R, 9.12.2022
AVAMEELSELT LAHUTUSEST ⟩ Miks purunes Heidit Kaio ja Priit Kuuse abielu?
Heidit Kaio on mõistnud, millest tulebki lõputu pendeldamine – armumine, viha, armumine, viha. Paraku nii sage muster! Ta selgitab ära, milles on võti. Foto: Mihkel Maripuu
Miks purunes Heidit Kaio ja Priit Kuuse abielu?
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments 15
  • Ainus pikk ja avameelne intervjuu lahutusest.
  • Miks puhkeb suhetes nii lihtsalt kaevikusõda?
  • Lahutus võib minna nii, et inimesed on aastateks sandistatud

Lahkuminekud on alati valusad ega juhtu kunagi põhjuseta. Kuid neid põhjuseid me ei kuule. Priit Kuuse ja Heidit Kaio lahutuse põhjuste kohal püsib tänaseni tihe saladuseloor. Heidit räägib kõik südamelt ära ainsas pikas intervjuus Postimehele.

Lahutuse asjaosalised märgivad midagi ebamäärast sõpradeks jäämisest. Kuid kõik me teame – inimesed, kelle vahel on soojad suhted, lahku ei lähe! «Lahutus võib minna nii, et ümberringi on põletatud maa ja inimesed on aastateks sandistatud,» ütleb Heidit Kaio tõsiselt. Tema otsustas teha nii, nagu tavaliselt keegi ei tee – kõik ausalt ära rääkida. Ühe suhte lõppemise kondikava pole kunagi varem sellise avameelsusega lauale pandud.​

Kui inimesed lähevad lahku, ei taha nad tavaliselt midagi rääkida, miks teie otsustasite rääkida ja lausa raamatu kirjutada?

Mulle osutus see kuidagi teraapiliseks. Olen sedasorti inimene, kellele meeldib tohutult analüüsida, mul endal oli vaja seda protsessi niivõrd intensiivselt läbi käia. Ja siis mulle tundus, et olen nii pika tee läbi käinud, et selle võiks ka kirja panna.

Teistele ka teejuhiks, nagu teejuht Tallinnast Tartusse. Siis tead, mis sind lahkuminekul ees ootab. Et Viljandi ristis saab süüa ja tankida ning mõned hullud teevad ohtlikke möödasõite. Mitte et ma soovitaksin kellelgi lahku minna, vaid läbi minu kogemuse on võimalik siis hinnata, kas riskid või mitte.

Kas see valus polnud?

Kirjutamine on minu element. Kõige suurem mõte minu jaoks oli see, et kui kas või mõni lahutus on tänu sellele korrastatum ja inimesed jäävad terveks, on see raamat juba oma eesmärgi täitnud. Me kõik oleme näinud kõrvalt lahutusi, kus ümberringi on põletatud maa ja inimesed on aastateks sandistatud. Just nimelt sandistatud!

Sageli jäädakse kokku hirmust ja teadmatusest, mis edasi hakkab juhtuma. Oleme näinud seda põletatud maad – nii kui lõppeb armastus, algab lahingutegevus, kohe pannakse kõigele tuli otsa. Isegi kui ei taheta enam koos olla, pole julgust seda (lahutust) tahtlikult esile kutsuda.

Heidit särab, sest on mõistnud - õnnelikuks saame end vaid ise teha. «»Inimesed eeldavad, et kaaslane peab tegema ta õnnelikuks. Armudes kütab hormoonikokteil meile õnnetunnet, aga see teine – tema vaeseke ei ole sellega tegelikult seotud.
Heidit särab, sest on mõistnud - õnnelikuks saame end vaid ise teha. «»Inimesed eeldavad, et kaaslane peab tegema ta õnnelikuks. Armudes kütab hormoonikokteil meile õnnetunnet, aga see teine – tema vaeseke ei ole sellega tegelikult seotud. Foto: Mihkel Maripuu

Aga samas on see väga isiklik lugu. Ja igas lahkuminekus on kaks poolt. Kujutan ette, et kohe kui kirjutama hakkasite, küsisite Wenna (Priit Kuuse) käest, kas talle see sobib?

Absoluutselt. Kirjutasin kaks esimest peatükki. Üks neist on keskeakriisist, see oli siis lugu meie lahutuse algusest ja põhjustest. See ei ole midagi unikaalset, vaid juhtub paljudega, kui mitte praktiliselt kõigiga. Arutasime ka hõimlase Mart Kuusega, kes on Wenna vend ja selle raamatu tegelane.

