INTERVJUU ⟩ 16-aastaselt emaks saanud eestlanna: arst ütles, et peaksin nukkudega mängima, mitte lapsi tegema

Teismelisena emaks saamisega on seotud palju müüte, kuid milline on olukord Eestis tegelikult? Postimees Naisele jagas oma lugu tänaseks kolme lapse ema, kes jäi esimest korda lapseootele vaid 15 aastaselt. 

Nagu paljudel teistel emadel, on ka meie 27-aastasel loo kangelannal käed ja jalad koguaeg tööd täis. Siiski tunnistab ta, et ei vahetaks oma elu millegi muud vastu. Ka mitte seda, et ta väga noorelt oma esimest last ootama jäi.

Kas sinu esimene laps oli planeeritud või kirjelda palun, kuidas elu nii läks?

Oma esimese lapse sünnitasin ma siis, kui olin äsja 16-aastaseks saanud. Poeg sündis kuumal suvekuul. Mäletan seda seetõttu nii hästi, et vaatasin kadedusega, kuidas teised sooja suve nautisid. Ise olin see aeg lõpurase ja pigem peitsin end sooja eest, kuna väga raske oli olla.

Igal aastal saab Eestis teismelisena emaks ligi 300 tüdrukut ja ilmselt teab iga eestimaalane kedagi, kes on nii noorena lapse saanud.

Laps ei olnud kindlasti planeeritud. Kuid mul meenuvad ühe mu kalli sõbranna sõnad, kes mulle lausus: «Kaitset kasutamata, sa ju tead, et tulemuseks võib olla laps. Mismoodi saab siis öelda, et see on planeerimata?». Need sõnad saadavad mind tänaseni ning nendes on tõetera sees.

Lapseni viis mind tolleaegne hooletus ja ükskõiksus. Olin mässumeelne teismeline, kes kodus praktiliselt ei viibinudki. Kodus olid asjad sassis ning, et sellest eemale saada, elasin ma juba väga varakult selliselt, et vanemad ei teadnudki enamus ajast kus ma olen, kellega ma olen ja mida ma üldse teen. Ega ma isegi täpselt ei adunud endale, mida kõike ma tegin, kellega koos ma too hetk ühes seltskonnas olin ja kus ma õieti olin. Kogu see kupatus viiski selleni, et tolle aegse peigmehega ma lapseootele jäingi.

Kuidas su vanemad sinu rasedusse suhtusid? Kas oled oma vanematega lähedane?

Minu ema sai mu rasedusest teada ennem, kui mina. Mul oli too hetk nii paha olla, et ma ei suutnud rasedustestigi õieti teha ja veetsin enamus aega voodis. Kuid olles korra end kokku võtnud, sai see tehtud ja kiiresti voodisse tagasi mindud.

Üks hetk sadas ema tuppa sisse sõnumiga, et ma ootangi last. Mulle ei jõudnud see kuidagi kohale, see oli suur šokk. See kõlab väga veidralt, aga minu ema oli isegi õnnelik, et ma lapseootele jäin. Isa mul ei ole, kuid ema oli algusest peale väga toetav.

Aga mida sa ise positiivset testitulemust nähes tundsid?

Olles enam vähem saanud aru, et ma tõesti ootangi last, olin ma tegelikult väga õnnelik. Ma ei kartnud seda. Ma võin väita, et olen oma venna ja õe ülesse kasvatanud, mistõttu mul puudus hirm lapse saamise ees. Ta oli lihtsalt nagu järgmine laps, kelle eest ma hoolitsema pidin, lihtsalt et seekord oli ta päris minu oma.

Kas ja kuidas noormees ning tema perekond sind toetas? 

Me olime mõlemad tol hetkel 15-aastased. Ma jäin üksinda sellest hetkest, kui oma rasedusest peigmehele teatasin. Väga raske oli, et ei saanud rasedusaegseid muresid ja rõõme jagada inimesega, kes on samuti suur osa lapsest. Mul oli raseduse lõpus väga palju erinevaid komplikatsioone, mistõttu pidin sageli haiglas olema. Tundsin end väga üksikuna.

