Maru kaks kiindumust: kudumine ja kokakunst

Maru Foto: Siim Vahur

Tekstiilikunstnik Maru kudumeid imetletakse ja jäljendatakse. Sama kehtib kokakunstniku roogade kohta, kirjutab Tiina Vapper Õpetajate Lehes. «Üks inspireerib ja täiendab teist,» arvab Maru.
 

Maru ütleb, et tema kudumishuvis on kõige rohkem «süüdi» vanaema, kes ise suurepäraselt koob, heegeldab ja tikib ning lapselapsegi varakult kuduma õpetas. Teine oluline mõjutaja oli kunstiakadeemia tekstiilidisaini osakonna professor Mare Kelpman, kes juhendas Tallinna vanalinna hariduskolleegiumis tekstiiliringi, kus Maru algklassitüdrukuna käis.

«Just seal tekkis mul suur huvi lõngade ja kangaste vastu,» tunnistab Maru. «Kudumine oli minu jaoks lihtne, sokid ja kindad kudusin käsitöötundides ise, aitasin teisigi. Õmblemises on küll üks põll senini pooleli. Aga kui mul on vaja uut seelikut, siis poodi ma seepärast ei lähe, õmblen ise.» Koolis jäi talle külge ka hüüdnimi Maru, mida ta praegu kunstnikunimena kasutab. 

Põhikooli järel läks Maru Kopli kunstigümnaasiumi ning sealt edasi Tartu kõrgemasse kunstikooli tekstiilikunsti õppima. «Õppejõud olid kihvtid ja kool ise ka – tõeliselt mõnus oaas keset Karlovat, võimalused olid suurepärased,» meenutab Maru, kelle arvates räägitakse viimasel ajal ainult EKAst ning unustatakse ära, et ka Tartus on kunstikõrgkool.

Tekstiilikunsti tudeerides hakkas Maru osa võtma Supernoova moekonkurssidest, 2005. aastal sai tema lõputööna valminud kollektsioon kolmanda koha.

«Kollektsioon kaalus umbes nelikümmend kilo, need olid puuvillasest vaibamaterjalist suured mahulised kudumid, rasked ja keerulised. Vanaisa tegi mulle hästi pikad ja jämedad vardad, nendega kudusin,» jutustab Maru.

«Tudengina tahetakse ju kas või jonni pärast kõiki asju isemoodi teha, oma värve kasutada. Tagantjärele olen hakanud mõtlema, et oleksin pidanud laskma end palju rohkem õpetada.»

Mullid hakkasid meeldima

Põneva mullitehnika, mida Maru oma kudumeid luues kasutab, õppis ta ühes kompositsioonitunnis. «Mullid hakkasid mulle meeldima, neid on mõnus kududa. Nad on mul nii käe sees, et vaatan kududes hoopis telekat.»

Maru räägib, et mullilahendusi on tal kümmekond. Pärli- ja paelavariante, mis kudumitele lõpliku ilme annavad, on lõputult. «Seda ei tohiks juhtuda, et keegi tuleb sulle tänaval täpselt samasuguse mütsi või kinnastega vastu.»

Selle üle, kui palju mütse, salle, käpikuid ta kudunud on, Maru arvet ei pea, kuid kui vaadata tema kodulehekülge marudesign.eu, on seal ainuüksi erinevaid kindapaare mitusada...

Tellimusi saab Maru palju rohkem, kui ta kududa jõuab, kinda- ja mütsijärjekord on kaks kuud, kampsunite oma koguni mitu aastat. «Praegu tahan kõige rohkem olla kaheaastase tütre Milla päralt, koon päeval poolteist tundi, kui tütar magab, ja õhtul hilja, mõnikord kahe-kolmeni öösel,» räägib Maru, kes kasutab viimasel ajal ainult bambusvardaid, mis on kerged ega klõbise. «Saan öösiti vaikselt kududa, ilma et ma magajaid segaks.»

Selle peale, et mõned kudujad appi võtta, on Maru mõelnud, kuid mõttest loobunud. «Koon pigem vähem, aga tahan, et asi oleks algusest lõpuni minu tehtud. Oma nimesilti külge panna oleks muidu kuidagi… vale. Minust ei ole äriinimest. Tegelikult võiks kunstikoolis ettevõtlusaineid ja kahe jalaga maas olemist rohkem õpetada küll.»

Terve köök oli jahu täis

Huvi söögitegemise vastu sai Maru samuti kaasa kodust. «Kõik algab sellest, kas kodus tehakse korralikult süüa ja kas lapsel lastakse köögis toimetada,» arvab ta.

«Minu õpetajast ema teadis, et lapse arengu jaoks on hea lasta tal ise teha ja katsetada. Mäletan senini, kuidas me õega kaneelikeerdusid ja punasesõstratorti tegime, terve köök oli pärast jahu täis, ema muidugi koristas. Olen talle selle eest äärmiselt tänulik, et ta meile selle võimaluse andis. Arvan, et mina nii kannatlik ei ole. Aga ka Milla on oma esimese taigna teinud ja teab, et koogi sisse käivad muna, jahu, suhkur ja sool.»

Et Marule on alati meeldinud süüa teha, hakkas ta oma retsepte ja toiduvalmistamisnippe jagama ka internetiportaalis Femme. Kohe varsti kutsuti ta ka ajakirja Eesti Naine köögikülje koostajaks.

«Tegin seda kolm aastat iga kuu, vahel tuli mul päevas valmistada üheksa rooga järjest,» jutustab Maru, rõhutades, et ka toidu väljanägemine on hästi oluline. «See ei tähenda, et taldrikul peavad olema kastmekraapsud ja murulauguriidad, toit ise peab olema mõnus ja värviline.»