Teadsin, et mul on vaja küsida Priidu luba. Kui ta poleks nõus olnud, siis seda raamatut poleks ilmunudki! Ma isegi ei hakanud seda kaugemale kirjutama.

Wend ütles, et ega ta nüüd ülemäära rõõmus ei ole, aga kui sul seda vaja on, siis olgu peale – tee.

Igatahes saavad inimesed Priit Kuuse kohta korraga väga palju rohkem teada – ise on ta eraelu alati meedia eest varjul hoida eelistanud.

Jah. Kuigi loodan, et ta on selles raamatus siiski hoitud ja inimestele meeldib ta sellisena, nagu ta siin raamatus on, endistviisi.

Hakkame siis sõitma mööda lahutuse teed. Mis on esimene märk, et need inimesed ei peaks koos olema?

Tead, ma ei usu, et üheski suhtes on selline konkreetne hetk või märk. Tagantjärele muidugi saad aru. Siis kui algab vastasseis, suhe mitte ei lõpe, vaid alles algab. Sõltub enda valikutest, kas sellest saab suure asja algus ja lõpu algus.

Minu ja Wenna vastasseisul polnud ühest põhjust. Keeruliseks osutus seitsmeaastane periood, kus meie elus juhtus rohkem asju, mis meid pigem lahutasid kui ühendasid. Minu ema dementseks jäämine, meie hea sõbra enesetapp. Pool aastat hiljem hukkusid kaks sõpra Peruu mägedes. Siis vennapoja traagiline hukkumine. Kõik lühikese aja jooksul!

Kui sul ei tule enam loomulikult soovi teha midagi ainult selleks, et teine oleks õnnelik, siis pole mõtet kinni hoida. Kuigi mulle tundub, et inimesed eelistavad vinduda, rahul ei ole, aga ära ei lähe.

Ma ise jõudsin probleemidega depressiivsesse ummikusse. Siis püüad kuidagi endaga üldse toime tulla, ei jää energiat, et üksteisele toeks olla. Meie seda ei osanud. Ma ei tea muuseas kedagi, kelle elus poleks ühtegi kriisi, traumat ega depressiivset episoodi. Samas jälle kui sellest viimaks välja tuled, on see suur õppetund.

On tüüpiline, et suhe kestab niikaua, kui ollakse armunud. Ma ei taha kuidagi pisendada armumise väärtust, aga tõeline suhe algab tavaliselt ikkagi umbes kahe aasta pärast, siis kui see esimene uim lahtub ja näed, mis alles jäi või ei jäänud. Tean paljusid, kes on otsustanud oma pere suisa lõhkuda hetkelise armumise tuhinas. Aga mina soovitaks väga mõista – armumine on lühiajaline ja räägib inimese enda tunnetest, mitte millestki rohkemast.

Mulle hästi meeldib Shakespeare’i «Suveöö unenägu», kus haldjad panevad tegelased risti-rästi armuma ja kuninganna armub eeslisse. Igasugu hulle asju võib juhtuda.

... sest kaine mõistus läheb puhkusele. Kaugele.

Nii see mõneks ajaks tõesti läheb. Mida igatsetakse pikaajalises suhtes kõige rohkem? Oh, armuksin ma uuesti! Armuda tasub ikka, lihtsalt pidurdama tuleb õppida. Tuleb meeles pidada, et armumisele järgneb kainenemine ja alles siis näed, kes su kõrval päriselt on.

Kui palju te ise pika suhte jooksul armusite?

Palju. Oleks kurb ennast sellest tundest ilma jätta. See tuleb nagu tsentrifuug, aga mina õppisin selle käigus, et toimivaid asju ei lõhuta. Armastus on ka otsus.

«Sageli jäädakse kokku hirmust ja teadmatusest, mis edasi hakkab juhtuma. Oleme näinud seda põletatud maad – nii kui lõppeb armastus, algab lahingutegevus, kohe pannakse kõigele tuli otsa. Isegi kui ei taheta enam koos olla, pole julgust seda tahtlikult esile kutsuda.» 
«Sageli jäädakse kokku hirmust ja teadmatusest, mis edasi hakkab juhtuma. Oleme näinud seda põletatud maad – nii kui lõppeb armastus, algab lahingutegevus, kohe pannakse kõigele tuli otsa. Isegi kui ei taheta enam koos olla, pole julgust seda tahtlikult esile kutsuda.» Foto: Mihkel Maripuu

Mis oleks saanud, kui oleks jooksnud iga tuule poole? Arvan, et ma poleks midagi võitnud.

