N, 8.12.2022

«Meeleheite, rõhumise ning surma kõrval on tähtsal kohal ka armastus»

Dr. Eric Cervini avab ukse LGBT+ maailma
Triin Sepp
, vabakutseline ajakirjanik
«Meeleheite, rõhumise ning surma kõrval on tähtsal kohal ka armastus»
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Eric Cervini and Alex Newell selle aasta juunis Discoverys Celebrate Pride'i üritusel New Yorgis.
Eric Cervini and Alex Newell selle aasta juunis Discoverys Celebrate Pride'i üritusel New Yorgis. Foto: EN/MPI/Capital Pictures/EN/MPI/Capital Pictures
  • Paljud LGBT+ kogukonna liikmed võitlevad siiani õiguse eest üldse elus olla.
  • Kas peab tingimata olema tegu kurva ja traagilise looga, mille lõpus keegi tingimata sureb?
  • Ajaloos juhtunust tuleb teadlik olla ning sellest õppida.

«Ma leian, et naermine ning muusika käivad inimeste harimisega käsikäes,» ütleb ajaloolane Eric Cervini. Tema eesmärk on jagada laiema avalikkusega inimlikke lugusid, mis mitte kuidagi ei mahu heteronormide alla.

Pride ehk LGBTQ+ kogukonda tähistav ning neile teiste kodanikega võrdsete õiguste tagamise eest võitlemisele pühendatud uhkusekuu juuni on küll selleks aastaks läbi, ent see ei tähenda, et seksuaal- ning soovähemused seetõttu kuhugi kaoksid. Vastupidi - elame me ju kogu aeg täpselt samas ühiskonnas, hingame sama õhku ning tunneme samamoodi elust rõõmu nagu need, kes vikerkaarelipu alla ei koondu.

Tihti saavad LGBTQ+ kogukonda puudutavad teemad juunis ka rohkem kõlapinda ning eetriaega, seda nii leheveergudel kui ka televisioonis. Üks sellistest kanalitest, mille kavasse kväärkogukonda (kväär - ingl. queer) puudutavat sisu lisandus, on Discovery+, kus linastus eelmisel kuul ka üks uuemaid populaarteaduslikke dokumentaalsarju, The Book of Queer (ingl. Raamat kväärindusest), mida ka Eesti televaatajatel võimalik näha on.

The Book of Queer näol on tegemist 5-osalise dokumentaalsarjaga, mis räägib sellistest ajaloolistest isikutest, kellest me tõenäoliselt üht-teist koolitundides kuulnud oleme, ent kes ei mahtunud ühiskonna heteronormatiivsetesse raamidesse: Vana-Kreeka poeet Sappho, valitseja Alexander Suur, Suurbrittannia kuningas James, revolutsionäär Jeanne d'Arc, Egiptuse vaarao Ehnaton, kunstnikud Leonardo Da Vinci ja Michelangelo, teadlane Alan Turning, presidendiproua Eleanor Roosevelt, tantsija Josephine Baker ning aktivistid Sylvia Rivera, Harvey Milk ja Marsha P. Johnson.

Lühikese intervjuu käigus õnnestus mul rääkida The Book of Queer looja ning kväärajaloolase dr. Eric Cerviniga, kes rääkis sarja sündimise tagamaadest ja inspiratsioonist, oma uurimistööst LGBTQ+ ajaloo teemal ning sellest, miks on tähtis neid lugusid tänapäeval rääkida.

The Book of Queer looja ning kväärajaloolane dr. Eric Cervini
The Book of Queer looja ning kväärajaloolane dr. Eric Cervini Foto: EN/MPI/Capital Pictures/EN/MPI/Capital Pictures

Ajaloodoktorina oled sa ilmselt tähele pannud fakti, et paljud nii minevikus tegutsenud kui ka tänapäevased ajaloolased kipuvad minevikku vaatlema läbi väga heteronormatiivsete prillide, millega sageli kaasneb ka kväärinimeste olemasolu ja osatähtsuse vähendamine või suisa kustutamine. Kuidas sina teadlasena jõudsid selleni, et sa hakkasid seda teemat uurima?

