Klaasikunstnik Eeva Käsperi looming jõuab mainekatele auhinnagaladele: ma kuulan klaasi ja nii leian oma tee

Raadio Elmar
Copy
Eeva Käsper
Eeva Käsper Foto: Elif Yalcinkaya Karis

Eeva Käsper on eesti klaasikunstnik, kes on saanud oma erialase hariduse Eesti Kunstiakadeemias. Samas asutuses on ta aastaid hiljem ka õppejõuna töötanud. Eeva on oma loomingut ja seeläbi ka Eestit tutvustanud üle maailma, sealhulgas paljudel mainekatel näitustel, sümpoosionidel ning konverentsidel. Millised on klaasikunsti trendid ja tulevik? Kuula ja loe siin.

Eeva Käsper on pärit Tartust, omandades oma keskhariduse Tartu 7. Keskkoolis ja hiljem jätkas ta õpinguid Tartu Kunstikoolis. «Pean end tartlaseks, ometigi ma antud hetkel Tartus enam ei ela. Täna on mu kodu Krootuse külas, mis asub Põlva maakonnas.

Mainekas klaasikunstnik tegi juttu, et konkreetselt klaasiga tegelemise osas tal nooruspõlves mingeid ootuseid ega plaane polnud. «Ma isegi ei teadnud, et tahaksin ühel päeval klaasiga tegeleda. Kuigi, meie peres on alati suur kunsti- ja kultuurihuvi olnud. Kontsertõhtud ja näitused olid lapsepõlves alatihti kavas,» sõnas ta.

«Esimene väike põige kunstivaldkonda oli mul varasel kooliajal. Käisin algkooli kõrvalt lastekunstikoolis. Samal ajal õppisin ka Tartu 7. Keskkooli muusika kallakuga klassis, kus sain süvendatult instrumendiõpet ja laulsin lastekooris. Ühel hetkel jäi kunstikool aga pooleli ja kaunite kunstide juurde tulin tagasi alles peale keskkooli, mil astusin sisse Tartu Kunstikooli nahakunsti erialale,» rääkis ta.

Üheksakümnendate alguses asus Käsper õppima Eesti Kunstiakadeemiasse, kuid esimese hooga polnud ta sugugi kindel oma erialavalikus. «Tol ajal polnud ju elektroonilist sisseastumisdokumentide vormistamist. Seisin koolis dokumentide järjekorras ja olin suure valiku ees - kuhugi eriala taha pidin ju ometi risti tegema! Paremat lahendust ei leidnud, kui selle, et lugesin sõrmedel «üki-kaki-kommi-nommi». Valikusse jäi metall, keraamika ja klaas...ja tõmbasin ristikese klaasi juurde. Ütlen ausalt, paremini ei olekski saanud minna,» naeris Käsper.

«Eelnevalt teadsin klaasikunstist väga vähe. Olin kursis, mis on kiriku vitraažid ja olin ühtteist kuulnud ka tarbeklaasimaailmast. See oli kõik, mis ma selle valdkonna kohta olid kuulnud,» muigas ta.

Täna töötab haritud ja kogenud kunstnikuhing Lõuna-Eestis Krootuse külas ja tema tööstuudio asub vaid kuuekümne sammu kaugusel elumajast. «Käin tööle sõna otseses mõttes üle õue. Kolisin Krootusele kolm aastat tagasi, kaunil suveajal. Enne seda elasin üle kahekümne aasta Tallinnas. Ka pealinnas oli mul stuudio - pidasin seda kahe partneriga ja Kalamajas asuva avatud koha nimeks oli Klaasiklubi,» lisas ta.

«Klaas on selline materjal, millega sa ei saa lihtsalt kusagil põlve otsas toimetada. Juba Tallinnas olles oli mulle oluline, et saaksin stuudios tutvustada huvilisetele klaasikunsti tehnilisi võimalusi ja ka oma teadmisi,» märkis kunstnik.

Käsper tõi oma töös välja kolm põhilist valdkonda. «Väljapoole on ehk kõige nähtavam osa see, mis seotud kõikvõimalike auhindadega. Visuaalselt ja tehniliselt on kõik tööd väga erinevad. Olen kasutanud oma töödes isegi metalli ja peeglit. Minu tööd on jõudnud näiteks Eesti filmi- ja teleauhindade galale kui ka Pimedate Ööde filmifestivale. Nende projektide puhul olen justkui disainer ja töötan koos tellijaga,» sõnas ta.

«Teiseks valdkonnaks on vabakunsti ala. Kui paljudel töödel on tellija olemas, siis vabalooming on täiesti vaba lähenemisega. Need on tööd, mis lähevad näitustele ja tihtilugu leiavad need ka hiljem uue omaniku,» märkis kunstnik. 

Käsper lisas, et tema kolmas töövaldkond puudutab klaasikursusi ning loomingulisi koolitusi. «Võiks ju mõelda, et kes mind siin Krootusel üles leiab, ma isegi ei reklaami end. Imekombel jõuab minuni väga palju toredaid inimesi ja see on nii vahva. See sama vanaaegne suust-suhu info on nähtavasti kõige mõjusam tööriist. Kes teab ja on kogenud seda, kui mõnus on oma kätega midagi luua, leiavad võimaluse ka minu tagasi tulla. Nad panevad uue seltskonna kokku ja nii me kohtume taas,» rääkis ta.

«Minu enda inspiratsiooni allikaks on mõistagi klaas ise. Ja nii leiab ilmselt lõviosa klaasikunstnikest. Selle eriala sees on tohutult palju võimalusi ja tehnikaid - vaid võta ja vali enda tee. Mina tegelen palju sulatustehnoloogiatega, kuid on olemas ka klaasipuhumine ja vitraažikunst. Ja seda kõike saab omavahel muidugi ka miksida. Klaas võib olla materjalina nii läbipaistev, läbipaistmatu, värviline, värvitu...see on nii inspireeriv,» lisas kunstnik. 

Käsper tõi välja Soome disaineri Tapio Wirkkala mõtiskluse, mis on ikka ja jälle ka eestlanna töös kõlama jäänud. «Iga materjali sees peituvad vastavad omadused ja võimalused. Loomingu nimel pead sa materjaliga koostööd tegema, leia üles tee, kuhu see materjal sind juhib. Ka mina oma töödes olen proovinud klaasi kuulata. Kõik käib käsikäes,» lisas ta.

«Kindlasti juhib mind ka loodus ise, eriti just kaunid korduvad mustrid. Oma skulptuurides saan muuhulgas inspiratsiooni ka origami voltimisest. Kergetest voltidest moodustan õhkkerge objekti ja annan sellele vormi. Paberi voldid sa kolmemõõtmeliseks, klaasi juures mängib lisaks rolli ka optika. Klaasi sisse on võimalik vaadata ja need efektid on minu jaoks äärmiselt paeluvad,» kirjeldas oma töid Eeva Käsper raadio Elmar saates «Mitte ainult muusikast». 

Kuula Eeva Käsperi töödest ja tegemistest pikemalt siin.

Tagasi üles