Ja inimestevaheline keemia on tegelikult üks püsivamaid asju, kõige töötavam variant.

Armumine ei ole suhe, sest on tegelikult ühepoolne. Suhe algab seal, kus on vastastikkus. Kui juba hakatakse üksteisega arvestama ja päriselt üksteise poole vaatama. Siis saab ka teada, kas te tegelikult sobite või ei sobi. Mõnikord teevad paarid mõnest pisiasjast ületamatu probleemi, kuid tegelikult suur pilt töötab väga hästi.

Kõik suured tülid algavad pisiasjadest. Mille pärast teie Priiduga kaklesite?

Meie Wennaga ei ole kumbki head kaklejad. Oleme pigem mahlakad vaikijad. Mis on ka üks pikas suhtes olemise nippe. Tead, see vaikimine on minu meelest eesti rahva viis tülitseda. Inimene võib olla suure südamega, väärtused õiges kohas, aga ikka saab tüli kiskuda sellest, et jätab nõud laiali või ei korista enda järelt ära, mis tegelikult on lihtsalt olme.

Kumb viimaks murdus ja rääkima hakkas?

Ei hakanudki! Aga niimoodi koguneb enda sisse miiniväli ja teine pool teab, mis sind käivitab. Ja teeb seda ilmselgelt ka meelega. Kõrvalseisjale tundub täitsa süütu olukord. Olen ka sõprade köögis peale sattunud, et rahulik vestlus läheb sekundiga kaevikusõjaks, pauh, pauh, pauh! Osapooled ise teavad – seal on miin, kui ma sinna astun, siis läheb lahti. Ja läkski lahti.

Kas avastasite, kuidas suhtesse kogunevaid miine neutraliseerida või vähem reageerida?

Üks hea sõber ütleb, et arhiivikappi ei maksa suhtes kaasas lohistada. Muidu on iga konflikti korral kohe sahtel lahti, süüdistav toimik laual – kümme aastat tagasi sa tegid veel nii!

Loodad, et see annab sulle trumbid kätte. Aga teisel on oma toimik. Viimaks on ainult ületrumpamine, kellel on vägevamad argumendid käes.

Kuid elukogemus on näidanud, et vaidluses pole võimalik võita. Üks kõige saatuslikumaid vigu, mis lahkumineku eel tehakse, kui suhe hakkab halvaks minema, on kujutlus, et minu tõde on parem kui teise oma. Pole kummalgi tõde! Aga ikka ajame oma õigust taga, paneme selle alla meeletu hulga tunde, kuni rikume oma suhted täiesti ära.

Kui keegi lahkumineku keerises kujutab ette, et õigus on temal ja teine on täiesti vale, siis ma soovitaks küll terapeudi otsida.

Kas te sellele ei mõelnud, et läheks lahkumineku asemel hoopis koos terapeudi juurde ja parandaks suhet?

Tead, ma olen selle peale hästi palju tagasi mõelnud. Võib-olla oleks päris alguses pidanud minema, kui see vastasseis tekkis. Aga lõpupoole poleks enam muud tõde sündinud. Kui küsimus on juba, kas armastab või ei armasta, kas tahab või ei taha. Siis ei suuda terapeut enam midagi muuta, aitab ehk tsiviliseeritult lahku minna.

Üks kõige saatuslikumaid vigu, mis lahkumineku eel tehakse, on kujutlus, et minu tõde on parem kui teise oma. Ajame oma õigust taga, paneme selle alla meeletu hulga tunde, kuni rikume oma suhted täiesti ära.

Ma olen ise küll käinud sellises nii-öelda kriisiteraapias kunagi minevikus. Ja nüüd kaks aastat peale lahkuminekut psühhoanalüütiku juures, jungiaan­likus võtmes. See on küllalt kulukas, aga minu praeguses eluetapis täpselt õige asi.