Kohe kindlasti ei teinud ma seda üksi. Ma arvan, et üks kõige tähtsamaid asju, mida me selle sarja loomise jaoks tegime, oli see, et me kaevusime teiste ajaloolaste töödesse, võtsime ette, mida teadlased ning loojutustajad on juba varem mineviku kohta avastanud ning otsisime selliseid lugusid, mis pole varem eriti laiemat kõlapinda leidnud.

Paljud inimesed on kväärajalugu uurinud ning teinud seda kümneid ja kümneid aastaid, ent nende töö viljad on jäänud peitu ülikoolidesse ja teadusajakirjadesse, mille lugemiseks sul on vaja kas tellimust või õppetöö tõttu tagatud ligipääsu. Seega ongi üks kõige põnevamaid asju selle sarja juures see, et mitte ainult mina üksi ei pea vaatajatele loengut. Oma jõud on ühendanud enam kui 18 kväärajaloolast, kes aitavad neid lugusid rääkida, ja paljud LGBTQ+ kogukonda kuuluvad koomikud, kes ajaloole omalt poolt huumoriga elu sisse puhuvad. Ma leian, et naermine ning muusika käivad inimeste harimisega käsikäes ning on seejuures väga olulised.

Dr. Eric Cervini

Sündinud Ameerika Ühendriikides, Texase osariigis. Elab Los Angeleses.

Lõpetas 2014. aastal Harvardi bakalaureusekraadiga ajaloos.

Lõpetas Emmanuel College'i Cambridges 2015. aastal magistrikraadiga ning 2019. aastal doktorikraadiga, samuti ajaloos.

2020. aastal tuli välja tema doktoritöö materjalidel põhinev raamat The Deviant's War: The Homosexual vs. The United States of America (ingl. Hälbelisuse Sõda: Homoseksuaalid Vs. Ameerika Ühendriigid), mis räägib homoseksuaalsuse ajaloost Ameerikas.

«Me ei ole läbi aastasadade mitte ainult ellu jäänud, me oleme õitsenud,» ütleb LGBT+ kogukonna kohta Eric Cervini. Pildil Helsinki Pride, juuli 2022. (Jussi Nukari/Lehtikuva via AP)
«Me ei ole läbi aastasadade mitte ainult ellu jäänud, me oleme õitsenud,» ütleb LGBT+ kogukonna kohta Eric Cervini. Pildil Helsinki Pride, juuli 2022. (Jussi Nukari/Lehtikuva via AP) Foto: Jussi Nukari

Ometi ei ole see sari ainus projekt, millega sa tegeled: sa oled kirjutanud samal teemal veel raamatu, vead eest kväärajaloost rääkivat taskuhäälingut ning postitad selle kohta ka videoseeriat Youtube’is. Niisiis võib väita, et sinu teadmised ajaloo kvääridest nurgatagustest on ilmselt suuremad kui minul ja enamikel lugejatel. Mis on olnud üks kõige hämmastavamaid, põnevamaid või lihtsalt naljakamaid fakte, mille peale sa oma uurimistöö kõigus sattunud oled ja millele sa tahaksid inimeste tähelepanu juhtida?

Oma magistritöö käigus kirjutasin ma oma esimese raamatu Ühendriikide ajaloost. Nagu sa ehk tead, siis võrreldes Euroopa või Aafrika ajalooga ei ole Ameerika Ühendriikide lugu just kuigi pikk. Seetõttu oligi selle sarja loomise juures üks mu lemmikuid asju just see, et ma sain kaevuda iidsetesse ürikutesse ning lugeda Egiptuse, Vana-Kreeka ja Mesopotaamia õpetlaste poolt kirja pandud esimesi lugusid, kus kujutatakse inimesi, kes polnud heteroseksuaalsed või ei mahtunud ettemääratud soolistesse piiridesse.

