KÜLMAVÄRINAD ⟩ Eesti naise hullumeelne uni: keegi oli mu kõrval, keegi tundmatu...

Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Tänane «Külmavärinate» saade on kokku pandud kuulajate kirjadest. Meile kirjutas Lisette, kes jagas meiega üht oma lapsepõlve väga hullumeelset unelugu. Loe ja veendu ise, et tegemist oli millegi müstilisega.

Minu esimene unelugu: «Kosk»

Olin kolme kuni nelja-aastane ja tol ajal oli minu kindluseks ja vallutusteks kasutada kahekorruseline narivoodi. Ikka mängisin üleval ja magasin all, kuidagi turvalisem oli. Elasin Haapsalus, 1960. aastal ehitatud paneelmajas ning õueala teisel pool oli teine samasugune.

Olin ühel õhtul magama jäänud, nari alumisel korrusel. Tollest ajast paljusid unenägusid ei mäleta, aga see oli midagi erilist. Nimelt ärkasin unes selle peale, et kahe paneelmaja vahel oli suur, mitmekümnemeetrine kosk. Mina seisin selle tipus. Kosk tegi meeletut heli, möirgas, mis vähe polnud. Keegi oli mu kõrval, keegi tundmatu. Täiskasvanud mees kaabuga.

Küll ma imetlesin seda vaadet otse alla, koseveest oli tekkinud väike bassein ja samal ajal nägin ma üle majade... kuidagi rahulik oli. See kõik muutus, kui kaabuga mees tahtis, et ma alla hüppaksin.

Järsku komistasin ja sealt kosest ma alla kukkusin, maapinna poole.

Poole kukkumise pealt ärkasin ma päriselt üles, aga ainult selleks, et... päriselt õhust voodisse kukkuda. Nii kukkuda, et voodi vetrus ja järellainetas, nagu oleks batuudile selili lennanud. Ma olin õhust päriselt kukkunud.

Kust ma kukkusin ja kas see võimalik on, ei tea ma siiani. Vannun vaid, et see asi sada protsenti niimoodi oli.