R, 9.12.2022
Piret Laos: «Võin südamest nutta täiesti tundmatute inimeste lugude peale»
Piret Laos tunneb end otse-eetris nagu kala vees. Mida aga televaatajad ei tea, on lõbus fakt, et saatejuhid ise räägivad seal omavahel salakeelt. Foto: Eero Vabamägi
Kristina Herodes
, ajakirjanik
Piret Laos: «Võin südamest nutta täiesti tundmatute inimeste lugude peale»
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments

Uues rollis. «Õhtu!» saatest tuntud päikesekiir Piret Laos hakkab juhtima tuliuut saadet. «Ma näen su häält» on asi, mida mitte keegi veel näinud pole. Samuti pole me näinud Piretit sellise massiivse show eesotsas. Aga mis seal ikka, ongi uus seiklus ees!

Stuudiost lippab välja õbluke plika, pusa põlvedeni, juuksed hobusesabas ja teksapõlved rebenenud. «Ma olengi selline kampsun,» teatab ta muretult. Just uskumatu ehedus on see, millega Piret Laos on publiku täielikult ära võlunud. Ja tundes teda ka teispool ekraani – seal pole grammigi kalkuleeritud fassaadi, ongi aus värk.

«Õhtu!» saatejuhtide reipa kolmiku koosseisus on Piret pälvinud aasta meelelahutaja uhke tiitli. Sel pühapäeval saab Piretit näha täitsa uue saate eesotsas – ekraanile jõuab massiivne meelelahutussaade «Ma näen su häält». Kas krutskeid täis seiklejanna oskab oma trumpe ka glamuursemal laval kasutada? Kohe saame teada!

Milline on Piret Laos oma kõige loomulikumas olekus?

Olengi selline. (Naerab oma iseloomulikku, ulakat naeru.) Mulle meeldib lihtsus. Tahan, et selles, mida ekraanilt näeb, oleks ka mind ennast päriselt sees. Mul on kuidagi õnnestunud oma ilutiimile selgeks teha, et nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik.

Kõige loomulikumas olekus ma olengi selline nagu praegu, selline lai mõnus oversized-pusa ja teksad. Tavaliselt käin üldse ilma meigita ja tunnen end nii väga mugavalt.

«Mulle meeldib lihtsus. Tahan, et selles, mida ekraanilt näeb, oleks ka mind ennast päriselt sees,» ütleb Piret Laos. Foto
«Mulle meeldib lihtsus. Tahan, et selles, mida ekraanilt näeb, oleks ka mind ennast päriselt sees,» ütleb Piret Laos. Foto Foto: Eero Vabamägi

Overized tuleb trendi järgi või on see isiklik eelistus?

Pigem on eluaeg meeldinud! Suurt asja olen kandnud noorest saadik. Mingil perioodil oli see seotud sellega, et ma arvasin, et pean hästi palju varjama. Mul ei ole ju modellikeha. Ikka tundus, et äkki on siit või sealt natuke liiga palju, ja mida suurem asi, seda parem on seda peita.

No seda on inimestel küll hea meel lugeda, et isegi imeheas vormis naised teleekraanilt mõnikord põevad.

Kusjuures tead, kui palju minu käest on elu jooksul küsitud: «Kas sa oled beebiootel?» Ja praegu ka aeg-ajalt keegi tuleb ja ütleb midagi sellist. Siis ma olen alati vastanud: «Ei, ma lihtsalt olen väga hästi söönud.» Praegu teeb see mulle isegi natuke nalja. Mul ei ole modellikeha ja ma olen täiesti teadlik sellest ning ongi väikene kõhukene aeg-ajalt ees.

Tead, kui palju minu käest on elu jooksul küsitud: «Kas sa oled beebiootel?» «Ei, ma lihtsalt olen väga hästi söönud.»

Mis on ju terve inimese tunnus – inimene vähemalt sööb!

Inimene sööb jah. (Piret naerab muretult.). Ja teeb karjuvalt vähe trenni, võiks rohkem. Olen selline, nagu ma olen – tavaline. Ehkki umbes samas kaalus olen eluaeg olnud.