Olgu tegemist Lesbose saarel elanud lesbilise poeedi Sapphoga või hoopis mittebinaarse Egiptuse vaaraoga, alati tuleb meeles hoida, et need nähtused, millest rääkimiseks kasutame tänapäeval sõnu kväär ja trans, on tegelikult tuhandeid ning tuhandeid aastaid vanad. Need lood tõestavad seda, et LGBTQ+ kogukond on olnud siin inimkonna sündimise hetkest peale. Jah, ma olen küll ajaloolane ning tean oma raamatuks kirjutatud perioodist palju, ent ka mina õpin kväärajaloo kohta uusi asju ning ma loodan, et see õppimise ning avastamise rõõm kajastuvad ka sarjas. Meil kõigil on arenguruumi ning ma loodan, et need lood tekitavad inimestes hea tunde ning ajavad õppimise käigus ka naerma.

Sa oled nüüd korduvalt maininud muusikat ja naeru, mis viitab otseselt dokumentaalsarja kergele ning muretule formaadile. The Book of Queeri on arvustustes sageli võrreldud teise populaarse telesarjaga Drunk History (ingl. purjus ajalugu), millega tal palju ühiseid jooni on. Kas sa arvad, et inimestel on lihtsam selliseid lugusid omaks võtta, kui need tulevad nendeni lõbusal ning muusikalielemente sisaldaval moel?

Ma leian, et see on väga sobiv võrdlus, ainult purjus inimeste asemel on meie sarjas dräägartistid (ingl. drag artists). Hollywoodis just eriti on väga levinud troop, et kui me räägime kväärajaloost, siis peab tingimata olema tegemist kurva ja traagilise looga, mille lõpus keegi tingimata sureb. Ent kui sa hakkad LGBTQ+ inimesi puudutavat ajalugu lähemalt uurima, siis lisaks meeleheitele, rõhumisele ning surmale on väga tähtsal kohal ka armastus, naer ning kogukonnatunne. Need on kannatustest isegi olulisemad välja tuua, sest nad näitavad, et me ei ole läbi aastasadade mitte ainult ellu jäänud, me oleme õitsenud.

Lood sellest, kuidas inimesed julgesid oma olemusele truuks jääda ka kõige tumedamatel aegadel, kuidas me elasime üle muuhulgas inkvisitsiooni, Musta surma ning AIDSi pandeemia, annavad lootust, et elame kogukonnana üle ka tänased probleemid. Kväärajaloos on nii palju helgust ja rõõmu, mida edasi anda, ning me tahame teha seda meelelahutuslikus võtmes. Inimesele jääb loo sisu palju paremini meelde, kui ta kogeb samal ajal tugevaid inimlikke emotsioone, olgu need siis positiivsed või negatiivsed. Seetõttu oli sarja luues meie jaoks oluline see, et LGBTQ+ õiguste eest võitlemise ja eluraskuste traagika kõrval jääks ruumi ka nende inimeste poolt kogetud õnnele ja rahulolule.

Seda on hea kuulda, sest tõesti, väga paljusid kogukonnast rääkivaid lugusid katab kurbuse ja trauma loor, ent see ei ole kohe kindlasti ainus viis, kuidas me inimestena maailma kogeme. Sarja treilerist nägin ma aga seda, et räägite mõnedest väga kuulsatest ajaloolistest tegelastest, näiteks tuleb juttu ka Ameerika Ühendriikide 16. presidendist Abraham Lincolnist. Mille järgi te otsustasite, milliseid lugusid sarjas rääkida ning milliseid mitte?

See oli kõige raskem osa! Sarja loomise algusfaasis küsisid paljud inimesed meilt seda, et kas meil on tõesti piisavalt lugusid, mida rääkida? Kas on piisavalt kväärajalugu, mida käsitleda? Mul jäi selle peale suu ammuli. Õnneks Discovery seda küsimust ei küsinud, sest nad mõistsid koheselt, kui palju neid rääkimata lugusid tegelikult on. Seega me alustasimegi oma protsessi sellest, et koostasime nimekirja kõigist võimalikest lugudest, mida me võiksime kajastada. Neid oli sadu.

