:format(webp)/nginx/o/2022/10/03/14874071t1h0f3c.jpg)
Therese Rei jättis sädeleva naisena jälje ajalukku. Kuid samavõrra nagu mäletatakse tema uhkeid tualette, tasub tähele panna ka tema nutikust, julgust ja aktiivsust poliitikas. Therese osales kõigil vastuvõttudel, istus lauas ikka Rootsi kuninga paremal käel, naeris heliseval häälel tema repliikide peale ja päästis nii mõnelgi juhul mõne mühaklikult käituva eestlase renomee.
Eduard Reining kirjutas Stockholmis ilmunud Eesti Päevalehes 1971.aastal Therese Rei 80. juubeli puhul: «Elu, mis on olnud väärt elada!»
Pulmad kesk revolutsiooni segadust
Therese vend Karl oli agar kaasa lööma pöördelistes sündmustes ja ilmselt tema kaudu sõlmus tutvus ka Therese ja Augusti vahel, kuid esialgu takistas poliitika noortel oma isikliku elu peale mõtlemist. Alles 1917. aasta jõulude eel kujunes olukord, kus viimaks osutus võimalikuks mõelda abielu korraldamisele. Selleks ajaks oli Petrogradis võimu haaranud bolševikud ja valitses täielik seadusetus ja anarhia. Perekonnaelus nii tähtsa sündmuse puhul oli igaüks suure Lutsude perekonna liikmetest, kasutades oma tutvusi, hankinud toiduaineid nii palju, kui võimalik. Tänu sellele oli pulmalaud küllaltki rikkalik ja sealt ei puudunud isegi vein. See oli Therese klaverimängijast venna teene. Teenides mobiliseeritud sõdurina kui tromboonipuhuja Semjonovi kaardiväe rügemendi orkestris, oli ta päev või kaks enne pulmi õhtul hilja koju tulles juhtunud mööda minema ühest suurest veinikeldrist südalinnas, mida üks salk sõdureid parajasti rüüstas. Seda nähes sukeldus ka tema teiste hulgas keldrisse ja tõi sealt 2-3 pudelit veini sinelitaskus koju.