Loe ka: Teismelisena emaks saanud eestlanna: mina olin lapse saamiseks valmis, kuid ühiskond mu ümber mitte

Tänasel päeval ma mõistan seda käitumist, sest me olime alles lapsed, kuid tol ajal oli mul ilma nende toetuseta väga raske.

Millal teie suhted uuesti soojenema hakkasid?

Lapse isapoolne perekond võttis raseduse lõpus minuga ühendust ning vabandas oma käitumise eest ning et nad ei kaasanud end protsessi. Sellest hetkest hakkasid suhted uuesti soojenema ning hakkasin ka nendepoolset toetust tajuma.

Kas lapse isa ilmus ka tagasi sinu ellu?

Lapse isaga me kontaktis siis endiselt ei olnud. Temaga me hakkasime uuesti suhtlema siis, kui laps oli ära sündinud. Need suhtlused olid algselt rohkem tema ema poolt ärgitatud, mis lõpuks viisid aga selleni, et meist sai taaskord paar.

Tänaseks me enam ammu koos ei ole, kuid lapse elus on ta väga olulisel kohal ja osaleb selles väga aktiivselt. Me oleme mõlemad väga pika tee käinud ning teeme kõik otsused lapse huvidest lähtuvalt.

Kuidas sinu koolikaaslased, sõbrad ja lähedased sellesse suhtusid, et sinust sai ema?

Tol ajal oli väga kummaline aasta. Minu klassis oli veel teisigi rasedaid ja aasta enne meie põhikooli lõppu said veel mitmed 9. klassi tüdrukud emadeks. Seetõttu polnud kellelegi väga üllatuslik, kui mina oma rasedusega päevavalgele tulin.

Lähedased olid elevil ja sõbrad ei vaadanud viltu, vaid olid toetavad. Miski justkui polekski too hetk muutunud. Jah, ma viibisin vähem seltskonnas ning rohkem omaette, kuid see oli ka kõik.

Kuidas sulle tundus, mida ühiskond arvas, et 16-aastane sai lapse?

Sain mitmeid pilke ja kommentaare selle kohta, et nii varakult rase olin. Üks mu endine klassivend haavas mind väga, öeldes: «Sinust ei saa mitte miskit tänu sellele! Ainult Säästumarketisse müüjaks saad!» Need sõnad on mind tänaseni saatnud, sest need haavasid mind väga sügavalt.

Ma ei arva, et müüja amet oleks midagi halba, kuid tolleaegne kommentaar, justkui ma oleks nüüd vähem väärtuslik, oli väga solvav.

Kas arstid ja ämmaemandad ka silmi pööritasid?

Rasedust arvele võtmas käies sain kommentaari, et minu vanused tüdrukud peaksid nukkudega mängima, mitte lapsi tegema. Pidin raseduse ajal taluma tihti väga halvustavat käitumist. Oma muredest ja probleemidest ma rääkida ei julgenudki. Halvustavat käitumist tundsin ka peale lapse saamist. Ühiskond ei võtnud mind emana tõsiselt, vaid ma olin endiselt nende silmis laps.

Praegu sirgub sul kodus kolm armsat poega. Kuidas sa rasedusi võrdleksid ehk millest sa esimest last oodates kõige enam puudust tundsid? 

Kõige rohkem tundsin puudust mõistmisest ja tolleaegse partneri toetusest. Ma ei oska sõnadesse panna, kui suur väärtus ning kui oluline on partneri toetus raseduse ajal. Mitte kellegi teise toetus pole nii oluline.

Olles ilmale toonud nüüd kolm last, saan aru, millest ma esimese raseduse ajal ilma jäin ning mul on ääretult kahju sellepärast. Kuid tänu sellele hindan oma praeguse partneri toetust rohkem.

Lisaks partnerile, kelle toetust sa veel vajanud oleksid?

Oleksin soovinud ka spetsialistide, nagu sotsiaaltöötaja ja lastekaitse toetust. Too hetk elasin sellistes oludes, kuhu ühtki beebit tegelikult tuua ei tohiks. Minu lapsepõlve kodus oli igat liiki vägivalda ning spetsialistid oleksid pidanud seda teadma. Puudu jäi suuremast järelevalvest, et minu ja beebi heaolu oleks tagatud olnud.

