/nginx/o/2022/10/30/14929757t1haa56.jpg)
Kes on öelnud, et elus tuleb vaid ühe liistu juures passida. Skandaalne kunstnik Toivo Freeman Pilt seda igatahes küll ei kavatse. Provokatiivsete poliitikuportreedega kuulsaks saanud mees tegi uue loomingulise vembu hoopis laulu vormis. Ja virutas selle otseteed Eesti Laulu konkursile.
«Jah, kavatsen Eurovisioonile minna,» teatab Toivo Freeman bravuurikalt. «Avastasin, et ma oskan laulda küll!»
Hüppasime läbi Toivo Freemani ateljeest vanalinnas ja uurisime asja. Vahel tundub, et muusikamaailm on selline pooleldi püha proffide pärusmaa, kuhu niisama lihtsalt sisse astuda ei sobi. Aga kes seda ütleb ja kes seab reeglid? Eesti Laul on alati olnud koht, kus kuuleb ja näeb täiesti uusi tulijaid ja just see hoiab meie muusikaelu värske ning energiast pulbitseva.
Kust selline uljas idee tuli, et hakkaks ise muusikat tegema?
Sest sellist asja mitte keegi teine ei tee, Eestis oli see tühi koht! Kõik tahavad meeldida, keegi ei tee toorelt ja südamest. Otsustasin, et teen siis ise! Ja ei hoia seda endale, mis mõtet on muusikat vaikselt ja salaja teha. Ikka suurelt ja täie rauaga.
Mulle käib vastu, et hirmu on liiga palju. Inimesed on arad ja ebausklikud. Kardetakse, mis keegi arvab ja see nudib ideed kõik ühesuguseks ja ümmarguseks. Meie ei tunne mingit hirmu. Tahame teha - teeme! Mind ükski neist jamadest ei paina, vaatame, mis saab.
Mis laadi muusika osas seda tühja kohta näed, mida täita vaja?
Ma olen reivipõlvkonna laps. Mäletan omal ajal techno ja elektroonika tulemist. Ja vaata, mis praegu toimub – see on jälle väga moes! Otsitakse kõva laenguga muusikat. Aga vana kooli ei oska uued tegijad enam teha. Neis pole seda julgust enam järel. Aga mina olen selle muusika sees kasvanud, minul on see naha vahel, täiesti veres. Ma tunnen ära, mis töötab. Aga mingeid stiilipiire ma küll ei tunnista. Meie muusika ulatub dark technost kuni italo house’ini. Praegu ma seda lugu veel ette mängida ei saa, reeglid on sellised, et tuleb saladuses hoida. Eesti Laulule on lugu esitatud.
/nginx/o/2022/10/30/14929758t1hc807.jpg)
Mis lugu see on?
Loo nimi on «I like nuts». Kas mulle meeldivad pähklid? Kas mulle meeldivad munadega inimesed? Kas mulle meeldivad äkki hoopis hullud? Kuulates saab aru. Mingit intriigi peab loos olema, muidu pole endal huvitav teha.
Mulle meeldib üks lause – ainult hulludele on antud tunda elu maitset. See pani mind mõtlema. Mis asi see hullus on? Kes meid üldse hindab? Mina oma vabade vaadetega elule olen kindlasti mõne silmis hull. Ja mulle sobib see hästi – las ta olla, mina end selle pärast tagasi ei hoia.
Lugu on igatahes Eesti Laulu masinavärgis ja läheb žürii ette. Nemad pimesi kuulavad ja valivad, kes edasi pääsevad. Nad ei tea, kes on autor või esitaja, see käib puhtalt kõrva järgi. Minu meelest on see süsteem väga äge ja annab võimaluse kõigile.
Aga mis siis saab, kui seda edasipääsejate hulka ei valita?
Las nad valivad – minu lugu kõlab nendest teistest nagunii üle! Eks peagi avalikustatakse lood, mis edasi pääsevad ja kuulajateni jõuavad. Vaatame, mis saab. Selles loos on energiat läbi lüüa nagunii sees.
Milline peab hea lugu olema, mis läbi lööks?
Hea idee peab olema. Ja loo ülesehitus. Selline lugu, et kui korra kuuled, tahad teist korda veel kuulata. Mulle meeldib, kui loos vahelduvad lained, on omad teravused ja pehmused. Mulle meeldis väga 80ndate lõpu Detroit Techno, mis oli nii äge, toores ja industriaalne. Hiljem tuli uute tehnoloogiliste võimalustega muusikasse juurde tohutult moonutusi, kellasid ja vilesid. Aga toores jõud ja aus ehedus kadus muusikast ära.
