R, 9.12.2022

AJALOONAINE ⟩ Kaunitar, kes istus Rootsi kuninga paremal käel ja päästis mühaklike eestlaste renomee

Heili Reinart
Kaunitar, kes istus Rootsi kuninga paremal käel ja päästis mühaklike eestlaste renomee
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Therese Rei
Therese Rei Foto: Fotis

Therese Rei jättis sädeleva naisena jälje ajalukku. Kuid samavõrra nagu mäletatakse tema uhkeid tualette, tasub tähele panna ka tema nutikust, julgust ja aktiivsust poliitikas. Therese osales kõigil vastuvõttudel, istus lauas ikka Rootsi kuninga paremal käel, naeris heliseval häälel tema repliikide peale ja päästis nii mõnelgi juhul mõne mühaklikult käituva eestlase renomee.

Eduard Reining kirjutas Stockholmis ilmunud Eesti Päevalehes 1971. aastal Therese Rei 80 aasta juubeli puhul: «Elu, mis on olnud väärt elada. See haarab nii perekondlikke kui ühiskondlik-esinduslikke ülesandeid oma mehe ustava töö- ja saatuskaaslasena kui ka võimalusi ja suutmisi rakendada oma isikupäraseid kunstilisi harrastusi ja ambitsioone tunnustatud laulukunstnikuna.»

Peterburi eestlaste kogukonnas

Lutsude perekond Peterburis koosnes üheksast hingest: isast, emast, kolmest tütrest ja neljast pojast. Therese Karolina sündis 16. augustil 1891. aastal. Isa töötas kutsarina ja see tähendas, et lastele sai lubada nii haridust kui huvitegevust. Loeti Postimeest, võeti osa Eesti seltsi tegevusest, lapsed õppisid Jaani kiriku eesti koguduse koolis.

Peale selle tegeldi Lutsude perekonnas hoolega muusikaga. Isa Jakob oli noorena mänginud viiulit ja harmoonikat, emal oli ilus lauluhääl. Kõik lapsed, välja arvatud üks tütar, õppisid konservatooriumis ja mängisid ühel või teisel, mõned koguni mitmel muusikariistal. Kodus korraldati sageli muusikaõhtuid. Therese harjutas end hästi klaverit mängima, aga enam köitis teda laulmine, mida õhutasid takka ka õpetajad koolis, näiteks Mihkel Lüdig.

Olles lõpetanud algkooli, sooritas Therese eduka sisseastumiseksami ühte leskkreisrinna Maria Feodorovna nimelisse tütarlaste gümnaasiumi. Nende koolide iseärasuseks oli see, et niisama suurt rõhku kui õppekavas leiduvatele ainetele pandi seal lihvitud kommete õpetamisele. Tütarlapsi treeniti tundide kaupa sooritama sügavaid hoovikummardusi, graatsiliselt seltskonnatantse tantsima ja veatult pareerima prantsuse keeles, mis teatavasti oli pealinna kõrgema seltskonna keel. Eestlaste hulgas ei olnud just palju noori tüdrukuid, kes sel ajal oleksid saanud nii täiusliku kõrgseltskondliku kasvatuse ning nagu elu näitas, tõusis Theresele sellest hilisemas elus väga palju kasu.

Pärast poolt aastat Berliinis ühe aadlidaami saatjana asus Therese Luts kooliõpetajana ametisse samas Jaani kiriku algkoolis, kus ta ise oli varem õppinud. Selle kõrval juhatas ta vene gümnaasiumis õigeusuliste hommikupalvuse koori, võttis agaralt osa Eesti seltsi tegevusest, astudes seal aeg-ajalt kontsertidel üles, ja võttis laulmises eratunde. Maailmasõja aastail õnnestus Theresel viimaks astuda konservatooriumi, kuid siis tuli noorhärra August Rei ja õppimisele saabus sedapuhku lõpp.