Lõpuks pidime me siiski tegema oma peaaegu juhuslikud valikud ning ma tahtsin, et kindlasti jääksid sisse mõned väga olulised ning kväärajaloole nurgakive asetavad lood. Näiteks selleks, et teada, kust pärineb sõna lesbi, tuleb rääkida poeet Sappho lugu. Lisaks oli oluline ka see, et me tabaksime kogu vikerspektrumi ja kväärkogemuse ilu, et lood oleksid võimalikult eriilmelised. Me ei suuda ilmselt kunagi luua midagi, mis kätkeks endas terve maailma LGBTQ+ inimeste eksistentsi kogemust ja ilu, aga me saame edasi anda neid käputäit lugusid võimalikult autentselt ning loodetavasti avaneb meil meil edaspidi võimalus rääkida üha rohkem selliseid lugusid.

Ka Eestis on mitmeid ajaloolaseid, kes koguvad meie kohalikke lugusid ning teevad vaimustavat tööd, kuigi kättesaadavaid materjale pole just eriti palju. Seda ilmselt seetõttu, et homoseksuaalsus ja pea kõik kväär olemisega kaasnev oli meie lähiajaloos täielikult keelatud. Paar nädalat tagasi tähistasimegi Tartus Pride’i raames seda, et täitus 30 aastat homoseksuaalsete aktide dekriminaliseerimisest.

Mina olen vähem kui 30 aastat elus olnud, seega enne minu sündi oli kväär olemine pea igast aspektist karistatav, samast soost inimese armastamine oli illegaalne. Kas sa arvad, et selliste lugude rääkimine, nagu te oma sarjas teete, tuttavate ajalooliste figuuride vaatlemine läbi kväärprisma, aitab LGBTQ+ kogukonna õigusi maailmas edasi viia? Kas sa ise näed seda tegevust ainult informatiivsena või ka millegi poliitilisena?

Mõlemat. Ma arvan, et nende lugude rääkimine on juba loomu poolest poliitiline. Põhjus, miks me neid lugusid varem eriti kuulnud ei ole, on samuti poliitiline. Need lood on ajaloost suurel määral kustutatud, sest võimulolijate jaoks on palju lihtsam ning mugavam jaotada inimesed väga selgepiirilistesse kastidesse, olgu need siis näiteks mees ja naine või homo ja hetero. Aga need lood ei kajasta mitte ainult seda, kuidas inimesed ellu jäid, vaid ka seda, kuidas nad rõhumisele vastu astusid. On oluline, et oleksime kursis sellega, millal ning milles meie liikumine on olnud edukas, ent kriitilise tähtsusega on ka tehtud vigade mõistmine ning nendest õppimine.

Värvikas rahvas Helsinki Pride üritusel, 2. juulil 2022.
EPA/MAURI RATILAINEN
Värvikas rahvas Helsinki Pride üritusel, 2. juulil 2022. EPA/MAURI RATILAINEN Foto: Mauri Ratilainen

Me peame pöörama tähelepanu ka neile, kes on õiguste eest võitlemise protsessis jäänud tahaplaanile või üleüldse mängust välja. Näiteks Ameerika Ühendriikides ning ka mitmel pool Euroopas on selleks transsoolised inimesed. Jah, mina olen valge, cis-sooline mees, ma võin nüüd isegi oma partneriga abielluda. Aga samal ajal peavad paljud teised meie kogukonna liikmed võitlema mitte ainult abieluga kaasnevate maksuprivileegide pärast, vaid oma igapäevase sissetuleku teenimise ning isegi õiguse eest üldse elus olla.

Seetõttu on oluline, et nii kogukonna enda liikmed kui ka meie toetajad oleksid teadlikud ajaloos juhtunust ning saaksid sellest õppida. On oluline, et inimesed seaksid oma väljast õpitud väärtushinnangud ja seisukohad kahtluse alla. Kas kõik see, mida ma oma riigi, oma religiooni, soorollide ning seksuaalsete normide kohta tean ja usun, on tõene? Ehk peaks ma rohkem küsimusi esitama ja asju laiema pilguga vaatama. Kui sa ei mõista kväär olemise ajalugu, siis on sageli keeruline täielikult mõista ka kvääreksistentsi ning meie kogukonna õigusi tänapäevases kontekstis.

Märksõnad
Tagasi üles