Sõda tõi meeletu hirmu, kõrvulukustavad plahvatused ja inimesed hakkasid kaduma. Elo ja Friedebert Tuglase elu võttis süngema pöörde. Kultuuritegelaselt võeti pension, seejärel tühistati rahvakirjaniku nimetus. Varem nii külalislahke maja jäi külalistest tühjaks.
Andrus Roolaht on õiglaselt tunnistanud raamatus «Nii see oli»: «Elo Tuglas, see suurepärane, praktiline ja alati optimistlik naine, oli ju kuni oma jäädava lahkumiseni see, kes kindlustas Tuglasele kõigist olmemuredest vabastatud tingimused rahulikuks, loovaks tööks. Ja seetõttu on Elo Tuglasel ka õigusega auväärne koht eesti vaimse kultuuri arenguloos.»
1940. aastal, pärast riigipööret tundus Tuglastele kõik veel roosiline. Sõbrad Kruus, Semper ja Barbarus olid riigitüüri juures, oodata võis kõige paremat. Friedebert Tuglasest sai uuesti Loomingu toimetaja. Kuid see illusioon kadus kiiresti. 1941. aasta juunis juhtus Elo olema õe Selma juures Tallinnas külas, kui saabus veoauto ja püssidega mehed. Viidi kõik – õde Selma, õemees Peeter Kurvits ja tütar Elo-Anna, Peetri õde Anna. Esimese hooga taheti Elotki viia.
Pärast šokist toibumist õnnestus naisel hankida koht ühele krusale ja koos õelt päritud Taani dogi Darlinguga alustada nukrat koduteed Tartusse. Nädalapäevad hiljem sai Elo teada, et viidud on vend Aleksandergi, vennanaine Alma kusagil jooksus.
Sõda
9. juuli hommikul 1941 äratas Elo kõrvulukustav plahvatus – õhku oli lastud Tartu kivisild. Mõned päevad hiljem tuli käsk linnast evakueeruda. Tuglased suundusid koos majarahvaga jalgsi Vasula kanti, kus uueks koduks sai okstest onn kaheharulise kuuse all.
Naise süda valutas mahajäänud Tuglase ema pärast, tema enda ema oli elupäevad lõpetanud paar aastat enne sõda. Päevad ja ööd kuuldus vaid pommitamist ja abitult võis jälgida Tartu poolt tõusvat tulekahjude kuma.
Viimaks ei kärsinud Elo enam paigale jääda, vaid hiilis salaja linna tagasi. Maja oli alles, Tukla ema elus. Elol jätkus tarmukust hankida mingist mahajäetud laost veidi jahu ja küpsetada karaskeid. Siis kandis ta raamatuid keldrisse ja mattis hoovi kaevatud kraavi vanni koos tähtsama majakraamiga. Rehitses veel maapinnagi tasaseks. Metsa tagasi minnes võttis kodunt kaasa kõik konservid, jahu ja kohvi.
Alles 25. juulil lubati elanikel linna tagasi pöörduda. Ees ootasid sakslaste valvepostid ning jälle teistmoodi elu. Kuidagi elati vaikselt kolm okupatsiooniaastat üle, kui aga 1944. aastal Tartut uus katsumine ähvardas, ei lootnud Elo enam oma närvidele. Juba varakult hakati väärtuslikumaid raamatuid ja käsikirju toimetama Viljandimaale. Märtsis pakkis ta Tuglasegi koos majakraamiga autole ning saatis Viljandisse maapakku.
Tuglas kaebas hiljem kirjas Elole, et koorem lagunenud mitu korda tee peal laiali. Elo, halisemisest välja tegemata, vastas: «Õnn, et tegemist polnud kristallilaadungiga.» Ise, nagu ikka, jäi naine korraldama viimaseid asju. 26. märtsi õhtul taevasse kerkinud «jõulupuud» ja nõukogude lennukite pommirünnak tabas kõiki ootamatult.