Pulmad kesk revolutsiooni segadust

August Rei oli tüüpiline tolleaegne edasipüüdlik noor mees, kes õppis Peterburi Ülikoolis õigusteadust ja püüdis paralleelselt sellega teha revolutsiooni. Andis välja sotsiaaldemokraatlikku lehte, istus vangis, viibis pagenduses. Tegi läbi sundteenistuse Vene keisririigi sõjaväes ja mobiliseeriti uuesti maailmasõja alguses. Aastal 1917 oli Rei suurtükiväeohvitser Tallinnas Peeter Suure merekindluses.

Pärast veebruarirevolutsiooni muutus elu Petrogradis rahutuks. Therese vend Karl oli eriti agar kaasa lööma pöördelistes sündmustes ja ilmselt tema kaudu sõlmus tutvus ka Therese ja Augusti vahel, kuid esialgu takistas poliitika noortel oma isikliku elu peale mõtlemist. Alles 1917. aasta jõulude eel kujunes olukord, kus viimaks osutus võimalikuks mõelda abielu korraldamisele. Selleks ajaks olid Petrogradis võimu haaranud bolševikud ja valitses täielik seadusetus ja anarhia. Perekonnaelus nii tähtsa sündmuse puhul oli igaüks suure Lutsude perekonna liikmetest hankinud oma tutvusi kasutades toiduaineid nii palju, kui võimalik. Tänu sellele oli pulmalaud küllaltki rikkalik ja sealt ei puudunud isegi vein. See oli Therese klaverimängijast venna teene. Teenides mobiliseeritud sõdurina kui tromboonipuhuja Semjonovi kaardiväe rügemendi orkestris, oli ta päev või kaks enne pulmi õhtul hilja koju tulles juhtunud mööda minema ühest suurest veinikeldrist südalinnas, mida üks salk sõdureid parajasti rüüstas. Seda nähes sukeldus ka tema teiste hulgas keldrisse ja tõi sealt kaks-kolm pudelit veini sinelitaskus koju.

Laulatus toimus Lutsude kodus ja paari pani Therese ja Augusti hilisem piiskop Platon, tookord veel Paul Kulbuschi nimeline Peterburi Püha Issidori eesti koguduse preester.

1918. aasta tõi Peterburis eelkõige kaasa järjest suureneva näljahäda. August Rei asus ülalpidamiseks tegema kaastööd Peterburi Eesti Päevalehele. Therese aga klimberdas raha teenimiseks ühes kinos saatepalasid tummfilmidele. Teisedki Lutsude pere liikmed andsid ühise panuse toiduainete hankimiseks. Nii õnnestus midagi ikka kokku saada, lausa nälga ei tulnud kannatada, kuid tugevat alatoitlust küll. Vähem kriitiline oli olukord liha, rasva ja võiga, mida hangeldajad käisid maalt hankimas ja mida nende käest oli võimalik kalli hinna eest osta. Leiva ja jahuga oli seevastu lugu halvem.

Kuna suve algul pandi Eesti Päevaleht kinni, otsustasid Reid sakslaste alluvuses olevale Eestimaale emigreeruda. Väljasõiduks vajalike dokumentide nõutamine õnnestus hõlpsasti ja veidi enne jaanipäeva raputasid Therese ja August Petrogradi tolmu jalgelt. Pärast näljaratsioone tundus Eestimaine toidulaud midagi muinasjutulist.

Poliitiku abikaasa ja tema hunnitud tualetid

1919. aasta algul sukeldus August Rei Eesti poliitilisse ellu sotsiaaldemokraatliku partei ühe liidrina. Asutava Kogu valimistel aprillis võitis partei kolmandiku häältest ja August Rei valiti Asutava Kogu esimeheks. Eesti Ajutises Valitsuses langes tema õlule töö- ja hoolekandeministri, peaministri asetäitja ja ühtlasi Venemaal vangistuses viibiva haridusministri, kes oli tema naise vend Karl, kohusetäitja ametikoht.