Kui suhtesse mingi tropp või ummik tekib, siis ma soovitan küll abi otsida. Saad lõpuks vähemalt öelda, et proovisime kõike. Eriti kui suhtes on lapsed vahel, siis keegi ei taha uisapäisa minema tormata. Juhul kui ei ole kolmandat osapoolt ja meeletut armumist.

Kas teie suhte lõhkus Wenna meeletu armumine?

Otsus lahku minna sündis ühe Namiibia reisi käigus. Nädala pärast kutsusin Wenna telemaja kohvikusse ja ütlesin: «Ma olen mõelnud, et kui sa kedagi armastad, siis pead suutma ka lahti lasta.» Tema oli nõus. Küsis kohe: «Ja ei mingeid pisaraid?» Jah, ei mingeid pisaraid. Olime jõudnud punkti, kus mõlemapoolne otsus kukkus nagu küps õun puu otsast maha.

Lahutus jõustus ja Wend läks siis kohe laevale Bellingshausen ära, plaan oli üheks kuuks, aga kuna me enam koos polnud ja pakuti, siis neljaks. Otsustasime seda uudist kinni hoida, kuni ta tagasi tuleb, lapsed ei teadnud midagi.

Aga tasapisi hakkas info lekkima, sest kõik, mida pole avalikult välja öeldud, huvitab inimesi hirmsasti. See on nagu tants vanakuradi vanaemaga! Ühel ööl tuli geniaalne mõte ja hommikul kohe helistasin Wennale. Ta oli parasjagu Roheneemesaartel, kohe minemas üle Altandi, kus ta ei olnud pressile kättesaadav. Ütlesin: «Kuule, mul on geniaalne plaan, teeme uudise. Avaldame just nüüd, mil keegi kommentaari küsida ei saa. Ma teen valmis, pane oma tsitaadid.» Nimetasime seda Operatsioon Atlant.

Meelega ei pannud seda Facebooki, kus see oleks kõigile kommenteeritav.

Ja siis rääkisime Skype’is lastega.

Pere leppis teineteist säästvalt kokku lahkuminekust teatamise plaani. Priit «Wend» Kuusk sai lahustusega kaasneva kõmu eest Bellinghausenil eemalduda.
Pere leppis teineteist säästvalt kokku lahkuminekust teatamise plaani. Priit «Wend» Kuusk sai lahustusega kaasneva kõmu eest Bellinghausenil eemalduda. Foto: Cj Kask

Lapsed ei teadnudki? Kuidas nad leppisid vanemate lahkuminekuga?

Keskmine laps ütles nii targalt: «Kes olen mina, et öelda, et te peate koos olema? Peaasi, et hästi läbi saate.» Mulle tundub, et lastele ei ole tingimata tähtis, et vanemad ühes voodis magaksid, vaid et nad hästi läbi saaksid. Laste jaoks on palju hullem tülitsevad vanemad või teineteist vihkavad vanemad. Lastele on ju kallid mõlemad vanemad ja kui vanemad üksteist hakkavad pisendama või lõhkuma, on just lastel kõige rohkem valus.

Eks nad ikka oleks tahtnud seda muutumatut asja. Aga sain aru, et lapse turvatundes on väga oluline tuttav ja turvaline ruum. Kui vanemate suhe lappab, siis veidral moel saab tähtsaks kodu, mis annab võib-olla suurema turvatunde või kindluse kui isegi täiskasvanute omavahelised suhted. Aga mis sageli juhtub? Vanemad lähevad lahku, kinnisvara löövad pooleks ja lapse jaoks kaob kogu tuttav turvavõrk korraga. Uus kodu, uus voodi, võib-olla isegi uus kool ja sõbrad. See võib olla täpselt see liiga suur koorem, mis lapse murrab.

Kuidas teie lapsed lahkuminekuga toime on tulnud?

Vale oleks öelda, et oh, saavad vahvasti hakkama. Lastele on kindlasti vanemate lahkuminek hästi keeruline, aga samas ma mõtlen – ei maksa ka üle põdeda. Kõik inimesed ja eriti lapsed on loodud kohanema ja õppima. Kui keegi tahtlikult ei lõhu ega laamenda, mida ka mõnikord tehakse, siis uued olukorrad võivad täiesti uusi asju õpetada.

Ega head valemit pole, aga laste pärast mõelda, et kannatame siis veel, oleks ka vale.

Vanemakohustuste jagamine hoiab koos paljusid paare, kes ammu tahaks lahus olla. Kuidas teie lapsi jagate?