Elol õnnestus Tuglase ema korterisse keldrisse varju pugeda, kus siis koos teiste maja naistega pea viis tundi hirmus kügelda tuli. Hommikul selgus, et maja oli püsti, kuigi aknad kõik puru. Naabermaja oli läinud ja nende oma kõrval lebas lõhkemata pomm.
Pärast seda kui Elol oli õnnestunud Tuglase ema Lukele toimetada, võis ta ka ise Viljandisse mehe juurde pageda. Suveks koliti Uusnasse Everti tallu ja see möödus idülliliselt rahulikus talu kõrvalhoones rahulikult. Ent sügis sundis rahva uuesti liikvele. Lähenemas oli rinne.
/nginx/o/2022/07/27/14721133t1hd00c.jpg)
Augusti lõpul evakueerusid Tuglasedki Viljandimaalt Tallinna, leides esialgu pelgupaiga Underi ja Adsoni juures. Kui need kiirustasid Rootsi sõitvale laevale, siis Tuglastel sinna pääsuks lootust polnud. 19. septembril lahkuti Tallinnast ja suunduti küüdiga läänerannikule mere äärde, kus oli lootust antud pääseda mootorpaadile.
Mitu pingelist päeva möödus paraku asjatus ootuses ja lootuses ning siis tuli võtta suund tagasi Viljandi poole: tervelt 16 päeva suurelt osalt jalarännakut ja magamist muldpõrandal või laopealseil. Oktoobri alguseks jõuti tagasi Viljandisse, sedakorda jälle nõukogude «kaitsva» tiiva alla.
Tuglaste õnneks saabus koos okupantidega ka mõningaid vanu tuttavaid. Koos Nigol Andreseniga õnnestus käia Tartus, kus paraku selgus, et sakslased olid taganemise käigus nende maja maha põletanud. Veidi lootust andis Hans Kruus, kes pakkus Tuglasele õppejõu kohta ülikooli juures.
Paraku jäid lahendamata elamisküsimused. Siin ulatas abikäe uuesti Andresen, kes pakkus ulualuseks Underi ja Adsoni maja Nõmmel. Uut aastat võtsid Tuglased vastu juba aadressil Vabaduse puiestee 12.
Sisemaine pagendus
Nõukogude võimumehed olid rahul, et mõnigi tuntud kultuuritegelane oli Eestisse jäänud, ning Tuglas kuulutati peagi akadeemikuks ja rahvakirjanikuks. See positsioon võimaldas esialgu hakkama saada, kuigi Elo püüdis avalikkuses võimalikult tähelepandamatuks jääda. Sest inimesi kadus ju ikka veel, näiteks vennanaine Alma koos tütardega.
/nginx/o/2022/07/27/14721142t1hafc3.jpg)
Kui Alma ja Aleksander kadusid teadmatusse, siis õest Selmast sai Elo teateid. Kuulnud selle raskest tiisikusest, sõitis Elo 1946. aastal õde tema väljasaatmiskohta vaatama. Tal õnnestus isegi Selma tütar Elo-Anna Eestisse kaasa tuua. Kolm aastat sai noor tüdruk Tallinnas õppida, siis eelistas ta 1949. aastal vabatahtlikult pagendusse tagasi minna, et pääseda uuesti küüditamisest. Tütar jõudis Kirovi oblastisse tagasi ajaks, et olla tunnistajaks ema viimastele hingetõmmetele.
1946. aastal tuli Elol läbi teha teinegi pingutus. Suri Tuglase ema. Läbi jaanuarikuise külma ja libeduse tuli naisel sõita üksi ämma matma. See oli paras seiklus, sürreaalselt segane olukord, kus hauakaevajaid tuli piiritusega ära osta, ise otsida puusärgi veoks veoautot jne. Elol polnud üldse häält ja ta ise oli poolenisti palavikus. Tagasiteel bussiga Tallinna õnnestus Ussisool isegi kraavis käia. Aga hakkama naine kõigega muidugi sai, sest Tuglasel diagnoositud südamehaigus sundis teda abikaasat eriliselt hoidma ja säästma.
