Uus hurmur ja üks Eesti seksikamaid mehi üllatavad naisi
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
8. märts 2022, 10:30
See naistepäev on parem kui ükski varasem. Varem ei tundnud Eestis suurt keegi Ingmar Erik Kiviloo nimelist muusikut. Ja enne tänast päeva ei saanud kuulata ka tema esimest otsast otsani oma lugu «Aega on veel». Ning aina paremaks läheb – selles loos lööb kaasa ka südametemurdja Uku Suviste. Nii et tühja neist nelkidest...
Ingmar Erik Kiviloo kirjutas ennast Eesti muusikaelu kaardile millegagi, mida paljud artistid aastaid taga ajavad – loomuliku originaalsusega. See 17-aastane noormees ei pea ühtegi tagurpidi saltot viskama ja ta jääb ikka silma, kõrva ja kõvakettale. Ta pole isegi kordagi mõelnud, mis on tema eripära – see tuleb kõik nii naturaalselt. Ja see on juba kõva sõna!
Ingmar Erik lubab endale muusikuna päris julgeid manöövreid – mängib terava falsetiga, kasutab retrolikke stiilinippe ja sulatab oma ainulaadse hääle hulka souli ja funk'i. Tulemus on – midagi sellist, mis ei meenuta mitte kedagi teist. See kraam kõlab nagu Ingmar Erik Kiviloo. Ja teha kõike tehtud-nähtud muusikailmas miskit värsket on kõva sõna. Samas on noorel artistil oidu mitte üleliia tundmatus keeles musitseerida – tema saund kannab mõnusalt kaasa, on kergelt kuulatav ja mõistetav. Kruvib küll!
Ajasime Ingmar Erikuga veidi juttu, nii elust, tähelepanust kui elu vingetest võimalustest.
Eesti inimeste teadvusse lendasid sa superstaarisaate kaudu nagu välk selgest taevast. Räägi natuke oma taustast.
Ma olen tegelikult terve elu muusikaga tegelnud. Kolmeaastasena läksin ETV lastekoori ja kuueaastaselt hakkasin viiulit õppima. Mu on hästi tugev klassikaline põhi, olen lisaks viiulile õppinud orelit ja klaverit. Kuid soololauluga olen tõtt-öelda tegelnud vaid kaks aastat. See on uus ka minu enda jaoks.
Kust sooloartisti pisiku külge said?
Ma ütleksin, et see superstaarisaade muutis minu jaoks kõike. Varem ei olnud ealeski minu peal nii palju tähelepanu! Ja ma ei saa öelda, et see mulle ei meeldi. Mu varasemad lood on olnud stiili poolest hästi seinast seina. Aga see lugu, mis tuleb nüüd, on pop funk. See muusikastiil on kuidagi hästi südamelähedane mulle. Kuulan palju souli ja funk'i, just 70ndate muusika on mulle huvitav ja tabab kuidagi minu rütmi.
Superstaarisaatest jäid sa ilmselt kõigist osalenud meestest kõige eredamalt meelde. Ja seda just oma isikupäraga ja julgusega erineda. Kuidas see õnnestus?
Kogemata. Ma ise ei oska oma omanäolisust kuidagi märgata, see on minu jaoks loomulik.
Ütlen ausalt, et oma imagot ma alles kujundan ja otsin enda nägu. Stilistikas aitas mind Villiko Kruuse, meie koreograaf.
Kuidas sündis uus lugu?
Selle loo ma kirjutasin ise. Margus Alviste andis loo valmimisse samuti oma suure panuse. Ja see, millest lugu räägib, on otse südamest tulnud teema: mulle meeldib väga eesmärke seada ja nendeni jõudmise protsess. Lugu on sellest, et kunagi ei tohi alla anda, alati tuleb edasi minna. Ja julgustus – meil on piisavalt aega, et jõuda sinna, kuhu me elus päriselt jõuda tahame. Loo nimeks saigi «Aega on veel».
Kirjutasin selle loo Saaremaal ühes viiulilaagris. See oli minu jaoks täielik luksus – sain seal lõputult muusikaga tegeleda! Ja kui ma olin tagasi Tallinnas kodus, siis nokitsesin loo lõpuni. Mul oli kindel plaan kohe peale superstaarisaadet hakata oma muusikat välja andma. Võtsin kohe ühendust Margus Alvistega, kelle stuudios sain lindistada. Ja kutsusin endale profid muusikud appi mõnda instrumenti mängima. See on väga tähtis, kuidas kõik kõlab! Näiteks löövad kaasa veel Peter Põder, Roland Rand, Rauno Pella, Siim Aimla ja Uku Suviste.