Meil on selles mõttes vedanud, et Wend laste asjades hästi usaldab mind. Aga paras katsumus oli hakkama saada sellise asjaga nagu poliitkorrektsus. Et lapsi tuleb jagada võrdselt. Me proovisime! Kuid lapse jaoks tähendab see ju seda, et iga teine nädal oled sa nagu reisil. Lõpuks seesama keskmine poiss ütles: «Mul on kõrini sellest matkamisest, ma ei halda seda ära! Oldagu nüüd siin, oma kodus.»

Ja jõudsime kokkuleppele, et lapsed ärkavad koolipäevadel kodus. Nädalalõpul ja vabal päeval on isa juures. Peab vaatama, kuidas lastele on parem, tuleb panna ennast laste nahka, mitte mõelda, mis oleks kellegi võit või kaotus.

Heidit Kaio on mõistnud, millest tulebki lõputu pendeldamine – armumine, viha, armumine, viha. Paraku nii sage muster! Ta selgitab ära, milles on võti.
Heidit Kaio on mõistnud, millest tulebki lõputu pendeldamine – armumine, viha, armumine, viha. Paraku nii sage muster! Ta selgitab ära, milles on võti. Foto: Mihkel Maripuu

Kuidas teie suhe omal ajal alguse sai?

Üsna tüüpilisel moel – me töötasime koos Kuku raadios. Ühel tööpeol saime kokku, Wend kolis minu juurde sisse ja ei kolinudki enam välja. Meie suhte algust ei saa nimetada kõige teadlikumaks või planeeritumaks. Toona polnud suhtumine töökoha afääridesse üldse nii eitav kui praegu. Minu meelest pole see vale, et inimesed igal pool kohtuvad ja armuvad.

Millegipärast töö on tihti inimestele olulisem kui suhted. Kuigi see, millest su heaolu sõltub, on eelkõige suhted.

Kuidas seda võtsite, kui Wend leidis uue kaaslase?

Ma ei saa öelda, et see lihtne oli. Aga keegi ei tulnud meie vahele ega lõhkunud midagi ära, seda ei saa mitte mingil moel öelda.

Keerulisem oli hetk, kui sain teada, et nad abielluvad. Siis tundsin küll, et pean hindama – mis tähendusega see meie abielu oli. Mul polnud tunnet, et mult on midagi ära võetud, aga pidin seda kuidagi seedima. Arvasin, et olen meie lahkumineku mõistuspäraseks teinud, aga siis tundsin, et ega ikka ei ole küll! Samas on need tunded minu omad ja Wennal on õigus elada oma elu, nagu ta soovib. Neil on õigus oma uus suhe üles ehitada, mis mina seal enam kõõlun.

Abiellumine on ka väga suur verstapost ja aina vähem paare jõuab selle otsuseni.

Mulle tundub, et kui alguses kohe ära ei tee, siis tegelikult ei teegi. Meie abiellusime umbes kaks aastat pärast tutvumist, suhteliselt kiiresti. Olime Viljandi folgil, mäletan, kuidas Wend pani põlve maha ja palus kätt. See juhtus täitsa Viljandi keskväljakul. Olime piisavalt armunud, et mitte mõtlemisaega võtta. Ja tagantjärele mõtlen, et see otsus oligi absoluutselt õige. Olime kakskümmend kolm aastat abielus. Kusjuures olen hästi palju mõelnud nüüd selle peale, et me kõik ju mõtleme: kuni surm meid lahutab. Selle järgi on ju lahkuminek siis, kui üks pool ei ole surnud, nagu ebaõnnestumine!

See on suisa hirmutav – suhte hoidmine muutub olulisemaks kui inimese enda terviklikkuse ja heaolu hoidmine. Kannatati, julgemata suhtest lahkuda. Julgus lõpetada suhe, kui sa ei tunne end enam selles suhtes hästi, on täiesti uus asi, mis on alles juurdumas.

Meie Wennaga mõlemad soovisime sellest suhtest lahkuda ja arvan, et oleme mõlemad võitnud. Väga palju küsitakse: «Noh, kas oled juba uues suhtes?» Nagu naise väärtuse määraks see, kas sul on mees, mitte see, kas oled terviklikum inimene ja tunned end hästi.

Nagu peaks igal tingimusel suhe olema? Täiesti jabur!

