Saade «Tantsud tähtedega» raputas Eesti avalikkust nagu suur positiivsuse plahvatus. Ja kõige rohkem särtsu ja soojust süstis oma sõnavõttudega muidugi «hea politseinik» kohtunike pingis koreograaf Jüri Nael (47).

Mis on edu valem tantsusaates – julgus olla seal pulbitsev, siiras ja pöörane nagu kunstis, mitte tubli ja tasakaalus nagu tavaelus?

Nojah. Ka vaatajad tahavad näha piiride ületamist ja iseendast välja astumist. Andrus Vaarik ütleb väga hästi: «Ei ole olemas komöödiat. On olemas ainult tragöödia. Komöödia puhul me naerame kellegi teise traagika üle.» Me tahame lasta kellelgi teisel läbi elada asju, mida me ise läbi elada ei saa või ei julge. Ka see on katarsis, kui näed kedagi kannatamas ja mõtled: issand kui hea, et mina seda tegema ei pea. 

Kas sel korral olid finaali parimad alguses pigem nõrgemate seas?

Ülle [Lichtfeldt] on ikkagi artist. Ta on nii jäägitult aus inimene, et tema siirus kumab igast närvirakust läbi. Oli mõni saade, kus said esimesest sekundist aru: Ülle ei ole kohal. Teesklus on see, mille tunned kohe kaugelt ära. Ja mõni staar oli saates tehniliselt oluliselt tugevamgi.

Ülle ja Marko [Mehise] kasuks toimis see, et igal numbril oli väga isiklik lugu jutustada. Nad panid tõesti midagi iseendast publiku ette, mis puudutas väga.

Jüri ja Kristina trump oli julgus minna territooriumile, kuhu keegi ei uskunud, et nad julgevad minna. Seda ei ootaks ühelt poliitikult ja kõige vähem veel Jüri Rataselt. Teha midagi provokatiivset, astuda iseenda kuvandist välja on päris paras julgustükk, mis tõi neile tohutult toetust. Rumba oli üks asi, aga 50 halli varjundi stiilis number oli väga sensuaalne ja erootiline...

Kommentaarid (1)
Copy