Sugugi sama säästvad polnud aga võimulolevad parteilased, kes 1950. aastal alustasid klaperjahti nn endistele. Algul mõnitavad artiklid Lilli Prometilt, Leida Tigaselt, Aira Kaalult. Siis juba tõsisemad sammud: Tuglaselt võeti pension, rahvakirjaniku nimetus tühistati, ta heideti Kirjanike Liidust välja. Tuglase teoseid enam ei avaldatud, varasemad raamatud korjati müügilt ära, tema tõlgitud raamatutes tuli Tuglase nimi katta musta tušiga. Maja jäi külalistest tühjaks.
/nginx/o/2022/07/27/14721144t1hd49e.jpg)
Kuid usaldamatus ulatus veelgi kaugemale – nende juurde paigutati üürnikuks Muia Veetamm. Muidugi teadsid Tuglased, mis oli selle käigu mõte ja nad oskasid oma suu kinni hoida. Asjal oli siiski ka positiivseid külgi. Muia oli nimelt üsna lobisemishimuline naisterahvas ja tänu sellele sai Elo üht-teist siiski kuulda sellest, mis välismaailmas toimus.
Tuglased tõmbusid üha enam maja teisele korrusele, Elo seadis trepimademele isegi väikese söögikeetmise nurgakese, et säilitada võimalikult palju privaatsust. Kuid südamehaigele Friedebertile mõjus rusuv olukord laastavalt. Kimbutama pääsesid tervisemured. Korralikku arstiabi polnud võimalik saada, hea kui õnnestus kohale tiristada mõni venekeelne jaoskonnaarst, kes väljastas kasutuid retsepte.
Elo endagi tervis polnud kiita – küljes vaevasid tundmatud valud ning nii nad siis üksteise võidu püüdsid teineteist toetada niipalju kui oskasid. Valvasid üksteise und, lugesid raamatuid ette, Tuglas redigeeris üha ja üha oma vanu teoseid.
Elo leidis väljundi närvide rahustamiseks uuesti päevikut pidama hakates, kuigi eelistas seda hoida pidevalt ahju läheduses, et see vähemagi kahtluse korral tulle heita. Mõnda aega elati isegi pakitud kohvritega, siis veidi rahuneti.
Rahapuudusega võitlemine jäi nüüd mõistagi Elo õlule, niisamuti kui toidu hankimine. Olukord oli äärmiselt kitsik, nii et Elo pidi ühtesoodu asju müüma ning siis bussis trügima, et pääseda Tallinna toidukraami hankima. Nõmme turult polnud midagi võtta. Elol tuli meelde tuletada oma oskus ahjulõõre puhastada, katust lappida ja torusid parandada.
Selle eest õnnestus naisel Tuglas kevadeti aeda meelitada. Kogu frustreeritus maandati maakaevamisse ja seemnete mulda panemisse. Tuglasel tekkis komme alustada kevadist hooaega lõkke tegemisega ja kressiseemnete külvamisega. Aastatega õnnestus Elol Nõmme liivasele mändidealusele kujundada silmapaistvalt kaunis aed.
/nginx/o/2022/07/27/14721137t1h3808.jpg)
Leidus siiski väheseid tõelisi sõpru, kes isegi taolises olukorras julgesid Tuglaseid külastada, kuigi neid võis ühe käe sõrmedel üles lugeda: Paul Horma, Aleksander Tassa, Aadu Hint, Elsbet Parek, Ado Vabbe... Ülejäänud sõbrad olid kas põgenenud, vangis või samasuguses kodumaises põlualuse staatuses nagu Tuglased isegi.
Nõmme mändide all
1954. aastat võis mõningat jää murenemist märgata. Külla julges tulla Hans Kruus, vaikselt hakati rääkima «Väikese Illimari» väljaandmisest. Elol õnnestus sõita Tartusse, kus Kleisid ja Vallakud teda rõõmuga vastu võtsid. Kui siis sama aasta sügisel lõpuks «Illimar» raamatukauplustesse jõudis, tahtis rahvas poeuksi maha murda. Tuglase jaoks tähendas see painest vabanemist, Elo jaoks rõõmustavat uudist honorari näol.