Asutava Kogu esimees August Rei koos abikaasa Therese Reiga lahkumas Toomkirikust. Therese Rei
Asutava Kogu esimees August Rei koos abikaasa Therese Reiga lahkumas Toomkirikust. Therese Rei Foto: Fotis

Therese jaoks tähendas see seltskondliku karjääri algust parteijuhi ja ministri abikaasana. Apartement nooblis Puhkide villas Estonia puiesteel, elav osavõtt igasugustest kõrgetasemelistest vastuvõttudest, dineedest ja rautidest. Tutvumine Eestisse akrediteeritud välismaa diplomaatidega ja tuiskamine ballilt ballile. Rahapuudust perekonnas ei tuntud, sest poliitikutöö kõrvalt pidas August Rei ka vandeadvokaadi ametit. Therese hakkas peagi seltskonnas silma paistma oma kallite ja hoolikalt valitud tualettidega. Pildilehed avaldasid meelsasti temast fotosid ja kirjeldasid tema kostüüme.

Reide tähetund saabus kümnendi lõpus – aastail 1928–1929 –, mil August Rei oli riigivanem. Välisministeeriumi uueaastaballi puhul kirjutati Nooles aasivalt: «Naise suure väärtuse hinnang algab alles ta garderoobist. Mida kallima ainega ta kaetud, seda tähtsamat kohta omab ta seltskonnas, seda võluvam ta on. Näiteks on proua Rei pealinna eliidi keskel võitnud valdava koha oma rikkaliku garderoobiga. Ka seekord hiilgas ta gobeläänmustris rohelise siidkleidi, Brüsseli pitsivahu ja hermeliiniga.» Hiljem vandus Therese Rei pühalikult, et välismaalt olevat ta toonud vaid ühe esindustualeti. Ülejäänud olevat kohaliku meistri töö.

Just sel perioodil, kui August Rei oli riigivanemaks, külastas Eestit Rootsi kuningas Gustav V, ainus valitsev monarh, kes väisas iseseisvat Eesti Vabariiki. Külalise vastuvõtuks renoveeriti mõnevõrra Kadrioru lossi. Prantsusmaalt telliti uued tapeedid, hangiti ehtsat antiikmööblit ja lennukil toimetati pidusöögiks Itaaliast kohale värskeid kartuleid ja puuvilja. Poliitikute seas pääses liikvele ütlus, et kui mõni teine partei peale sotside oleks võimul olnud ja nii pillavalt raha kulutanud, oleks ta kindlasti saanud arvustuse osaliseks.

Aiapidu Kadriorus. Kuningas kõnelemas Paul Pinnaga, vasakul valges kleidis Therese Rei
Aiapidu Kadriorus. Kuningas kõnelemas Paul Pinnaga, vasakul valges kleidis Therese Rei Foto: Fotis

Therese osales kõigil vastuvõttudel, istus lauas ikka kuninga paremal käel, naeris heliseval häälel tema repliikide peale ja päästis nii mõnelgi juhul mõne mühaklikult käituva eestlase renomee. Vastuvõtul Kadrioru lossi aias kandis Therese pikka valget kleiti ja peas ehtsast pitsist kübarat. Naine on seda hiljem meenutanud: «Sobisime kuningaga pikkuselt, kui ta mind saatjana käe alt kinni võttis. Ta pakkus mulle oma spetsiaalselt valmistatud sigaretti ja seda süüdates ütles: «Peab olema ettevaatlik, et see kaunis kübar põlema ei sütti.» Kuna ma pole suitsetaja, õnnestus mul kangest sigaretist varsti lahti saada. Kuid lõunasöögil, kus istusime kuninga ja riigivanemaga kolmekesi laua ümber, pakkus kuningas mulle jälle sigaretti põhjendusega, «mulle meeldib, kui daamid kaasa suitsetavad».» Need kuningale spetsiaalselt valmistatud ja tema monogrammiga varustatud sigaretid olid kanged. Seepärast oli Therese tänulik, kui pärast paari sõõmu tõi teener klaasi külma vett.