See «vähe trenni» on siiski suhteline, mitte kõik ei tea, et tegelikult on Piret olnud kirglik lumelauahuviline.

Ma olen pärit Kannistiku külast Kuutsemäe tee ääres, nii kasvasin üles Pühajärve kandis. Väga paljud mu sõbrad tegelesid ekstreemspordiga. Kuigi tollal see polnud nii levinud kui praegu. Mind hullumoodi kiskus talvel mäele! Tahtsin just lumelauaga sõita. Aga toona meil polnud võimalust, 90ndate lapse jaos tundus lumelauavarustus väga kallis ja ega see rentimine odavam olnud. Väga mitu head aastat ma ainult unistasin ja südamest soovisin, et saaksin ühel heal päeval minna ja lumelauda proovida.

See sai alguse juba 6.–7. klassis, kui sain ühe koolivenna kaudu käia Marjamäel ja proovida mäesuuska. See väiksem mägi Sihva kandis, mis enam mäekeskusena ei tööta. See oli lahe, aga kohe teadsin ka, et tahan just lumelauaga sõita. Ma ei saanud üldse hakkama, aga ikkagi nii hirmsasti tahtsin! Ma ei teagi, miks. Kuni sattusin seltskonda, mille kaudu õnnestus sõitma õppida. Minu toonane boyfriend oli lumelaudur ja õppisin tema kõrvalt sõitmist.

Tol ajal oli kombeks käia keskkooli lõpureisidel. Aga mina leppisin oma vanematega kokku, et lõpureisiks kogutud raha eest ostan lumelaua. Nad olid nõus. Ja see oli parim otsus! Ma pole seda hetkekski kahetsenud ja pärast seda olen käinud mäel.

Kas päris lumelauduriks ei tekkinud ahvatlust saada?

Ma ei ole kunagi olnud ekstreemsportlane nagu minu sõbrad, kes käisid võistlemas ja hüppasid. Mina olen lihtsalt kulgeja olnud. Küllap mul oli mõistus juba nii peas, et kõige riskantsemaid asju ma enam ei julenud teha. Lumelauasõit on minu teraapia ja nauding siiamaani.

Kui olin noorem, siis ma ei kartnud mitte midagi! Aga pärast lapsesaamist käis ajus mingisugune krõks ära ja tekkis kõrgusekartus. Mäletan selgelt, kuidas me varem sõpradega käisime Tehvandi suusahüppetorni otsas jalgu kõlgutamas ja ilma vaatamas, aga peale Rica sündi näitasime Austraalia sõpradele Otepääd ja torni ka. Ja sealt ülevalt alla vaadates tekkis selline ehmatus, et hoia seinast kinni!

«Õhtu!» saates olen pidanud igasuguseid hullusi tegema, aga kõrgusega seotud asjad on alati tohutu eneseületus mulle.

Nii et mõnes mõttes võib öelda, et olete kogu elu televäljakutseteks trenni teinud, ilma et seda ise teadnudki oleks?

Ei tea, võib-olla küll. Ma olen eluaeg selline aktivist olnud, valmis kõike proovima. Aga saates ma ise ka vahel imestan, mida ma kõike teen! Nüüd juba täiskasvanud naine, võiks äkki rahulikumalt võtta, mitte käia siin poistega mürgeldamas... Aga samas miks? Tõesti, kes see ütleb!

No keegi ei saa ette kirjutada, et daamieas olgu kübar ja keemilised lokid.

(Piret naerab.) Tegelikult ongi nii! Just eile ütlesin Jürile (Jüri Butšakov – toim), et see on nii veider – mul on endal ikka selline tunne, et ma olen praegu ka kuusteist. Tunne on ju sama! Ma ei kasva vist sellest kunagi välja ja see on tore. Liiga täiskasvanuks, ma väga loodan, ma ei oskagi hakata.

Ega te ei hoia tagasi ka, vaid julgete «Õhtu!» eksperimentides kõike teha.

