/nginx/o/2022/03/14/14426242t1hba7c.jpg)
Mis tunne on minna elus esimest korda taliujuma? Kohutav enesepiinamine? Õnnehormoone täis eneseületus? Pehmelt öeldes äge? No ega kuival kaldal püsides seda teada ei saa. Postimehe teemaveebide ja Elu24 meeskond otsustas selle riski vennalikult vastu võtta ning üheskoos nullkraadisesse vette karata.
Tallinna taliujumiskeskuses särab päike ja sillerdab lumi. Jääauk on juba lahti aetud, kuid selle servad on kevadiselt teravad. Ujuda siiski saab. Ning kes pikemaks rannapeole jääb, saab osa ka hingematvalt ilusast päikeseloojangust. Meid võtab vastu Tallinna taliujumiskeskuse eestvedaja Hannes Viherpuu. See mees pakatab silmanähtavalt energiast ja elujõust. Kuid taliujumise teemal tema suust ühtegi ilukõnet ei tule. Jutt on aus ja konkreetne.
/nginx/o/2022/03/14/14426221t1had5b.jpg)
/nginx/o/2022/03/14/14426219t1he569.jpg)
«Ma hoiatan – see on sõltuvust tekitav harrastus,» ütleb Hannes kindlalt. Tema ja Aivar Rosenbergi algatatud taliujumisklubi on Eesti suurim ja kümne tegutsemisaasta jooksul kordub üks peamine lugu. Alguses tullakse sõpradega kaasa või ennast ületama, arvates, et vaevalt ma vette lähen. Parem vaatan.
«Aga seda ma pole veel näinud, et inimene on tulnud ja pole vette läinud. Kõik leiavad endas selle julguse!» Ja edasise eest hoolitseb juba inimese enda kehakeemia – alguses on meeletu rõõm eneseületusest ning tuju koos energiatasemega lendab lakke. Edasi märkad, et meel on rahulikum, uni parem, nahk noorem, otsustavust ka teiste eluraskustega hakkama saada rohkem. Ja oledki kõpsti tagasi.
/nginx/o/2022/03/15/14427150t1h3384.jpg)
Suurem osa inimesi tuleb ja jääbki käima. «Need on lihtsalt õnnehormoonid, mida taliujumine toodab,» teatab Hannes enesekindlalt naeratades. Hoolimata sellest, et taliujumise tervistavast mõjust räägivad Eestis tuhanded inimesed, jääb Hannes sel teemal neutraalseks: «Igaüks peab ise oma keha tundma. Mina tervisest kellelegi ei räägi. Jah, paljude asjade puhul see aitab, aga mis ja kuidas – seda hindab iga inimene ise.»
Meie suureks üllatuseks tunnistab ujujast mees, et hoolimata aastatepikkusest kogemusest on nullkraadisesse vette ronimine alati eneseületus. «Alguses on vastik, pärast on mõnus,» ütleb ta ilustamata. «Minule endale ka. Siiamaani!» No mis seal ikka, vaatame, mis juhtub!
Kuidas taliujumine mõjub?
Alustada tasub meres ja alles peale seda suunduda end sauna soojendama. «Saun on meil 54 kraadi ja eesruum vastab Eestimaa suvele,» selgitab Hannes Viherpuu. «Oleme aastatega välja raalinud, et nii on kõige parem – liiga suur temperatuuride vahe pole südamele ega veresoonkonnale hea.» Saame ka teada, et kramp, mida paljud külmas vees saada kardavad, ei tule mitte külmast, vaid rabelemisest. Kui rahulikult hingad ja mõõdukas tempos liigutad, siis ei juhtu mitte midagi ebameeldivat.
:format(webp)/nginx/o/2022/03/14/14426230t1h6d63.jpg)
«Oi, see pole üldse nii külm,» hõiskab Ketlin Kruse rõõmsalt ja reipalt ning sammub mööda treppi otsustavalt jäätükkide vahele vette. Sulistab seal nagu bikiinipiiga paradiisisaare rannas. «Täitsa mõnus on! Ma arvasin, et on palju hullem.»
Esimene julge eeskuju on innustav. Kribinal-krabinal vupsab kogu algajate taliujujate armee vette. Annaliis Laidre kuulub nende sekka, kes soovis kõige suurema hasardiga külma vette ronida. Ta toob kuuldavale temperamentseid kilkeid, aga ujub nagu näkineid. Ei kurda. «Jalgadel ikka hakkas veidike külm,» ütleb ta neid leiliruumis soojendades.
«See äratab üles ellujäämisinstinkti, vaat mis see teeb!» Kuna see uljas väide tuleb lapsepõlvest peale taliujumist harrastanud Inna-Katrin Heina suust, peab see kahtlemata tõsi olema. Arutame leili võttes ja jäätunud jalgu hautades, et mitte keegi Postimehes ei tea Inna vanust, sest tema peenike plikafiguur ei anna aastate kohta ainsatki vihjet. Küllap on seegi taliujumise teene.
/nginx/o/2022/03/14/14426249t1h4523.jpg)
«Pehmelt öeldes oli äge,» võtab kogemuse kokku Triin Palmipuu. Tõe huvides tuleb märkida, et enne saatuslikku sulpsu kuulus tema kõige murelikumate taliujumise testijate ridadesse.
«No ma kardan hirmsasti külma vett,» ütles ta tasase häälega, millesarnast pole vist keegi selle bravuurika ja julge naise suust varem kuulnud. «Mina ujun tavaliselt nii 30 kraadi soojemas vees.» Kuid peale vette kargamist sai varasemast murelikkusest puhas rõõm kahel jalal. Ning tohutu eufooria õnnestunud eneseületusest. «Nagu arvata, karjusin ma kõige kõvemini, aga no tõesti, see oli kordades lihtsam, kui ma hinges ennast ette olin valmistanud. Ja aitäh, et te mul karta ei lubanud!»
/nginx/o/2022/03/14/14426234t1hf9c4.jpg)
/nginx/o/2022/03/14/14426229t1h123e.jpg)
Maarja-Liis Orgmets tundub igasugusest hirmust üle olevat või siis läheb tal selle varjamine väga hästi korda. «Väga äge kogemus, eneseületus, kõigile soovitan,» arvab ta. Kuid merest tulnud versioon Maarja-Liisist on tavalisest rahulikust kolleegist märksa energilisem ja lõbusam. Energiakanal näib olevat pauguga lahti läinud. Hiljem jagab ta, et oli terve õhtu nagu Duracelli jänes, ei raugenud see hoog ka uneaja eel. Seevastu on ka taliujukeid, kellele talisuplemine tõi just eriliselt hea ja magusa une. «Magasin paremini kui kunagi varem!»
Spekulatsioonid, et taliujumine kaitseb koroona eest, paraku siiski tõele ei vasta – üks vapratest taliujujatest sai paar päeva peale suplust ikkagi viiruse kraesse ja tegi positiivse testi. Kuid immuunsus päris kummuli ei kukkunud ja juba paraneb jõudsalt. Muus osas jääb kehtima senine kogemus, et taliujumise käigus pole mitte keegi haigeks jäänud.
/nginx/o/2022/03/14/14426239t1hacc8.jpg)
Kokku jõuab jäisesse merre kaheksa hulljulget ajakirjanikku. Paar kamraadi jäävad ka kaldale moraalseks toeks, seegi on hindamatult vajalik roll! Aga eks see ole omamoodi elujõu ja julguse test – kui sa jääkülma vette minna ei karda, on maailmas tõenäoliselt palju vähem ka kõike muud, mis sulle hirmu nahka ajaks.
/nginx/o/2022/03/14/14426220t1he472.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)