Kuningaga kohvilauas. Therese Rei
Kuningaga kohvilauas. Therese Rei Foto: Fotis

Pärast riigivanema kohustustest vabanemist juhatas August Rei mõned aastad Tallinna linnavolikogu, oli seejärel välisminister, hiljem välisministri abi. Therese paistis välisministeeriumis silma osava pidude korraldajana ja esinduslikkus ei puudunud ka tema vastuvõttudel. Pärast seda, kui Päts oli ajakirjandusele suukorvi pähe pannud, ei julgenud keegi avalikult enam ka naise tualettide kallal norida. Vastupidi, neid tõsteti nii mõnigi kord esile kui hea maitse näidet. Nii kirjutati 1936. aastal, kui äsja oli moodi tulnud smokingilõige, Huvitavas Žurnaalis Therese pildi allkirjana: «Pr Therese Rei, kelle tualetid alati kõnelevad kandja nõudlikust maitsest, kannab siin pärastlõunakleiti mustast läiksiidist. Tualeti improviseeritud smokingi-laadi rõhutavad laiad valged reväärid. Empire-kübar veluursametist.»

Therese Rei, Huvitav Zurnaal 4/1936
Therese Rei, Huvitav Zurnaal 4/1936 Foto: Kuvatõmmis

Ühes usutluses Uus Eesti ajakirjanikule märkis naine: «Minu meelest moega kaasaskäimine ei ole igakord raha pillamine. See vaid nõuab leidlikkust, näiteks oskust ja mõnikord peamurdmist, et väikesest asjast midagi huvitavat kombineerida.»

Soov edendada oma lauljakarjääri

Kuid enne seda, kui saabus see nn vaikiv ajastu, möllasid ühiskonnas ja ajaleheveergudel teravad kired. 1930. aastate kriisiaastatel, kui pead tõstis vabadussõdalaste liikumine, kujunes kõige teravamaks nende vastasseis just sotsidega ning võitluses võimu pärast sattus hammasrataste vahele ka Therese.

Aastat neli-viis varem oli naisel tulnud uuesti soov edendada oma lauljakarjääri. Ta alustas lauluõppimist Amanda degli Abbatti stuudios Tallinnas. Abikaasa toetas igati Therese harrastust, saates meeleldi tema esimesi spontaanseid ülesastumisi klaveril. Ühel kinnisel vastuvõtul Tallinna ohvitseride kasiinos saatis Therese soolosid kindral Laidoneri abikaasa Maria. Selles kõiges poleks olnud midagi sensatsioonilist, sest seltskonnadaamid esinesid taoliste etteastetega sageli kitsamatel seltskondlikel koosviibimistel.

Kuid Therese valis teise tee – ta ei tahtnud olla lihtsalt laulev seltskonnadaam, vaid tahtis saada lauljannaks ja võttis asja väga tõsiselt. Esimest korda esines ta avalikkuse ees ühel Estonia sümfooniakontserdil detsembris 1930. Arvustused olid enam-vähem soosivad. Kõneldi lüürilisest sopranist, puhtast koolist ja peenetundelisest ettekandest. Kiitvad arvustused julgustasid Thereset esinema iseseisva kontserdiga.

Elo Tuglas, kes ikka väisas meeleldi kontserte, kirjutas 16. märtsil 1931 oma päevikusse: «Estonias kontserdil. Juhatas Berdjajev väga ilmekalt žestikuleerides, Therese Rei laulis. Tal on pehme ja õrn tämber, koloratuuriks aga veel vähe tehnikat. Iga trilleri puhul ma pingutasin oma kõhuvahelihast kaasa ja kartsin, et see katkeb. Ta esines lauldes küllaltki lihtsalt ja haritud inimesena. Ta tõlgitsuses puudusid täiesti tavalised naislauljate võtted. Aga tehnika oli nii algeliselt läbi näha, et silmi sulgedes kujutlesin kooliplikat laulmas. Rõivastus oli geišalik – ei meeldinud.»