Jaa, me ise läheme ja proovime kõike. «Õhtu!» saade on ju täiesti meie enda näoga, meie endi ehitatud. Vahel imestatakse, et mis me siin majas nii vara teeme, aga selle taga, et saaks tund saadet valmis, käib ikka tohutu ajude ragistamine. Ma ei oska sulle iial tundide arvu öelda, mis ühe saate tegemisele kulub. Me lausa elame siin majas ja ma olen õnnelik, et see töine teine kodu on nii ilus, äge keskkond.

«Saates ma ise ka vahel imestan, mida ma kõike teen! Nüüd juba täiskasvanud naine, võiks äkki rahulikumalt võtta, mitte käia siin poistega mürgeldamas... ,» räägib saatejuht Piret Laos. 
«Saates ma ise ka vahel imestan, mida ma kõike teen! Nüüd juba täiskasvanud naine, võiks äkki rahulikumalt võtta, mitte käia siin poistega mürgeldamas... ,» räägib saatejuht Piret Laos. Foto: Eero Vabamägi

Saime juba saate «Hommik!» ajal aru, et meil on sellist aktiivselt osalevat videoelementi vaja. Eks see on ajaliselt paras kombineerimine, aga kuna ta läks käima ja inimestele see meeldib, siis katsume ikka võimalikult palju ise kohale minna ja kaasa teha. Saime kohe väga positiivset tagasisidet vaatajatelt, kuna me lubasime endal hullata nendes videolugudes. Meil vahel tekivad siin võtetel isegi kerged vigastused.

Lausa vigastused? Mis siis juhtunud on?

Me käisime videoloo raames curling’ut mängimas: meie, Eesti parimad kurlingumängijad ja Eesti kurlinguliidu president Rainer Vakra. Kurlingujalanõud on hästi libedad, aga mina muidugi läksin ja tõmbasin niimoodi endal selja ära, et mul oli koju minnes jube valus. Ravisin päris mitu päeva seda pipraplaastritega! Aga meil on ette tulnud ka igasugu väiksemaid vigastusi, et on sõrmed katki ja midagi marraskil, sest me läheme alati hasarti. Ja kuna võtteaeg on limiteeritud, siis ega meil ju aega soojendust teha ei ole – ikka külmalt peale tavaliselt. Ja järgmine päev on jalad nagu puupakud. (Naerab.)

Nooremana ma käisin igasugustes tantsuringides, mis küla pealt leida oli. Mulle meeldisid hästi elavad trennid. Aga jooga osas ma ei saanud varem üldse aru, mis asi see on?! Mõtlesin, et ma ei suuda ära väänata ennast, ja tundus nii igav. Aga nüüd, kui mu töö on päris intensiivne, on mulle hakanud just rahulikumat laadi treeningud meeldima. Kuid mul peab olema õige keskkond, et saaksin lõõgastuda. Tööl olen ju ikka mingil määral rollis...

Huvitav, et te nii ütlete. Mulle tundub just, et oskate mitte üksnes rolli minna, vaid autentseks jääda.

Seda küll, ma ei proovi kunagi olla keegi, kes ma ei ole. Aga ma toon näite: ükskord me käisime poistega vihateraapias. Röökisime ja möllasime seal. Aga ikkagi ma teadsin – kuna kaamera käib, siis mõni protsent jääb ikka mulle endale. Kui ma mürgeldaksin seal kaamera ees vabalt, siis oleksin pisut teises olekus. Ja kogu aeg on peas tiksumas, et lool oleks mingi loogika.

Mis on kaamera ees olles teistmoodi?

Paras pähkel on jälgida kaamerate liikumist stuudios. Kaamera peal on punane väike tuluke, aga ise pead jälgima, et räägiksid õigesse kaamerasse. Meil ei ole ju teksti kusagil ees, tekst tuleb peast ja samal ajal pead jõudma ka kaameraid tähele panna. Meil on muidugi ka plaan, aga lõpuni ei saa midagi paika panna, sa ju ei tea, kuidas inimesed vastavad. Eks see on paras action – mõtled oma lause vormistamisele, samas tuleb keerata õigel hetkel teise kaamerasse, mõte võib nii mitme asja peale mõeldes kergesti rändama minna. See on keeruline, aga harjub ära.