1955 augustis vahetasid Elo onutütar Helga ja Muia Veetamm korterid. See tähendas ühtlasi, et Elol oli võimalik jälle perenaise kombel alumise korruse köögis toitu valmistada ja külalisi oli võimalik vastu võtta elutoas. Aadu Hint loovutas neile isegi oma majapidajanna ja sõidutas oma autoga Tartusse vanu sõpru külastama. Ühtlasi tehti ringsõit koos Betti Alveriga Friedebert Tuglase lapsepõlvemail Ahja kandis.
/nginx/o/2022/07/27/14721129t1hc146.jpg)
Tuglase au sisse tagasi tõstmine ei tähendanud Elo jaoks muidugi ainult positiivseid külgi, sellega kaasnes ka küllalt palju tüütavat. Ikka ja jälle tuli katkestada oma lemmiktegevus aias või raamatu lugemine ja asuda järjekordsete külaliste tarvis kohvi keetma ja seltskondlikku perenaist mängima. Elo kirjutas päevikus: «Öösel loen, hommikul koristan, keedan ja kütan. Ja siis tulevad ilmtingimata külalised.»
Tuglaste pool käimine muutus taas auasjaks, kuid Elo ei unustanud iialgi, kes neist veel mõni aeg tagasi eemale hoidsid. Ega ta seda muidugi avalikult nina peale visanud, selleks oli naine liialt daam. Külalisi käis välismaaltki, eelkõige Soomest. Taiplikumad neist märkasid kaasa tuua korralikku kohvi.
Tasapisi ilmus tagasi vanu tuttavaid Siberist: Rasmus Kangro-Pool, Peeter Kurvits, Elo-Mall Kopvillem, Linda Vilmre. Aimu saadi lähedaste saatusest – Alma endiselt tütrega pagenduses, Aleksander surnud.
/nginx/o/2022/07/27/14721148t1hd773.jpg)
Uuesti võeti Tuglased Toompea haigla patsientide nimekirja, mis neile tõesti ka ära kulus. Ootamatult ilmnes, et Friedebert oma haige südamega ei vajanudki niivõrd abi kui Elo. Avastati «rändav» neer, probleemid silmadega, põletikus ninakoobas, opereerimist vajav pimesool. Naine talus pikki haiglasolekuid oma tavapärase rõõmsameelsusega. Talle meeldiski palatikaaslaste seas uusi tutvusi leida.
Aastad nõudsid aga oma osa ja järjest nõrgemaks jäid mõlemad, kuigi Elo oli mehest kümme aastat noorem. Friedebert suutis lugeda veel vaid tugeva luubiga ja liikus vaevaliselt. Ootamatult aga lahkus esimesena siiski Elo, kellel diagnoositi kõrivähk. Kiire surm tuli 1970. aasta 11. juulil. Tema viimased arusaadavad sõnad olevat olnud: «Frieda, ma olen juba teisel kaldal.»
Jaan Eilart ja Uno Laht käisid lahkunut kirstu panemas. Tuglas oli siis unerohtude najal pärast rasket ööd saanud veidi magada, aga võttis kohe suure luubi ja hakkas teiste poolt kirjutatud järelehüüet redigeerima – tõmbas maha kõik lääged ja paatoslikud sõnad, mis tema meelest Elot oleksid võinud vaid riivata. Polnud ju naine kunagi sallinud mingit sentimentaalsust.
Tuglas ei teadnud, kuidas edasi elada. Keegi teine ei suutnud tema eest niimoodi hoolitseda, nagu Elo oli seda teinud. Nii ei jätkunud Friedebert Tuglastki kuigi kauaks, ta rändas oma Elo kõrvale järgmise aasta kevadel.