Kust tulevad naised, kes julgevad? Kust leiavad nad sisemise jõu, et asjad välja öelda ja maailma muuta? Üks niisugune naine on Sarah Polley, Kanada näitleja ja PÖFFi debüütfilmi «Naised räägivad» looja, kes kannatas kogu lapsepõlve julma kiusamist ning veetis suure osa teismeeast voodisse aheldatuna.
Sarah Polley kasvas üles noorima lapsena viielapselises peres. Tema isa oli filmiprodutsent ja ema oli näitleja. Võib spekuleerida, et teatav hulk annet ja filmimaailma tunnetust on andekale naisele kaasa sündinud. Kuid talendiks vormisid ta siiski kannatused.
Kiusatud sünnist saati
Kogu lapsepõlve talus väike Sarah õdede ja vendade julma kiusamist. Põhjus oli lihtne – väike õde oli omamoodi, ta ei sarnanenud isa Michaeliga. Kõige kurvem oli tõsiasi, et vanemad ei astunud väikese ohvri kaitseks välja.
Lapsepõlves põdes Sarah rasket skolioosi. Noor neiu oli kõigest 15 aastat vana, kui vajas lülisambaoperatsiooni. Terve järgneva aasta pidi ta veetma voodis lebades ja taastudes. Milline katsumus on teismelisele tüdrukule selline sunnitud eemalejäämine aktiivsest elust, suhtlusest ja sõpradest, suudab iga empaatiline hing ise ette kujutada. Kannatuste kasulik pool oli aga tõsiasi, et olles aheldatud voodisse, õppis Sarah vaatama, märkama ja väikestest detailidest sügavaid tähendusi välja lugema. Valus, aga hindamatu väärtusega elukool filmiloojale.
Lapsest peale laval
Hoolimata keerulisest pereelust ja peaaegu olematust toetusest jõudis tilluke Sarah andeka lapsena ekraanile vaid nelja aasta vanusena. Toona oli tegu väikeste rollidega jõululoos ja õudusfilmis. Kuid juba kaheksa-aastaselt valiti ta televisioonis Ramona Quimby rolli, kehastama samanimelises telesarjas nimiosa. Kui mitmed lapstähed täiskasvanuikka jõudes kustuvad, siis Sarah'l läks vastupidi – tema karjäär näitlejana läks aina ülesmäge ja ta on teinud terve rivi põnevaid rolle erinevates mängufilmides.