Saime kohe väga positiivset tagasisidet vaatajatelt, kuna me lubasime endal hullata videolugudes. Meil vahel tekivad siin võtetel isegi kerged vigastused.

Mul on juba päris palju otsesaate kogemust. Ma armastan otsesaadet, tõesti armastan! See tunne, mis tuleb sisse vahetult enne otsesaadet, on midagi, mida ma ei suuda kirjeldada ja mis mulle tohutult meeldib!

Selline segu meeldivast ärevusest, elevusest ja pingest. See paneb mu keha täiesti teise olekusse – korjan kõik, mis mul on, kokku! Mul on teadmine – nüüd on otsesaade ja kõik mis juhtub, see juhtub! Kui kukud kõhuli, siis sa kukud kõhuli ja mitte midagi ei ole teha.

Ma olen nii harjunud terve elu, et mitte midagi ei saa välja lõigata, et isegi salvestuse ajal ma enam ei arvesta selle võimalusega. Kui midagi läheb vussi, siis mängin selle naljaks. Eksimine on inimlik ja otsesaates ka inimesed eksivad, minu meelest see on OK.

Samas saab kohe aru, kus on palju duubleid ja promptereid, see on täiesti teine energia, kui mõtet kohapeal luua.

Täiesti! Prompteri kogemust mul ei olegi olnud, aga ma väga hindan inimesi, kes oskavad seda loomulikult kasutada. Minu puhul on niimoodi, et nagu ma hakkan mingit valmis teksti lugema, siis mu hääle tonaalsus kohe muutub – juba läheb asi ilmekamaks, see tähendab lugedes täielik loomulikkus ei tule mul välja!

Aga vaatame teleproffide poolelt, mida nad ise loevad heaks ja mida veaks?

Teleinimesed on nii erinevad! Ma olen sellest küll aru saanud, et nii palju, kui on inimesi, nii palju on maitseid. Mõnele meeldib hästi korrektne ja viimistletud stiil, teine hindab loomulikkust. Mul on tunne, et ma olen täiesti vale inimene, kellelt teleasju küsida. Ma olen ju nii vähe siin olnud ja ikka veel õpin ise ka! (Piret on televisioonis tegev üle nelja aasta ning mitmel korral valitud parimate saatejuhtide hulka – toim.) Aga et ma teaksin öelda, mida hinnatakse... Ei! Üldse ma ei tea. Ma ei mõtle kunagi selle peale, et kuidas ma olen, kui ma midagi teen. Aga ma loodan, et väike Piret, kes vanasti rohkem telekat vaatas, et temale meeldiks vaadata.

Vat Jüri Pihel on mees, kellelt telemaailma tarkusi küsida. Isegi kui ta koridoris vastu tuleb ja midagi ütleb, siis ahhetan kõrval – no millised teadmised tal on! Tal on iga teema kohta kohe faktid laduda. Ma tahaksin tema teadmisi kõiki endale.

Kuidas te «Õhtu!» pundiga nii headeks sõpradeks saite?

Robit ma teadsin juba raadiost, mina töötasin Elmaris ja tema Uunos ning hiljem tegime koos Uuno hommikut. Meil algusest peale kohe klappis. Jürit ma teadsin nägupidi – me oleme koos keskkoolis käinud, aga me ei suhelnud absoluutselt. Temaga me tõesti saime alles seoses saatega tuttavaks. Aga nüüd ongi nii, et kohe algusest peale said meist sõbrad. Ja ükskõik, milline nöök meil siin saates käib – mitte keegi kunagi ei solvu. Alles hiljuti, «Reede ÕHTU!» salvestusel viskas Jüri minu suunas hea krõbeda nalja ja meie külaline Sander Rebane imestas: «Oh, kuidas sa ütled?!» Siis ma kohe rahustasin teda. Meie huumorimeel on hästi ühesugune ja teravad naljad ja väike togimine hoiavad head energiat. Klapp on ülioluline! Inimene, kellega sul on diivanil tore rääkida, ei pruugi olla üldse see, kellega sul eetris klapib.