Esimesed kriitilised noodid paiskas 1932. aasta kevadel ajakirjanduse veergudele Riho Päts, kirjutades Muusikalehes: «Pr Rei on seltskonnadaam, hää ja laialdase tutvusringkonnaga – eks see moodustandki ta rohkearvulise kuulajaskonna, pääle selle veel muudki uudishimulised, kellest meil niisuguseil juhtudel kunagi ei tule puudust. Pr Rei oli oma mitmekesise kontserteeskava valmistand hoolikalt ette ja sooritas selle laitmatult. Vokaaltehnilises võimeis ta on täienenud võrreldes möödundaastase esinemisega. Aga see liigne koketeerimine välispidiste koloratuurefektidega ei rääkind ta kunstilise mõõdutunde kasuks.»

Oli tõsi, et Therese kontsertide publikumenu eest kandsid eeskätt hoolt kõrged poliitikud ja diplomaatkond, kes pidas oma kohuseks välisministri abikaasa esinemistele kaasa elada elava aplodeerimise ja loendamatute žardinjääridega. Siinkohal tekkiski vastuolu, kas hinnata naist kui laulukunstnikku või kui poliitiku abikaasat. Therese ise muidugi arvas olevat kogu au ära teeninud vaid oma lauluhäälega. Ta andis iseseisvaid kontserte Tartus, Pärnus, Narvas ja Riias, esines raadiokontsertidel ja kuurortide suvelavadel solistina.

Ning siis tuli ooper. Estonia laulja Aarne Visman (hiljem Viisimaa) kutsus 1933. aasta kevadel Therese Rei oma benefissile laulma Violetta osa ooperis «Traviata». Naine ei kõhelnud hetkegi, et panna kaalule ka oma näitlejavõimed. See kloppis üles sellise kõmulise seltskondliku klatši ja laimuvahu, et seda ei unustatud aastaid.

Therese Rei. Traviata. Foto: Eesti Filmiarhiiv, Eesti teatri- ja muusikamuuseum
Therese Rei. Traviata. Foto: Eesti Filmiarhiiv, Eesti teatri- ja muusikamuuseum Foto: Kuvatõmmis

Poliitiline kukrukoloratuur

Reklaam enne ooperietendust oli enneolematu. Theresega tehti intervjuusid, Estonia kostüümikunstniku Natalie Mei kostüümikavandid avaldati suurelt Rahvalehes. Juurde kommenteeriti, mis materjale kasutatakse, milliseid ehteid on valitud ja millises vaatuses võib silmata Brüsseli pitse, hermeliine ja jaanalinnusulgi. Ühtlasi sedastati, et teatri reeglite järgi maksis osaline oma kostüümid ise kinni.

Lavalist liikumist, žeste ja koosmängu orkestriga prooviti enamasti Estonias, aga mõnikord harjutasid peaosalised koos muusik Juhan Aavikuga välisministri ametikorteris Toompeal ning see lõppes ikka kohvilauaga, kus minister ka ise kohal viibis.

Siis saabus etenduse õhtu ise. Esimestesse ridadesse rivistas end diplomaatkond täies koosseisus, ülejäänud parteri täitsid ärimehed, poliitikud, kõrgemad ametnikud. Valitsuse loožis polnud ainsatki vaba kohta, riigikogu loožki ei jäänud tühjaks. Ülemisele rõdule olid end «võistlejat» kuulama seadnud näitlejad-lauljad. Sadadesse ulatuv publik oli pidumeeleolus ja ooperi lõpul Violettale annetatud lillekimbud ületasid arvukuselt ja uhkuselt benefitsiandile Vismanile tooduid.

