Helen Adamson palverännuteel Hispaanias: matkasin ja vaatasin iseendasse

Helen Adamson Foto: Erakogu

Lauljatar Helen Adamson saabus tagasi väljakutsete rohkelt palverännuteelt. Kuidas tekkis noorel naisel idee minna sellisele matkale? Saime raadio Elmar hommikuprogrammis teada, millega ta silmitsi pidi seisma ning mis olid kõige suuremad takistused ning motivaatorid. 

«Kuidas teile nüüd lihtsasti seletada...käisin palverännaku teekonnal, tõsi. Kuid minu jaoks oli see ikkagi pigem matkatee. Ajalooliselt nimetatakse seda ettevõtmist palverännakuna - läbib teatud osa Hispaaniast ja osad rajad tulevad sinna isegi Prantsusmaalt ning Portugalist. Kuid kõik teed saavad lõpuks kokku Santiago de Compostelas,» kirjeldas Helen Adamson.

Santiago de Compostela on linnake Hispaanias ja asub seal ka kuulus katedraal. «Läbi ajaloo on inimesed sinna kõndinud religioossetel põhjustel. Näiteks, see teekond aitab vaadata paremini iseendasse ning saada paremat kontakti oma usu ja jumalaga. Minu jaoks oli see matkatee, mille käigus vaatasin iseendasse,» sõnas lauljatar.

«Eelmisel aastal kõndisin seda teed 250 km ja olin täiesti ihuüksinda. Tänavu juba 300 km ning samuti üksi. Eelmise aasta kogemuse põhjal sündis otsus, et tahan seda kindlasti jälle ette võtta. Seekord aga ei olnud üksinda matkamine samasugusel kujul. Süda tahtis seekord koos elukaaslasega minna, mõistus soovis üksi retke ette võtta. Iseendas oli segadust ja vastuolu,» tunnistas Adamson.

Muusik kiitis matkateel nähtud vaateid ning kaunist olustikku. «Hispaania loodus on ikka imeline. Füüsiline aktiivsus oli muidugi päris suur. 11 päevaga kõndisin kokku 300 km. Iseendaga kontakti saamine ja tundmine oli siiski hea. Sain aru, et olen tugev ja pean sellele kõigele vastu. Jaksasin 14 kilost matkakotti iga päev seljas tassida, läbides päevas üle 30 kilomeetri. See oli asja positiivne osa, eneseusk kasvas kindlasti,» rääkis ta.

«Tore, et võtsin enda jaoks aega. Püüdsin olla hetkes ja koguaeg kohal. Teinekord oli veel pea 15 km minna ja jalgade valu tahtis sundida kohe maha istuma. Otsustasin olla selle valuga: nüüd on nii ja lepin olukorraga. Lubasin iseendal just nii olla. Mul ei olnud nendel päevadel mitte mingeid teisi kohustusi. Lihtsalt kõndisin, otsisin süüa ja eesmärk oli jõuda õhtuks järgmisesse öömajja,» lisas Adamson. 

Lauljatar märkis, et matkal olles tundus elu nii erinev sellest, millega ta igapäevaselt harjunud kokku puutuma. «See oli nii teistmoodi sellest, mida muidu elu pakub. Primitiivsed mured tekkisid - polnud toitu ja sai vesi otsa. Tegelikult polnudki muud vaja: lihtsalt süüa, juua ja magada. See oli eriline tunne,» rääkis ta.

«Mida ma reisilt kaasa võtan...kindlasti pisiasjade hindamist. Ma ei tea, kui kaua see muutus mu elus püsib. Ma pole mitte kunagi oma kodu nii südamest igatsenud! Kui lõpuks koju jõudsin, oli rõõm nii suur. Kodus olles hindan nüüd isegi seda, kui pean koristama või prügi välja viima. Kodu ja oma ruum sai hoopis teise tähenduse,» avaldas Adamson.

Millal on muusikul plaanis ette võtta uus rännak? «Kindlasti tahan peagi uuesti minna. Paar kuud nüüd siiski mitte, kuid äkki juba selle aasta lõpus. Matkamine on mul väga südames. Pensionieas tahaks oma partneriga ette võtta Pacific Crest Traili, mille pikkus on üle 4270 km. Selle läbimiseks kulub ligikaudu viis kuud. Usun, et see võiks väga tore olla,» lisas Helen Adamson raadio Elmar hommikuprogrammis «Ärka, kaunis maa!».

Kuula Heleniga tehtud intervjuud SIIN. 

Helen Adamson Hispaanias matkamas Foto: Erakogu