Mis asi see eetriklapp on?

Ei tea! (Naerab muretult.). Midagi x-faktori laadset. See on midagi sellist, kus teine poole sõna pealt mõistab sind ja teab sekundiga jutujärje üle võtta. Selline hea pinge ja kerge togimine ja lõõpimine on võimalik ainult inimesega, kellega sul on tohutu usaldus ja hea läbisaamine. Erimeelsused ja jagelused eetris saavadki tekkida siis, kui sa tunned partnerit.

Erinevad arvamused on alati head – siis mingid kuulajad on minu poolt ja mingid vastase poolt. Raadios on see ka väga hea.

«Õhtu!» kuldne kolmik Jüri Butšakov, Piret Laos ja Robert Rool. FOTO:
«Õhtu!» kuldne kolmik Jüri Butšakov, Piret Laos ja Robert Rool. FOTO: Foto: Konstantin Sednev

Kõige kindlam naine teleekraanil

Jüri Butšakov

«Õhtu!» kaassaatejuht

Piret ei karda mitte midagi! Alguses muidugi kartis. Aga arvestades, mida kõike me oleme «Õhtu!» saates teinud, siis iga kord on ta vaadanud hirmule silma ja alistanud selle. Piret on võimeline igas olukorras hakkama saama. Aga professionaal, nagu ta on – kui saab korralikult ette valmistada, siis ta tunneb end paremini. Mina olen samasugune. Ideaalis püüame selgeks mõelda asjad, mis võivad juhtuda. Aga ikka juhtub asju, mida sa ei tea, ja just ootamatutes olukordades tuleb Pireti tugevus välja. Kindlamat naist enda kõrvale teleekraanile on raske mõelda.

Hiljuti sai käidud Eesti Muusikaauhindadel auhinda üle andmas. Kutsuti meid kolmekesi, aga ei Piret ega Robi saanud tulla. Ja kellele ma kõnet mõeldes nõu küsimiseks helistasin? Muidugi Piretile! Temast on saanud kindel tugi, kellega saan kõike arutada. Mina olen vahel oma naljades suhteliselt äärmuslik, aga tema on mõnusalt jalad maas ja näeb ära need ohud, mida mina ei näe. Ta andis mulle suurepärast nõu! Ja ütles, et kui ma mainin kõnes ära, et tema valiti Õhtulehe poolt aasta kõige seksikamaks naiseks, siis ta toob mulle kasti Borjomi. Borjomi on Pireti lemmikjook. Ja ta pidas sõna!

Piret on teletööks loodud

Robert Rool

«Õhtu!» kaassaatejuht

Piretiga töötasin ma juba aastaid tagasi koos raadios. Ma hakkasin talle juba toona rääkima: «Sa oled raadios väga tore, aga tegelikult on sinu koht teles. Piret peab saama oma saate! Glamuurne, särav, suur asi on just see, mida Piret peaks juhtima.» Ma olin selles täitsa veendunud ja nüüd, kuus aastat hiljem on see hetk käes. Mulle väga meeldib mõelda, et mina aitasin sellele kaasa.

Piret on telesse loodud – tema soojus, energia, siiras positiivsus ja adapteerumisvõime on asjad, mida ei saa õppida. Need peavad olemas olema. Teles on ju teemad seinast seina, sul on A-kategooria superstaar ja tõsine poliitik ning igaühega tuleb ühine keel leida. Piret on supersuuteline mängleva kergusega erinevate teemade vahel žongleerima. Lisaks on ta imehea ja toetav sõber. Ma tunnen teda inimesena kümme aastat.

Lõbusad juhtumised on meil igapäevased. Kui oleme saates laua taga ja teeme intervjuud, siis meil on omavaheline sala-suhtluskeel. See on puudutuse keel, mida me väga hästi mõistame. Me ei pea selleks teineteise poolegi vaatama. Televaataja seda ei näe, aga meid ennast ajavad need salasõnumid tohutult naerma.