Kui muusikat tehakse selleks, et meeldida, siis see läheb nii läilaks ära! Mina seda ei seedi. See ei tundu mulle üldse aus looming. Meie toome selle hea toore biidi uuesti tagasi. Elusana. Ma ei saa hakata ühegi inimese pähe pugema, et talle meeldida. Meie teeme, mis meile endale meeldib.
Teete muusikat koos Uku Kübaraga, miks just temaga?
Aga see mees on ju täielik geenius! Muusika loojad ei paista nii välja, et igaüks neid tunneks, aga Uku oli juba 19-aastaselt muusikakoolis õppejõud. Ta on teinud koostööd näiteks Laura Põldvere ja paljude teiste artistidega. Noor ja tuline, aga väga kogenud tegija. Temaga on lust koos muusikat teha.
Ma saan olla just nii kreisi, kui ma olen. Ja töötame juba teise loo kallal, nii et saan välja öelda, et varsti tuleb album ka. Mulle meeldib olla aus ja julge - tahan midagi saavutada, siis hakkan selle nimel tööle. Kui tohutu energiaga tegutseda, siis takistusi ei ole!
Kas ühtegi kahtlust ei olnud, et kas ikka oskad?
Ei! Muusikaga olen kokku puutunud ka varem päris tihedalt. Paarkümmend aastat tagasi oli mul plaadifirma, andsin välja Eesti esimese drummi-bassi kogumiku. Aga siis jäi see värk soiku, teised asjad elus tulid peale.
/nginx/o/2022/10/30/14929756t1h799e.jpg)
Ja see pole niisama, et teen laheda loo - otsustasid ise ka artistina lavale astuda ja laulma hakata!
Avastasin jah, et ma oskan laulda. Küsisin hästi lahtiselt produtsendi käest: «Hei, ütle otse, kas ma oskan laulda või mitte?» Tema vastas: «Jaa, oskad küll!»
Varem ma selle peale ei tulnud. Paar punklugu olen teinud, aga need olid siukesed karjumised. Sain pihta, et häält on vaja ning teatud taset, aga kõige rohkem ikka julgust.
Minu jaoks laulmine ja kunst – see on kõik üks looming. Ühed lained, ühed toonid, emotsioonid ja teravused. Protsess on ju täpselt sama. Lood midagi kõigepealt selleks, et ennast liigutada. Kui see liigutab teisi ka, siis on eriti lahe. Enesekindlus peegeldub inimesteni ja olen aru saanud, kes on ise enesekindlad, need võtavad ka minu loomingust tuld. Loominguline julgus on löönud minus nii tugevalt välja, et katsetan mõnuga inimvõimete piire. Järgmiseks plaanin muusikavideole tantsu teha. See on hoogne, tempokas lugu, vaatame mis sellest saab.
/nginx/o/2022/06/21/14646486t1h85ee.jpg)
Oled varem öelnud, et tahad oma pöörased tagid Eurovisiooni lavale panna.
Jah, selline plaan mul on. Eurovisioon on tohutu südmus, mida jälgitakse üle kogu Euroopa. Mõtlesin ükskord - küll oleks lahe, kui saaks oma tagi mõnele solistile selga. Ja nii kui mõte tuli, hakkasin kohe tegutsema. Meil oli Ukuga juba täitsa korralik kokkulepe olemas, et ta astub eurolavale minu tagis. Aga siis tuli koroona vahele, kogu see plaan läks luhta. Ja viimati esindas meid Stefan, aga no kantrit ma ei tee!
Siis mõtlesingi, et järele ma ei anna. Kui muudmoodi ei saa, siis tuleb ise ära teha. Ja otsustasin – ma teen ühe sellise ägeda loo, et ma pääsen ise Eurovisioonile oma tagidega!
Ehk siis eeskätt ikka kunst, mitte kuulsus?
Minu looming ongi kogu minu elu, mõnes mõttes olen eluaeg laval olnud. Igavat elu ei taha ma elada ja ei kavatse kunagi proovida! Vaatan vahel, mis minuvanused räägivad: «Oh, mis ma enam, ma enam ei jaksa. Las nüüd noored teevad... » No mis te räägite!? Nelikümmend ka mõni vanus. Mina alles hakkan lammutama. See on parim aeg – kogemused hakkavad kohale jõudma ja midagi on juba peas ka, et neist järeldusi teha. Tunnen, et nüüd on mul lisaks energiale ka teadmisi, kuidas seda targalt rakendada.
Toivo Freeman Pilt teeb, mida tahab. Eks peagi näeb, kas julgust kroonib ka edu.
:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)