Pärast etendust ei rünnanud vastased eelkõige mitte Therese vähe kehvakest vokaalvõimekust, vaid tema tualette. Vabadussõjalaste leht kõneles laiutamisest «ehtsate briljantidega» ja kalli siidiga. Küsiti: kuidas saab esindada vaeste huve, kui abikaasa tualetid on kallimad, kui olid seda Vene tsaariperekonna daamide tualetid? Therese oli sunnitud Noole veergudel kaitsepositsioonile asuma, seletades, et tema «kahisev siid» olnud kodumaise päritoluga, Rauaniidi vabriku toode. Kadedust tekitanud «briljandid» aga olevat olnud harilikust harilikum klaas. Samasugune olevat olnud lugu Brüsseli pitsidega, millest vaid lühike tükk kuulus tõepoolest väärtusliku ehtsa pitsi hulka, kuna suurem osa oli samuti odavahinnaline pudukauplusest ostetud imitatsioon.

Therese ei lasknud end sugugi verest välja lüüa. Koos Aarne Vismaniga sõideti «Traviataga» külalisetendustele Soome. Seejärel oli Estonias Karl Viitoli tuluõhtu «Rigolettoga», kus Therese astus esimeses vaatuses Gilda osas üles helesinises krepdešiinkleidis, mille kaunistuseks kolmerealine vanakullane pael, käised pitsist.

Järgnesid kontsertesinemised sümfooniaorkestritega Lätis, sooloesinemine Praha ringhäälingus, laulmine vabariigi aastapäeval Stockholmi raadios ja ülesastumine Taani-Eesti sõprusühingu kutsel Kopenhaagenis. Vahelduseks esinemised kodumaa lavadel, kus ajakirjandus märkis järjekindlalt ära diplomaatliku korpuse esindajad täies koosseisus igal kontserdil istumas ja luges üles nende saadetud buketid. Pätsi laotatud kaitsev käsi üle sotside hoidis aga ära igasugused rünnakud proua Rei kontsertide vastu.

Põgenemine Moskvast

1938. aastal määrati August Rei saadikuks Nõukogude Liitu. See ametikoht polnud sugugi kergete killast, aga muutus eriti tähendusrikkaks saabunud keeruliste poliitiliste olude ja puhkenud sõja tingimustes. Moskvas polnud sammugi võimalik astuda ilma sabata ja vahetada ainsamatki sõna ilma «kolmanda kõrva» pealtkuulamiseta.

Eriliselt jäi Theresele meelde Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine 1940. aasta veebruaris Moskva saatkonnas. August Rei oli Pariisist hankinud endale väärtusliku veinitagavara, mille ta oli Moskvasse siirdudes kaasa võtnud. Nüüd otsustati sealt mõned pudelid lauale tuua, sest külla oli oodata kõrgemat ešeloni: Molotovi, Budjonnõid, Vorošilovit ja Timošenkot. Lõuna ajal ilmus Eesti saatkonda GPU ohvitser, kes kontrollis üle kogu korteri. Nähes proua Rei käsul lahtikorgitud ja «hingama» jäetud Bordeaux' veini pudeleid, käskis need kohe tühjaks kallata ja uued otsida. Therese, kes kuidagi ei tahtnud leppida kalli ja hea veini raiskuminekuga, tegi ettepaneku, et nemad abikaasaga joovad igast pudelist, et ohvitser võiks kindel olla – vein ei ole mürgitatud. Seejärel pandi pudelite juurde GPU valve.

Lõuna algas vene kombe kohaselt kell kümme õhtul. Proua Rei oli dinee korralduse hästi läbi mõelnud: küünlavalgus, kelnerid frakkides. Molotovi selja taga seisis ihukaitsja, kes ise teenindas oma peremeest, andis toitu ette ja võttis taldrikud ära. Saatkonna omasid ei lubatud talle ligigi. Oma eesti teenijatüdrukule sosistas Therese serveerimise ajal: «Kalla Budjonnõile ainult vodkat. Punase veini kallamine temale on raiskamine.» Lõuna möödus siiski sujuvalt, kuigi Budjonnõi oli ära joonud näpuloputusvee ja pakutavate sigarite asemel eelistanud tõmmata haisvat Belomori.