Inimesed teleekraanil tunduvad maru enesekindlad, aga ega me tegelikult keegi pole mingi enesekindlus kuubis. Ka Piret on väga enesekriitiline, põhjalik ja keskendunud. Kuid see tuleb kasuks. Alati enne saadet käib ta väga hoolikalt kõik materjalid läbi. Mina olen pigem lohe, et hakkame kohe peale, improviseerime. Aga Piret armastab täiesti sisse elada ja ma tean, et tema peale saab alati kindel olla.

«Õhtu!» saatejuhid Jüri Butšakov, Piret Laos ja Robert Rool on ka väljaspool telesaadet väga head sõbrad. «Selline hea pinge ja kerge togimine ja lõõpimine on võimalik ainult inimesega, kellega sul on tohutu usaldus ja hea läbisaamine. Erimeelsused ja jagelused eetris saavadki tekkida siis, kui sa tunned partnerit.»
«Õhtu!» saatejuhid Jüri Butšakov, Piret Laos ja Robert Rool on ka väljaspool telesaadet väga head sõbrad. «Selline hea pinge ja kerge togimine ja lõõpimine on võimalik ainult inimesega, kellega sul on tohutu usaldus ja hea läbisaamine. Erimeelsused ja jagelused eetris saavadki tekkida siis, kui sa tunned partnerit.» Foto: Remo Tõnismäe

Raadio ja televisioon – need maailmad on väga erinevad. Mille poolest?

Seal on väga suur vahe! Raadio on ikka väga privaatne – korraks sa oled eetris kõigile kuulda, aga siis kohe oma turvalises keskkonnas. Keegi ei näe, missugune sa välja näed. Võid olla magamata, aga raadio suudab selle mõnusasti ära varjata. Televisioonis on see palju keerulisem – televaataja saab kohe aru, tele ei halasta.

Kas on mingid asjad, millest teletöötajad peavad loobuma? Näiteks sportlastel ja ooperilauljatel on ju päris karm distsipliin.

Kusjuures pidutsemist meil küll eriti ei ole, meil on selline tempo peal. Reedab ikkagi see, kui sa oled magamata. Siis grimeerija peab tegema head tööd, panema käiku silmatilgad, valged lainerid ja muud profitrikid, millega saab natukene ära petta.

Mina eelistan alati loomulikku jumestust. Aga ma ei oskagi endale ise eriti meiki teha! Oleme mitu korda grimeerijaga arutanud, et ühel päeval ta näitab ära, mida ta mu näos üldse teeb.

Kuidas suhtute sellesse, et tuntud naistelt küsitakse alatihti, mis kreemi kasutate ja muid veidraid asju? Mitte ühegi mehe käest ju seda ei küsita.

Äkki sellepärast, et naised tarbivad neid asju parema meelega? Ma olen isegi vastanud, aga ma ei usu, et sellest kõigile kasu oleks! Mis sobib mulle, ei pruugi sobida sulle, me oleme kõik nii erinevad. Ma olen ise näiteks kasutanud kümneid erinevaid tooteid, mida keegi soovitab, et maailma parim asi. Mina katsetan ja jälle ei tööta! Olen ainult tohutult raha sinna alla pannud.

Aga kergitage katet uuelt saatelt, mis sel pühapäeval ekraanile jõuab – milline see tuleb?

«Ma näen su häält» on selline mõnus saade pühapäeva õhtuks – kogu pere meelelahutus. Seal on publik, nõunikud, tavainimestest osalejad. Saate võti on väga äge: inimesed väidavad, et nad oskavad laulda, aga tegelikult kõik ei oska. Ja need inimesed tuleb siis tuvastada. Aga mõned täiesti tavalised inimesed laulavad su pikali lihtsalt – vaatad suu ammuli, et kuidas meil on siin selline laulja ja me pole temast midagi kuulnud!