Oma retseptidest on Maru kokku pannud kokaraamatu «Maru maitsev maailm. Aasta helelillas köögis», mis ilmus 2008. aastal. Teine raamat on pooleli ja ootab oma aega, sest Maru on otsustanud köögiteemadega vahet pidada. «Kokaraamatuid ilmub niigi iga kuu ja toidublogisid on tekkinud tohutult palju, juurde küll ei ole vaja.»  

Korjab naate ja nõgeseid

Et kodune toit on kõige tervislikum ja parem, selles on Maru täiesti veendunud. «Kotletid ja frikadellid teen alati ise, pannkoogijahu, puljongikuubikuid ja piparkoogitainast ei osta kunagi,» jutustab Maru.

«Verikäkke ostan küll poest, verivorsti ka ise ei tee. Igal nädalal keedan puljongit, sest just hea puljong teeb supi maitsvaks. Küpsetan leiba ja saia, kooke. Magustoitudest teen kisselli, mannavahtu, lumepallisuppi – lihtsad ja maitsvad. Ka friikartuleid olen teinud, ning friiporgandeid, friipastinaaki, friipeeti. Toiduvalik sõltub ka aastaajast ja tujust. Talvel tahaks midagi vürtsikamat, suvel kergemat ja värvilisemat.»

Marule meeldib turul käia. «Viimati tõin turult suure kotitäie brüsseli kapsaid. Nii mõnusad ja ilusad! Kala maitseb väga. Ja seened. Seeni panen palju ka sügavkülma, just lehterkukeseeni, mida on sügiseti metsa all palju. Kindlasti peavad külmikusse ära mahtuma lambaliha, maasikad ning minu suured lemmikud vaarikad.»

Maru tunnistab, et on suur varuja. «Ükskord lumetuisu ajal naersime, et kodus on nii palju jahusid, tange, herneid, läätsesid; moosi- ja kurgipurke, sügavkülmas marju ja liha, et ainus, mida meil poest vaja, on piim.»

Kevade saabudes korjab Maru söögiks esimesi naate, nõgeseid ja jänesekapsaid. Ka värskeid nurmenukulehti on kasulik süüa, neis on väga palju B-vitamiini. «Kui ma last oodates vereproovi andsin, imestas ämmaemand, et mu vere rauatase on nii hea. Ütlesin talle, et sõin nõgesepirukat ja karulaugurisotot. Mu emagi on alati ravimtaimi korjanud, neid on hea õige pisut ka suvise salati sisse panna. Näiteks salveid või raudrohtu.»

Vanade asjade võlu

Küsimuse peale, kas ta oleks tahtnud sündida sajand varem, vastab Maru naerdes, et seda küll mitte. «Ma ei tahaks elada ühelgi teisel ajal kui praegu. Ega ka mitte kuskil mujal kui Eestis. Vanasti oli naiste elu keerulisem. Praegu on hea, sa võid olla naiselikult edev, aga samas oma arvamuse välja öelda.»

Maru tunnistab, et vana ja väärtuslik on talle alati meeldinud. «Vanad asjad on paremini tehtud. Praegu on igal hooajal justkui sund muretseda endale uusi asju, aga selline suhtumine ei vii mitte kuhugi.»

Marul on virnades endisaegseid nõusid, ainuüksi tirinaid kümme tükki, mida ta mingil juhul uute vastu ei vahetaks. Pööningul hoiab ta alles vanu ajakirju ja käsitöölehti, neid on huvitav sirvida. Ehetega on samuti, armsamad on need, mis on kas pärandatud või kingiks saadud. Ka kodu, mida pere praegu otsib, peaks sarnanema sellega, kus elati varem.

«Oleme käinud vaatamas imetoredaid kortereid imeilusates majades, aga kõik, mis neis on olnud väärtuslikku, on ära lammutatud,» räägib Maru. «Vanemate korterite planeeringud on väga loogilised, kõige peale on mõeldud. Soovin, et meie kodus oleksid ahjud ja puupliit, soemüürist tulev soojus annab mõnusa tunde.»

Praegu elab pere ajutiselt korteris, kust avaneb vaade Toompeale, ning Maru näeb ja kuuleb igal hommikul, kuidas heisatakse Eesti lipp. «See on ilus,» ütleb ta.

Kudumine kontoritöö asemel

«Pole midagi paremat ühest rahulikust kodusest päevast, kui sul ei ole kuhugi kiiret,» teab Maru. «Täpselt sama mõnusad on nädalavahetused, kui pakime võileivad ja termose kaasa ning sõidame perega erinevaid paiku avastama. Neid kohti on vähe, kus me käinud pole. Aga seda, et ma ainult kodus oleksin ja midagi muud ei teekski, ma ette ei kujuta. Ma ei oska nii.»

Seepärast on Maru lapsega kodusolemise kõrvalt jõudumööda kudunud ja tellimusi täitnud, teinekord on see üsna väsitav. «Kodus töötamine ja ise endale tööandjaks olemine nõuab suurt enesedistsipliini, vabakutseline olla on tegelikult suur luksus,» arutleb ta.

«Igakuine kindel sissetulek on muidugi hea asi, mis annab kindlustunde ja meelerahu, aga mulle tundub, et kellast kellani kontoris töötamise asemel valiksin mina ikkagi kudumise. Olen mõelnud, kas mul oleks julgust kannapööret teha ja keskenduda põhjalikult ainult ühele, kas siis kudumisele või söögitegemisele. Mõlemad on minu jaoks olulised, nii et valida oleks väga raske, kui mitte võimatu.»