Ma ei teadnud millised on mu õigused emana, kuhu saan mure korral pöörduda ning kes on mulle vajadusel toeks, kui peaksin nii vaimset kui materiaalset abi vajama. Seda lugedes võib ilmselt mõelda, et ise ma sain lapse nii noorelt, et mis abi ma soovin. Kuid toetav sõna, abistavad suunised inimeste poolt, valmisolek, oleks olnud mulle suureks toetuseks. See hetk ma loomulikult ei teadnud sellest, et kui ma olen mures enda või beebi heaolu pärast, oleks mõni spetsialist mind aidata saanud.

Kuidas sinu elu lapsevanemaks saades muutus?

Minu elu muutus väga drastiliselt. Ma hakkasin väga korralikuks, keskendusin koolile ja olin põhiliselt kodune. Ma armastan öelda, et mu esimene laps tõi mu maa peale tagasi ning tänu temale olen ma see, kes ma hetkel olen. Tänu temale tekkisid mul eesmärgid ja ma vaatasin tulevikku pilguga, millega ma seda varem ei vaadanud. Ma pidin looma tema jaoks nii hea tuleviku kui võimalik.

Ma kasvasin emotsionaalselt väga palju. Mitu aastat kohe korraga. Mul ei olnud võimalik kuskile oma tunnete ja kohustuste eest põgeneda – nendega tuli kohe hakkama saada. Mul oli keegi, kelle eest ma pidin vastutama ja kelle heaolu tagama. See oli suur töö, mis kestab tänaseni.

Kellelt sa sel perioodil kõige rohkem tuge said?

Ma sooviksin öelda, et sain kõige rohkem tuge oma emalt, kuid ma ei saa sellega päris nõustuda. Too hetk olid temal oma probleemid ning suures osas pidin hakkama saama siiski ise. Ema poolt sain mingi hetk beebiga peavarju, kuid üsna pea kolisin alaealisena oma üüripinnale ning sealt edasi me beebiga kahekesi olimegi.

Mis sinu sõpradest sai?

Pärast beebi sündi kadusid sõbrad ära! Meie huvid olid lihtsalt niivõrd erinevad. Sama aeg kui mina muretsesin, mismoodi lapsel kõht täis saada, olid mu sõbrad hõivatud kooliga ning teismelise elu elamisega.

Ma ei pannud seda neile pahaks, sest sain aru, et meie elud ongi väga erinevad. Olin lihtsalt kurb, et inimesed, kellega ma kooli ajal olin väga lähedane, muutusid justkui võõraks. Kuid selline see elu lapsena on. Seetõttu väidan, et kõige suurem tugi endale olingi ma ise. Lapse pärast pidin hakkama saama ja selleks tuli end kokku võtta.

Kuidas emaks saamine sinu haridusteed mõjutas?

Emaks saamine mõjutas väga mu haridusteed. Mul ei olnud algselt mingeid plaane ega väljavaateid. Ma tahtsin lihtsalt võimalikult kiiresti põhikooli ära lõpetada. Peale lapse saamist oli selge, et põhikooli haridusega kuskile tööle ma ei saa ning mingi hetk sain aru, et pean keskhariduse saamiseks õhtukooli minema. See venis aga mitu aastat kestvaks teekonnaks, kuna vahepeal sain oma praeguse partneriga teise lapse.

Kuidas uuesti kooli astumine tundus?

Olles 20-aastane ja kahe lapse ema, tundsin vastutust veelgi. Päeva pealt võtsin taaskord ette koolitee ja sain keskkooli lõpetatud. Keskkoolis tundsin, et minu potentsiaal ei lõppe seal ning suurenenud vastutusega pean ma endast veel rohkem andma. Seetõttu proovisin peale keskkooli sisse saada Pärnu kolledžisse. Olin kindel, et see ei õnnestu, kuna tol hetkel polnud mul ei enesekindlust ega usku endasse. Kõik teised tundusid alati paremad ning nähes kui suur tunglemine oli mu erialale, süvenes see kõik veelgi. Seda suurem oli rõõm, kui sain teada, et olin sisse saanud. Olin enda üle väga uhke.