Mõned saates osalejad on väga head teesklejad, nende motivatsioon on võtta ära mängijate raha. Ning mitte keegi ei tea, kes on kes, isegi mina ei tea!

Ja mõned osalejad on väga head teesklejad, nende motivatsioon on võtta ära mängijate raha. Ning mitte keegi ei tea, kes on kes, isegi mina ei tea! See on väga põnevalt tehtud ja ma luban, et kui sa hakkad seda vaatama, siis väga kiiresti pilt jookseb selgeks.

Miks just teid meelitati seda saadet juhtima?

Ma ei tea, miks just mind. Mulle helistas teleprodutsent Kaupo Karelson ja rääkis oma loo ära. Ma olin loomulikult väga, väga üllatunud, ma ei oodanud, et selline pakkumine tuleb. See oli mulle nii ootamatu, et küsisin: «Oota, kas sa oled ikka kindel, et sa mind tahad?» Ja Kaupo ütles: «Ma olen täiesti kindel!» Olen loomulikult väga tänulik selle usalduse eest ja püüan mitte alt vedada.

Seal siis toimub korraga päris palju, mis on saatejuhi roll?

Minu roll on olla toeks mängijatele, mitte ise arvata. Korjata kokku nõunike arvamused – meil on seal Andrei Zevakin, Evelin Võigemast, Mart Juur, Grete Kuld. Mulle ka ei öelda, kes laulab ja kes ei laula. Ja nende teesklejate arv on igas saates erinev, seda ka keegi ei tea. Väga põnev! Vaatasime lapsega välismaa versioone ja kohe hakkasime suure innuga kaasa mängima ja mõistatama – tema laulab, tema küll ei laula! Seda rõõmu jätkub kogu kevadhooajaks.

Sel pühapäeval kell: 20.05 jõuab esmakordselt eetrisse suur meelelahutussõu «Ma näen su häält», mida juhib Piret Laos. «Saate võti on väga äge,» lubab saatejuht. FOTO:
Sel pühapäeval kell: 20.05 jõuab esmakordselt eetrisse suur meelelahutussõu «Ma näen su häält», mida juhib Piret Laos. «Saate võti on väga äge,» lubab saatejuht. FOTO: Foto: Tairo Lutter

Kui me nüüd pere teemale põikasime, kas teie pere vaatab emmet telekast?

Kui juhtub, siis ikka vaatavad, aga ei ole sellist asja, et me pühalikult istuks teleka ees – ei! Pigem vastupidi – ma ju nii palju elan siin tööl, et kodus hoian kodust joont. Üldiselt meil õhtul kodus telekas niimoodi ei käi. «Õhtu!» saate kellaaeg on ju nii hiline, et pere pisemad lähevad sel ajal juba hambaid pesema.

Aga kui nad näevad, mida nad ütlevad?

Oi, nad on näinud küll ja väga kaasa elanud minu tegemistele teles. Ütlevad, et ma olen seal samasugune, nagu ma ikka inimesena olen. Ja kui midagi õnnestub, siis loomlikult tuleb kodustelt tagasisidet ka: «Oh, see oli tõesti lahe lõik!» Kui ei ole nii tore, siis ka seda julgeb elukaaslane öelda: «No see jättis küll täna natukene veidra mulje». Selline aus tagasiside, mingit ilustamist ei ole.

Kuidas teile endale tundub, miks inimestele meelelahutust vaja on?

«Õhtu!» saate puhul ma nägin eriti sel suletud ajal, et see, mida me tegime, läks väga inimestele korda. Loomulikult on erinevaid arvamusi, aga mitte kunagi varem ei olnud tulnud nii palju kirju sõnumiga: «Aitäh, et te olete! Vähemalt midagi positiivset selle negatiivsuse keskel. Nii hea, mis te teete – natukenegi kergem hingata!»

