Sõda tõi meeletu hirmu, kõrvulukustavad plahvatused ja inimesed hakkasid kaduma. Elo ja Friedebert Tuglase elu võttis süngema pöörde. Kultuuritegelaselt võeti pension, seejärel tühistati rahvakirjaniku nimetus. Varem nii külalislahke maja jäi külalistest tühjaks.
Andrus Roolaht on õiglaselt tunnistanud raamatus «Nii see oli»: «Elo Tuglas, see suurepärane, praktiline ja alati optimistlik naine, oli ju kuni oma jäädava lahkumiseni see, kes kindlustas Tuglasele kõigist olmemuredest vabastatud tingimused rahulikuks, loovaks tööks. Ja seetõttu on Elo Tuglasel ka õigusega auväärne koht eesti vaimse kultuuri arenguloos.»