsijate füüsiline võimekus, eeskätt käib see poiste kohta, on kõva. Kaunitaride trumpideks on näitlejameisterlikkus, sünkroonsus ja varjamatult seksikas kehaplastika.
«Mamma Mia!» muusikal ongi pärlikee tempokalt vahelduvatest energilistes numbritest, mis niidavad mastaabi, nalja ja üllatusterohkusega. Kõike seda seob üsna lõdvalt süžeeliin, mis juba ise on piisavalt jabur, et vaataja suunurgad ülespidi hoida. Ja ehkki lugu on teada tänu Vanemuises lavale toodud «Mamma Miale» (2016) ja samanimelisele muusikalifilmile (2008), ei hakka ma seda siin välja lobisema. Need vallatud kurvid on piisavalt absurdsed, et lahutada meelt ka kolmandal vaatamisel.
«Mamma Mia!» muusikal
Benny Anderssoni ja Björn Ulvaeusi loodud legendaarseid ABBA hitte siduv humoorikas armulugu. Stsenarist Catherine Johnson, lavastaja Phyllida Lloyd ja koreograaf Anthony Van Laast. Kujundus Mark Thompson, valgus Howard Harrison. Produtsendid on Judy Craymer, Richard East ja Björn Ulvaeus, produktsioon valmis Littlestari, Universali ja NGMi koostöös.
Iga detail – karakterid, muusika, koreograafia, koloriit kuni viimase dünaamilise valgusvirvenduseni – on tipptasemel ja filigraanselt paika timmitud.
Otse Londoni West Endist kohale lennutatud maailmatasemel meelelahutust saab sel nädalal nautida siinsamas Eestis Alexela kontserdimajas 2.–7. maini. Piletid on paarile päevale juba välja müüdud, aga väledatel on võimalus tõeliselt eredast ja ülevoolavalt sillerdavast elamusest osa saada.
Muusikal jõuab maailmaturnee käigus Tallinnas lavale kaheksa korda ning see on ülemaailmne hitt. Seda on vaadanud üle 65 miljoni inimese 50 lavastuses ja 16 keeles. Kaasahaarav vaatamine esimesest minutist kuni suurejoonelise finaalini. Muusikal kahes vaatuses, ühe vaheajaga.
Tõusvas joones
Muusikal algab romantiliselt ja unistavalt koos kitarri saatel looga «I Have a Dream» imekaunis sillerdavsinises Kreeka saare hommikus. Loost pole keeruline aru saada, nii soovitaks pilgu kinnitada laval toimuvale, mitte subtiitritele. Ehkki soovijatele on need olemas. Olen vaimselt valmis, et see on pikk etendus, kuid esimene vaheaeg tabab kui välk selgest taevast – mis? Juba üle tunni läinud? Kus ta läks? Kõigile meeltele pakutakse niivõrd haaravat kraami, et aegruum kaob täiesti.
Kergete lainetena kulgeb etendus lõpukulminatsiooni. Ja see on pikk! Pange vaim valmis: mitte mingi niisama kummardamine, vaid eraldi number. Kohe korralik numbrite seeria, kui nüüd päris täpne olla. Sest nii mõnigi ABBA superhitt, näiteks «Waterloo», mis 1974. aastal Eurovisiooni kinni pani, ei sobitunud mitte miski nipiga armuloo sousti – niisiis tuleb see lisapalade finaali mahutada. Rahvas seisab püsti ja plaksutab ning nad teevad seda kasvava kirega juba rohkem kui kümme minutit jutti. Mitte ainult ei plaksuta – nad karjuvad! Needsamad, ohtralt ironiseeritud «kuumaverelised eestlased»? Mina seda legendi enam ei usu – andke vaid head meelelahutust ja tuli lööb publikus lõkkele!