Covidi algusaegadel oli seda hirmu ja paanikat nii palju, et meie võtsime selge hoiaku – püüame hoolimata olukorrast nii palju endale omast positiivset joont hoida, kui saame. Kohati, ma tunnistan, oli see väga raske. Aga püüdsime nii palju kui võimalik lustlikke teemasid leida ja mitte sõnagagi mainida, et meil on räige haiguselaine. Ja inimesed olid väga tänulikud. Tunneme, et seda on väga vaja olnud.

Loomulikult käsitleme alati ka päevakajalisi asju, aga kella üheksaks õhtul on uudised juba üksipulgi läbi hekseldatud. Kui me saame midagi värsket, siis oleme teinud asju täiesti oma nurga alt. Meil on tõsiseid teemasid ka, aga hoiame ikka meelelahutuslikumat tooni.

«Paratamatult oma töös ma pean uudistega kursis olema, aga eks ma olen liiga empaatiline vist küll selle töö jaoks.»
«Paratamatult oma töös ma pean uudistega kursis olema, aga eks ma olen liiga empaatiline vist küll selle töö jaoks.» Foto: Eero Vabamägi

Kuidas te isoleerite endast inforuumis leiduvat ärevust?

Ma olen tegelikult päris halb isoleerija. Juba Uuno ajal ütles Robert mulle mõnel hommikul: «Sina ei tohi täna uudiseid lugeda!» Kui seal näiteks oli mingi õnnetus, püha taevas, kui veel mõne lapsega seotud... uh! Ma võtan selle nii hinge! Ma võin südamest nutta täiesti tundmatute inimeste lugude peale. Paratamatult oma töös ma pean uudistega kursis olema, aga eks ma olen liiga empaatiline vist küll selle töö jaoks.

Jüri ja Robert on mind hästi palju tugevamaks teinud, ma olen nii tänulik neile! Tänu poistele olen õppinud ka isiklikke asju kergemalt võtma. Kui ma oleksin üksi, siis võiksin mõnda tagasisidet põdeda maailma lõpuni välja! Aga Jüri ja Robi ütlevad alati: «Misasja?! Lase minna! Homme teed teisiti.»

Ma olen ka ise väga hea probleemide tekitaja endale – tulen saatest ära ja hakkan põdema mõnda lauset, mida ma ütlesin, sest saan aru – seda saab ju ka teisiti mõista! Ja mina mõtlesin hoopis midagi muud. Siis poisid oskavad kohe selle põdemise maha tõmmata, nendest tõesti on kasu! Ise tekitan probleeme ja ise põen – see on kohutav, see on nii raske!

Teles teeselda ei saa, pole võimalik süstida vaatajasse optimismi ise rõõmus olemata. Kuidas ennast ise positiivse poole peal hoida?

Ega mul mingit nippi küll vist ei ole anda... Kusjuures, kallistus on väga mõnus ravim, mulle meeldib. Kui mul on olnud pikk ja väsitav päev ja võiksin tõesti sõna pealt kukkuda, siis mul mees tuleb ja sõnagi lausumata lihtsalt kallistab mind. Hea teraapia.

Ega ma midagi eriskummalist ei tee. Tunnen end ise küll kuueteistkümnesena, aga sellest saan aru, et mu keha teeb igal aastal mingeid uusi asju. Olen õppinud aina paremini oma keha kuulama. Kui mul on mingid pinged ja need löövad kusagil välja, siis ma juba tean – ahaa! Nüüd on vaja puhata. Mind tervendab värske õhk, liikumine ja looduses viibimine. See ei ole mingi mambo-jambo, see päriselt töötab! Kui midagi koguneb, siis lihtsalt liigud välja oma emotsioonid ja pinged. Kui tunnen, et hakkan natuke seest kurjaks minema, siis panen tossud jalga ja ütlen kodustele: «Ma lähen teen pool tundi.» Teen oma tempoka kõnni ära ja olen tagasi tulles hoopis parem inimene.

Saatejuht Piret Laos ja ajakirjanik Kristina Herodes hullavad stuudios.
Saatejuht Piret Laos ja ajakirjanik Kristina Herodes hullavad stuudios. Foto: Eero Vabamägi
Märksõnad
Tagasi üles