:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/01/02/16574412t1hbcd9.jpg)
1922. aastal kuulsid naabrid Los Angelesi Layfette Parki jõukas piirkonnas asuvast majast karjeid. Kui politsei kohale jõudis, leidsid nad Fred Oesterreichi surnuna ja tema naise Dolly kappi lukustatuna. Nad olid kindlad, et Dolly oli tapja, kuid neil polnud aimugi, kuidas ta mõrva korraldas.
Dolly (täisnimega Walburga Österreich) ja Fred olid mõlemad Saksa immigrandid. Fred oli jõudnud heale järjele ja talle kuulus Milwaukees edukas tekstiiliettevõte. Nad abiellusid noorelt (17 ja 20), kuid paraku polnud see õnnelik abielu. Vähemalt mitte Dolly jaoks, kellel oli palju afääre ja kes polnud sel teemal ka kuigi tagasihoidlik.
/nginx/o/2023/01/01/15056630t1h775a.jpg)
Üks afäär, millest Fred teada sai, oli 17-aastase Otto Sanhuberiga, ühega remondimeestest, kes mehe tehases töötas. Dolly oli 30ndates, kui suhe algas. Ta kutsus noore Otto oma koju õmblusmasinat parandama ja sellest hetkest saadik põles nende vahel armuleek. Et keegi midagi ei kahtlustaks, ütles Dolly naabritele, et Otto on tema «hulkurist poolvend».
Fred sai kiirelt aga haisu ninna ja nõudis, et Dolly lõpetaks Ottoga sahkerdamise. Dolly nõustus ja Otto kadus pildilt.
«Kummitav» uus maja
Umbes viis aastat hiljem ei olnud Fredi & Dolly abielu paranenud. Nad kolisid Milwaukeest LA-sse, sest Fred oli kindel, et nende majas kummitab – asjad läksid kaduma ja ta oli kindel, et kuuleb seintest kostvat kummalist heli.
Mida Fred ei teadnud – mida keegi ei teadnud – oli see, et Dolly oli veennud Ottot alaliselt nende pööningul elama, et nad saaksid oma suhet jätkata. Otto katkestas igasuguse kontakti välismaailmaga ja peitis end pööningule, lootes Dollyle toidu, vee ja riiete hankimisel. Hilisemates aruannetes väideti, et Dolly kutsus Otto iga päev mitu korda katusealusest välja, et temaga seksida. Ottol oli oma välivoodi, toit, lambike, lugemis- ja kirjutamistarbed. Päevasel ajal, kui Fredi kodus polnud, tegi Otto maja peal erinevaid töid (ja seksis, Otto sõnul isegi päevas kuni kaheksa korda), ööseks aga ronis uuesti pööningule, kus luges ja kirjutas.
Kui Fred nõudis, et nad 1918. aastal koliksid, veendus Dolly, et nende uues majas oleks pööning ja Otto hiilis ka sinna sisse. 1922. aastaks oli Otto nende pööningul salaja elanud ligi 10 aastat.
Saatuslik augustiöö
22. augustil 1922 läksid Dolly ja Fred omavahel tülli ja asi võttis koleda pöörde. Otto, kes tüli pealt kuulis ja kartis, et tema armukese elu ja tervis on ohus, võttis 25-kaliibrilised püstolid ja tulistas Fredi kolm korda. Dolly abikaasa suri saadud vigastustesse.
Seejärel lavastasid Dolly ja Otto stseeni nii, et see näeks välja nagu untsu läinud sissemurdmine. Dolly andis Ottole kogu majas olnud sularaha ja abikaasa teemantidega kella; Otto lukustas Dolly kappi, võti väljaspool. Otto naasis oma peidupaika ja Dolly karjus appi, kuni naabrid kutsusid politsei. Politsei suhtus Dollysse algusest peale kahtlustavalt, kuid ei suutnud seletada, kuidas ta Fredi tappis, kui ta oli kappi lukustatud.
Dolly päris Fredi raha ja ostis endale uue maja… koos pööninguga. Kuigi Dolly & Otto said nüüd vabalt elada, jäid nad oma vanale korraldusele truuks. Otto ütles hiljem, et ta oli Dolly seksiori.
Palju suhteid, palju valesid
Kõige selle ajal oli Dollyl olnud muid afääre ja tal polnud kavatsust peatuda. Tegelikult oli tema segane armuelu see, mis lõpuks Dolly pahandustesse kiskus ja valed päevavalgele tõi. Ta kinkis ühele armukesele – oma advokaadile Herman Shapirole – kella, mis tema sõnul oli röövimise käigus varastatud.
Üks teine armuke aga otsustas pärast halba lahkuminekut (ta nimelt oli avastanud Dolly suhte Shapiroga) suu lahti teha ja ütles, et Dolly palus tal pärast mõrva vabaneda 0,25 kaliibriga püstolist. Teise püstoli oli Dolly andnud oma naabrile, öeldes, et see meenutavat liiga seda relva, millega tapeti tema abikaasa ja ta ei taha pahandustesse sattuda. Naaber mattis püstoli oma roosipõõsa alla.
Politsei arreteeris Dolly 1923. aastal. Vahi all viibides palus ta oma advokaadil (ja armukesel) Herman Shapirol toita tema pööningul elanud nn hulkurist poolvenda. Shapirole tundus kogu asi juba väga kahtlane.
Otto oli teist inimest nähes õnnega koos ja rääkis Shapirole kohe oma suhetest Dollyga. Sanhuber arreteeriti ning teda süüdistati tapmises. Juhtumi ebatavalised asjaolud jõudsid peagi ajakirjandusse ning Sanhuberile anti hüüdnimeks «nahkhiirmees». 1. juulil tunnistatigi Otto süüdi tapmises, aga kuna aegumistähtaeg oli möödas, tuli ta vabastada.
/nginx/o/2019/05/23/12193203t1h500a.png)
Kikimoorid
Dagmar Lamp ja Heidi Ruul on Kikimoorid, kes räägivad kõhedaid ja verdtarretavaid tõsielulugusid. Toome sinuni paeluvad seiklused ajaloost ja tänapäevast, krimi- ja paranormaalsete nähtuste vallast nii Eestist kui välismaalt. Ja neid lugusid pole sa kindlasti varem kuulnud! Saada meile oma lugu: kikimoorid@gmail.com. Külmavärinad on garanteeritud!
Ka see lugu siin pärineb Dagmar Lambi ja Heidi Ruuli podcast'ist «Kikimoorid».
Otto muutis oma nime Walter Kleiniks ja kolis Kanadasse, kus abiellus ja elas ülejäänud elu privaatsuses.
Ka Dolly mõisteti õigeks, kuna vandekogu ei suutnud otsustada, kas ta on süüdi või mitte ja 1936. aastal tema vastu esitatud süüdistus võeti lõpuks tagasi. Ta leidis uue, 30-aastase armukese ja suri 1961. aastal 75-aastaselt vaba naisena – kaks nädalat pärast oma viimaseid pulmi endast 45 aastat noorema kallimaga.