:format(webp)/nginx/o/2024/10/10/16409039t1h19e9.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/05/01/15291486t1ha459.jpg)
Nälg on signaal, mille saadab välja aju, isu on meeldetuletus meeltelt, et tahaks midagi head.
Kuid kuidas neil kahel vahet teha? Kas keha küsib toitu ja energiat või soovib ajaviitmiseks ja igavuse peletamiseks näksida? Kas piirduda tuleks klaasi vee ja asendustegevusega või peab kehale kvaliteetset kütust andma?
Sel puhul mõjub hästi mõtteharjutus, mida nimetatakse munatestiks või munaprooviks.
Seega: kui tunned vajadust midagi põske pista, mõtle, kas sa sooviksid muna süüa. Ükskõik, mis kujul: praetult, keedetuna, omletina. Kui ei, siis on tegemist näksimissooviga ja ära anna ahvatlustele järele. Kui aga munale mõtlemine paneb neelud käima, on aeg süüa. Ja sööma ei pea loomulikult mune.
Pole vahet, kas viimasest toidukorrast on möödas 4 või 40 tundi, kui isu on süüa, aga mõte munast ei ahvatle, pole tegu tühja kõhuga.
Veider, aga see töötab. Miks?
Teaduslikku sisu sellele pole teada, aga arvatakse, et kuna näljane keha soovib ennast enim just valguga laadida, siis ongi lihtne seos. Kui keha oleks sel hetkel tõesti vaid munadega rahul, näitab see vajadust päriselt süüa.
Kuid kui nälg pole ka tõeline, ei tähenda, et elunautimine tuleks kõrvale jätta ja endale ei tohiks iial tükikest kooki lubada. Elu on elamiseks ja nautimiseks.
Munatesti kasutamine võimaldab paremini ära tunda, millal nälg ei ole tõeline nälg, ja see annab võimaluse hinnata, kas oma isudele järeleandmine on hetkel parim idee. Mõnikord on see vastus jah, mõnikord ei.