Kirjelda palun, kuhu sa tänaseks oma elus jõudnud oled?

Tänaseks olen kõrgharitud oma ala spetsialist, kes tunneb oma saavutuste üle uhkust. Käin sirge seljaga ja olen väga uhke, et sain oma esimese lapse teismeeas. Sellega tõestan aina enam teistele, et ei saa panna inimesi kindlatesse kastidesse. Kellelegi ei saa tema tulevikku ette ennustada. Igaüks on ikka ise oma õnne sepp.

Saan siiani üllatavaid pilke teistelt, kui nad kuulevad, kuivõrd noorelt oma esimese lapse sain. See tekitab alati uhkust, sest tavaliselt ühiskond ei eelda teismelistelt emadelt palju, kuna nad on surutud stereotüüpsesse kasti, mis on loonud neist negatiivse kuvandi.

Kuidas ajas tagasi vaadates asju nüüd näed?

Tänasel päeval näen ma asju väga teisiti. Olen ise nüüdseks kolme lapse ema ning tänu saadud kogemusele, tunnen, et olen parem ema. Kuna minu varajase mässumeelsuseni, ükskõiksuseni ja raseduseni viisid mitmed erineva tegurid ning osalt ka tegevusetus, oskan ma neid ise ehk paremini ennetada.

Ma olen oma laste jaoks olemas, neid suunates ja toetades ning neist hoolides. Olen alati südamega kohal. Olen olnud algusest peale see ema, kes istub tundide viisi lastega liivakastis auke kaevates, sügisel lehtedes mängides ning suvel mänguväljakuid avastades. Tuleb olla hetkes kohal, sest see on laste jaoks nii oluline. Piisab, kui võtad aja maha ja oled lapsega ning räägite erinevastest maailma asjadest. Lapsed õpetavad nii palju. Mitte ükski kool ei anna edasi sellist väärtust. Soovin, et vanemad seda mõistaksid.

Pahatihti näen ise noortega töötades, et nad on oma tunnetega pahuksis ning vajavad rohkem oma vanemate toetust ja kohalolekut. Kui magada need hetked õigel ajal maha, siis tekibki olukord, kus vanemal puudub lapsega kontakt ja võivad juhtuda asjad, mida keegi oma lapsele ei sooviks. Minuga nii just juhtuski. Olge oma lapse jaoks olemas, ärge kompenseerige oma eemalolekut materiaalsete asjadega.

Millised õpetussõnad või soovitused annaksid edasi emadele, kes on teismeeas emaks saanud?

Ärge laske mitte kellelgi teile öelda, mis on teie väärtus. Keegi ei saa teile ette kirjutada teie tulevikku. Ainult teie ise loote selle oma otsuste ja tegevustega ning ka tegevusetusega.

Näen kahjuks tihti noori emasid, kes peale lapse saamist tunnevad, et neil ei ole võimalik haridusteed jätkata ning seetõttu kannatab nende heaolu. Nad on sunnitud valima endale sellise töö, mis ei paku rahuldust ega ka materiaalset kindlustatust. Vabandusi oma tegevusetuse jaoks leida on lihtsam kui probleemidele lahendusi.

Ma soovitan uurida, mis võimalused erinevates koolides on. Väga paljud õhtukoolid ja kõrgkoolid pakuvad erinevaid õppevorme, tänu millele on võimalus haridusteed jätkata endale sobivas tempol. Lisaks erinevatele õppevormidele pakuvad koolid mitmeid toetusi, mis võivad aidata kompenseerida koolis käimisega seotud kulusid. Näiteks on kõrgkoolis õppivatele õpilastele ette nähtud oma toetus, mis mind Pärnu kolledžis käimisel väga palju abistas. Lisaks oli Pärnu kolledži tunniplaan väga paindlik, mistõttu sain seal mureta käia täiskohaga töö ja kahe väikese lapse kõrvalt. Need kolm aastat möödusid väga kiiresti, kuid see väärtus mida ma sealt sain, on hindamatu.

