«Nägin filmi kaheksa päeva enne linastust ja seda arvutist. Suurelt ekraanilt mõjus see mõistagi mitu korda emotsionaalsemalt. Kinosaalis võttis vee ikka väga tugevalt silma. Aga mis teha, mul ongi need silmad märja koha peal,» kommenteeris laulja temast loodud filmi.
Länik kirjeldas, mis tundega ta vaatas ekraanilt isiklikke eluetappe. «Vaatasin seda filmi kõrvalt... ja kohati tundus, et see lugu räägib justkui kellestki teisest. Mitte et ma poleks ennast ära tundnud! Lihtsalt see lugu haaras mind nii kaasa. See on väga hästi kokku pandud. Materjali oleks väga palju rohkem olnud. Filmi pole ära mahtunud sündmuseid, mis on olnud üsna suured ja olulised mu elus. Põhimõtteliselt, viimasest 30 aastast pole sinna midagi suurt mahtunud,» tõdes ta.
«Eks materjali kokkupanekul tuli teha valikuid. Kuid kindlasti mõjutas ka asjaolu, mis meil maailmas hetkel toimub. Film sündis üleüldse väga keerulisel ajal – nii minu kui ka režissööri jaoks. Materjali oleks veel ühe filmi jagu... ja ka raamat tuleks väga paks! Elus on palju tehtud ning korda saadetud. Film annab palju mõtteainet ja on kindlasti tõetruu. Emotsioone on mitmesuguseid. Tund ja kakskümmend minutit on dokumentaalfilmi kohta väga pikk aeg,» sõnas Länik.
Muusik mõtiskles ja sõnastas, millist nõu ta annaks 25-aastasele Marju Länikule. «25-aastane Marju teadis päris hästi, mida ta soovib elus ära teha. Ta soovis omandada üks kord veel kõrgemat haridust. Mida ma hiljem ka tegin, peale 40. eluaastat. Elus on kõige olulisem leida tegevus, mis sind paelub ja mis on su südame kutse. Sellest sa leiad palju rõõmu ja elujõudu. Kui elus tulevad tõusud ja mõõnad, siis armastatud tegevus toetab sind alati. Isegi siis, kui see on raske töö, mida muusiku töö kahtlemata on. Mine ikka seda teed ja see on sulle väga suureks rõõmuallikaks,» lisas ta.