16. juunil 1940 andis Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar V. Molotov August Reile kui Eesti Vabariigi saadikule üle ultimaatumi Eesti valitsusele. Ajaloost on hästi teada, mis sellele järgnes. Reidel ei olnud mitte mingeid illusioone selle kohta, mis järgneb, kui nad kodumaale tagasi kutsutakse. Juuli algul see viimaks juhtuski. Rei palus ajapikendust, et sooritada lahkumisvisiidid ametis oleva saadikuna. Seda talle võimaldati ja seda kasutas ta osavalt ära. Kõigepealt realiseeris ta komisjonikaupluste kaudu kogu vara ja kasutas siis visiiti Rootsi saatkonda selleks, et lasta Rootsi Moskva saadikul isiklikult lüüa oma passi Rootsi viisa. Ettekäändeks tõi ta vajaduse saata haiget naist Rootsi ravile.

Lennupiletid Stockholmi telliti tavalises korras Inturisti kaudu. Otselendu polnud – reis pidi suunduma Moskvast Riiga ja sealt Stockholmi. Lennukile mindi, teadmata, kas reis õnnestub või tõmmatakse nad kusagil maha. Õnnelikult jõuti siiski Riiga ja paar tundi, mis tuli oodata jätkulennu algust, istuti lennujaama einelauas. Seal märkas Therese järsku oma nägu varjava kübaraloori tagant, kuidas lennujaama sisenes Eesti välisministeeriumi kõrge ametnik Elmar Kirotar, kellel uue valitsuse poolne saba kaasas. Omavahelist tervitamist polnud võimalik vältida. Reide saatus rippus juuksekarva otsas – kas Kirotar helistab Tallinna ja teatab nende suundumisest Stockholmi lennukile selle asemel, et täita käsku ja lennata Tallinna, või mitte.

Kuid kõik laabus. Probleemideta pääsesid nad lennukile ja kui see oli viimaks õhku tõusnud, otsustas Therese heast meelest Kirotarile isegi šokolaadi pakkuda. Juba Moskvas oli Therese abikaasale tõotanud, et kui nad maanduvad Rootsi pinnal, siis suudleb ta selle maa pinda. Oli reede, 13. juuli 1940.

Esimene leedi paguluses

Rootsis rahapuudus põgenikke esialgu ei kimbutanud ja August Rei jätkas oma poliitilist tegevust Eesti iseseisvuse tagasivõitmiseks. Muidugi polnud tal selleks muid vahendeid, kui produtseerida mõningaid kirjatöid ja kasutada endisi diplomaatilisi tutvusi. Tõsisem koorem langes mehe õlule siis, kui August Rei andis 1944. aastal nõusoleku kaasa töötada Otto Tiefi valitsuses välisministrina. Vaid kümme päeva hiljem tuli tal vanima valitsusliikmena üle võtta peaministri kohused vabariigi presidendi ülesannetes. Seda ametit pidas August Rei surmani 1963. aastal, mil infarkt rabas teda Stockholmis eksiilvalitsuse istungilt metrooga koju sõites.

Kuni senimaani oli ta töötanud ülikooli juures, aga pensionist loobunud, sest tahtis alles hoida Eesti kodakondsust. Therese oli arhiivitööl, kvalifitseerudes keelteoskuse tõttu kunstiajaloo alale. Vahel küll poole, hiljem kolmandiku tööajaga. Tema võttis Rootsi kodakondsuse pärast abikaasa surma.