Ma ei poolda nii noores eas lapse saamist. Praegusel hetkel ütleksin teismelisele endale, et «Ole pai tüdruk ja oota. Pole vaja nii kiiresti suureks kasvada». Lapse saamine on tohutu vastutus ning sellega toimetulek nii noores eas on, ilustamata, väga raske. Avastage kõigepealt maailma ning õppige iseennast tundma. Saavutage kõigepealt oma elus stabiilsus ja sõltumatus, enne kui siia maailma kellegi uue toote.

Neile, kes on beebiootel või emaks saanud, soovin ma enesekindlust ja kannatust. Täiesti normaalne on küsida teistelt abi ja tuge ning tunnistada endale, kui on raske. See ei tee teist halba ema, vaid just vastupidi. Oma otsuseid tehes pidage meeles, et iga tegevus mõjutab lapse tulevikku sama palju kui teie tegevusetus.

Tartu Ülikooli Pärnu kolledži tänaseks vilistlane Brenda Holt viis oma lõputööna läbi uuringu, kus süvenes Eesti teismeliste emade haridustee ja muudesse väljakutsetesse. Koguti kõnekaid arvandmeid ning ka kirjeldusi ja teravaid tsitaate noortelt emadelt.

Uuringus jäid silma järgmised olulisemad järeldused:

Üle 25 protsendi juhtudest oli teismelise ema laps planeeritud, valdavalt planeeriti last üheskoos partneriga. Võrdluseks: maailmas sünnib planeerituna umbes 18 protsenti teismeliste lastest.

Stereotüüpide ja teiste riikide statistika taustal selgus, et teismelisena said lapsevanemateks neiud, kelle suhe vanematega oli lähedane ja kes olid heade õpitulemustega (75 protsenti).

Üle 80 protsendi vastanutest jätkas haridusteed pärast lapse sündi, 35 protsenti uuritutest läks ja õpib/lõpetas kõrgkooli. Selle näitajaga on Eesti rahvusvahelises võrdluses silmapaistvalt hea. Selle taga on paindlikud õppevõimalused, tsükliõpe ja e-õpe.

Haridustee katkestamise põhjused: sobiv kool ei paku paindlikku õppeprogrammi; kool ei asu piisavalt kodu lähedal; ei tea, mida edasi õppida; pere sissetulekute hoidmise jaoks tuleb tööl käia.

Lausa 70 protsenti vastanutest tundsid end peale lapse sündi sotsiaalselt isoleerituna. Samas tundis teismelisena lapse saamise tõttu häbi umbes 15 protsenti noortest.

Rasedaks jäädes tundsid eakaaslaste ja õpetajate toetust vähem kui pooled vastanutest. Ligi pooled ei tundnud, et neile oleks pakutud erinevaid paindlikke võimalusi õppimiseks.

Noorelt emaks saanute tsitaadid:

«Pigem tundsin ennast ühiskonna poolt hukkamõistetuna, mitte eakaaslaste poolt. /…/ Hirmutati väga palju.»

«Mina olin lapse saamiseks valmis, aga ühiskond mu ümber ei olnud selleks valmis. Ma andsin endast sada protsenti, et mu lapsel oleks kõik olemas, aga sain ikka halvustavaid kommentaare ja pilke tänavatel.»

Noor ema tahtis koolis edasi käia (lapsehoidja oli olemas), aga klassijuhataja keeldus teda kooli tagasi võtmast. «Kahjuks on ühiskonna poolt endiselt suhtumine, et «laps saab lapse», kuid kõik noored emad minu ümber on saanud imeliselt hakkama.»

Kas teismeeas lapse saanud saavad tavapärasest kiiremini ka teise lapse?

Teise lapse saanutel oli vahe enamasti 3-4 aastat, ka 7-8 aastat, mis ei ületa tavapärast.

Soovitused riigile ja KOVidele

Eesti noored emad on edasipüüdlikud ja motiveeritud, neile on vaja pakkuda paindlikku õppevormi, lapsehoiuvõimalust ja samasuguseid häid tugiteenuseid nii üldharidus-, kutse- kui kõrgkoolides. Samuti tuleb suhete, pere ja seksuaalsuse teemasid hakata käsitlema kooliprogrammis senisest varem, soovitatavalt alates 13. eluaastast.