Vau! Ülipopulaarne hurmur ja eurolaulik Uku Suviste – kuidas sa tema punti said?
Tegelikult oli mul kogu detsember hõivatud tuuriga, kus me olime laval koos Koit Toome, Jaagup Tuisu ja Uku Suvistega. Ma ei kujutanud ettegi, et selline suur staar nagu Uku võiks mulle bäkki laulda... aga kutsusin ja ta tuli! Ta on nii lahe, nii sõbralik mees – teeme ära! Ta ise arranžeeris oma partii ja laulis sisse. See andis ikka väga palju juurde! Uku võtab ka videost osa, mida me filmime. Mina ise mängisin sisse süntesaatoriosad ja viiulipartiid.
Kui seisin seal kolme kohtuniku ees, poleks ma iial osanud unistada, et varsti esinen koos kohtunik Koit Toomega samal laval. Olen juba täna saanud muusikuna rohkem, kui oleksin osanud endale ettegi kujutada! Mul on ka toetajad: Goldtime, Nutiroog ja mitmed teised, kes minu muusikasse usuvad. Olen tänulik ka Sony plaadifirmale, Made in Balticsi tegevjuht Toomas Olljum kuulis mu lugu ja kiitis. Temalt olen saanud mitu head nõuannet.
Kuidas sa nii heasse seltskonda sattusid?
Üsna saate alguses, juba stuudiovoorus kontakteerus minuga Lauri Land, Tartu Kontserdi korraldaja. Ta oli nii mõnusalt otsekohene – ütles, et näeb minus potentsiaali ja sooviks koostööd teha. Aga ma poleks osanud oodata, et ta mulle juba paar päeva peale saatest välja langemist helistab ja jõulutuurile kutsub! See oli väga suur ja positiivne üllatus.
Väga tore kogemus – mu esimene tuur ja nii kõvade muusikutega. Lisaks olid pundis Reigo Ahven ja Peeter Põder, väga muhe seltskond oli seal koos, äge atmosfäär!
Kas salvestamise käigus midagi ootamatut ka juhtus?
Me tegime seda lugu ikka väga mitu korda ümber. Lindistasime seda novembrikuust saati. Tegime üht väikest muutust, aga kõik läks korraga paigast ära. Kõik heliread olid nihu! See oli katastroof. Aga mingi ime läbi nuputasime siiski välja, kuidas kõik taas toimima saada, see oli ime. Ja seda parem tunne praegu on.
Kuidas sulle sobib tähelepanu, mis tuntuks saades üleöö mitmekordistus?
Ma olen tänulik! Tegelikult see mulle väga meeldib. Ma olen alati unistanud, et oleks inimesi, kes mu muusikat kuulavad ja minust huvitatud on. Aga ikkagi oli see üllatav! Praegu saan palju kirju, pilte, isegi tehti mulle fännidelt särk minu nimega. Mulle tundub, et see jutt kuulsuse koormast ei ole päris siiras. Mina ei leia selles midagi negatiivset.
Ometi on ju tähelepanu tasakaalus – sama palju kui on fänne, tuleb ka vaenlasi?
Eks veidike on ka vihkajaid olnud, aga mind see absoluutselt ei häiri. Päriselt. Ma olen väga keskendunud oma teekonnale ja ma ei lase end kõrvalistel ütlejatel mõjutada.
Kuhu sinu teekond siis viib?
Olen üsna suured eesmärgid seadnud – tahan jõuda hästi kaugele ja kindlasti kaugemale Eesti muusikamaailma piiridest, rahvusvahelisele areenile. Selleks tuleb palju vaeva näha ja läbimõeldult tegutseda. Olen selleks valmis. Minu moto on: kunagi ei tohi alla anda, alati tuleb edasi liikuda! Mind liigutab, et inimesed on minuga. Enamik on noored, minuvanused, aga on ka küpsemaid. Igasuguseid inimesi tuleb kontsertidel rääkima. Just mõne päeva eest hakkas üks taksojuht tuliselt rääkima, kuidas ta mulle kaasa elas. See on äge teekond!