Therese Rei Stockholmis koos abikaasaga 1956.
Therese Rei Stockholmis koos abikaasaga 1956. Foto: Fotis

Veel siis, kui sõda Euroopas käis, alustas Therese muusikalist tegevust Rootsis nii rootslaste organiseeritud kontsertidel kui ringhäälingus. Ühte raadiokontserti 1942. aastal oli juhtunud kuulma ka kuningas Gustav V ja ta saatis Theresele tänukirja. Alates 1944. aastast, kui Rootsi jõudis juba palju kodumaalt põgenenud kaasmaalasi, ühines ta nendega. Koos Eedo Karrisooga kuulus naine kvartetti Bel Canto, esinedes restoranides ja rahvaparkides. Koos Marga Koljoga korraldasid nad kultuuriringreisi Lõuna-Rootsi, kus esineti mitmetes pagulaslaagrites. Nii mõnigi kord ulatas Therese abistava käe kaasmaalastele nende pagulaselu alguspäevade kõige raskematel hetkedel.

Juhan Aavik on meenutanud ühte jalutuskäiku Stockholmis 1944. aasta hilissügisel, kui tema veel pagulaskeskuses elas: «Kõndisime Drottninggatanil, kus proua astus sisse ühte universaalkaubamajja – ühes minuga muidugi. Arvasin, et ta suvatseb midagi endale osta ja kui olime suurtes kaubahallides ringi liikunud ja mina kaupade rohkust ammulisui imetlenud, ostiski mõne pisiasjakese. Kuid päämine sisenemise põhjus oli see, et ta kavatses mind sööta ja joota, mis toimuski samas toitlustamise osakonnas. Mulle oli see teretulnud, kuna olin laagri hommikuse toiduratsiooniga, mis teadagi polnud kuigi rikkalik. /…/ Loomulikult maksis proua, kuna minu valuuta reserv piirdus vaid kahekroonise taskurahaga. Ütlesin temale siiralt, et olen uhke ja õnnelik, et Eesti riigipää abikaasa minusugust põgenikku siin praegu kostitab ja poputab.» Tänutäheks komponeeris Aavik Theresele kaks soololaulu.

Toetuse osaliseks said teisedki muusikud. Kui Theresel läks korda plaatidele sisse laulda mõned eesti laulud, ohverdas ta saadud honorari noodipaberi ostmiseks. Nii said töövahendeid nii Aavik, Eduard Tubin kui Olav Roots.

Kõik see ei tähendanud, et Reidel oleksid puudunud vastased. Vabas maailmas lahknes eestlastest pagulaskond jälle omavahel kaklevateks leerideks. Nii tuli August Reil võidelda oma eksiilvalitsuse juhi koha eest ja Theresel oma lauljakarjääri eest. Nii mõnigi sapine vastane pani pahaks, et üks «vanainimesest» isetegevuslane esineb eestlaste nimel raadios ja laseb kõlada mingil «pleki plärinal» samal ajal, kui võimaluse peaksid saama professionaalid – kasvõi Milvi Laid, Els Vaarman või kes iganes estoonlaste perest.

Reide peres kasvas ka 20. septembril 1938 sündinud tütar Hilja, kelle isa oli August Rei ja ema Hilda Pärt. Pärast Reide põgenemist hoidis ja kasvatas teda Therese Rei õde Marta Luts. 1943. aastal jõudis Hilja Pärt Stockholmi ja Reid lapsendasid ta.

Vaatamata nõrgale tervisele võttis Therese Rei alati osa kõigist eestlaste tähtsatest üritustest Stockholmis, laulis vabariigi aastapäeva aktustel ja rahvuslikel kokkutulekutel. Eesti Naisklubi abiesinaisena kuulus ta klubi juhatusse. Therese elas peaaegu 85-aastaseks, veetes oma viimased aastad Stora Sköndali diakonissikodus. 1976. aasta mais ta haigestus ja surma põhjustas 30. mail kopsupõletik.

2006. aasta augustis maeti August ja Therese Rei ümber Tallinna Metsakalmistule.

Märksõnad
Tagasi üles