Kuid see suhtesurve pole vaid naiste peal, üksikuid mehi rünnatakse ka.

Mehed tunnevad seda võib-olla isegi rohkem. Tihti kiirustavad just mehed uude suhtesse. Raske uskuda, et lihtsalt teed ukse lahti ja järgmine armastus on kohe ukse taga. Pigem kardetakse üksi olla, et ei saada üksi hakkama. Mitte nüüd külmkapi ukse avamisega, vaid iseendaga silmitsi olemisega. Kes ma olen, mida ma tahan, kuhu ma teel olen? Need on päris keerulised küsimused, millest saab kõrvale hiilida, kui su ruum on kogu aeg täidetud.

See on ju nii elu kui suhete mõte – aidata aru saada, kes ja miks ma siin olen?

Jah, aga see nõuab julgust olla iseendaga. Igas suhtes on ju erinevad etapid – armutakse, saadakse lapsed, jõutakse kriisi, minnakse laiali. Lapsed kindlasti liidavad, annavad sooja ühistunde, aga see pole tingimata paarisuhe. Paaril ei saa sel ajal liiga lähedast suhet omavahel tekkida. Lapsed on kindlasti väljakutse.

Lahutus on alati valus, raske ja kulukas. Sageli tunned väga suurt üksindust. Heiditile pakub seltsi Kuuskede pere truu koer Käbi.
Lahutus on alati valus, raske ja kulukas. Sageli tunned väga suurt üksindust. Heiditile pakub seltsi Kuuskede pere truu koer Käbi. Foto: Mihkel Maripuu

Ma imestan seda inimeste entusiasmi muudkui uuesti alustada, kogu seda mähkmerallit uuesti teha. Kui ma praegu vaatan oma elule tagasi, siis ma võin öelda, et mul on kõik olemas – mul oli pikk suhe, on kolm last.

Päris sageli langebki selle küsimuse esitamine endale umbes keskikka, et kes me kahekesi, paarina oleme? See on nii keeruline küsimus vastata, et mõni valib parem otsast alustamise – vähemalt midagi, mida ma juba oskan.

Juba armunud olles tasub endale aru anda, et teine pole perfektne. Kõige rohkem alustavad uuesti need, kes pettuvad – mina mõtlesin su selliseks, aga sa polegi selline! Hirmsasti ajab närvi. Ja tulebki lõputu pendeldamine – armumine, viha, armumine, viha. Saamata aru, et viga on inimese enda ootustes, mitte partneris.

Jah, aga sõbrad ei ütle kunagi, et vaata peeglisse. Ütlevad, et pole hullu, küll sa leiad selle õige. Kuid enda vigu tunnistamata ei lõpe see nõiaring iial.

Mitte teises pole asi, vaid endas, täpselt. Tunded on sinu omad ja sa ise vastutad nende eest. Isegi kui tunned lahku minnes valu, siis ei pane teine sind seda tundma, vaid sa ise.

Inimesed eeldavad, et kaaslane peab tegema ta õnnelikuks. Armudes kütab hormoonikokteil meile õnnetunnet, aga see teine – tema vaeseke ei ole sellega tegelikult seotud.

Aga ikkagi süüdistame armumise lahtudes teist, et ta meid enam õnnelikuks ei tee.

Sama vundament on ka vägivaldsetel suhetel – inimene paneb teise õlule vastutuse oma tunnete eest.

Ainuke toimiv variant ongi see, et kokku saavad kaks inimest, kes teavad, kuidas ennast ise õnnelikuna hoida. Ka paarisuhtes tuleb oma kahel jalal seista, mitte üks jalg ühelt ja teine teiselt. Ma nimetan seda – elu ühel kaardil. Õppetund on minu meelest see, et kui alustad kooselu, vaata, mis kaardid sul on ja kas sa ise ka püsti seisad. Muidu võid lahku minnes avastada, et oled teisest sõltuv, isegi sõbrad on teise omad, sulle ei jäägi midagi alles.

Kui paljudest sõpradest sina lahku minnes ilma jäid?

Meie lahutuse tegi keerulisemaks see, et olime sõpruskonna jaoks selline päikesesüsteemi kese, kelle ümber nagu kõik tiirleb. Wend on inimeste inimene, kes suudab kokku sulatada täiesti uskumatult erinevaid inimesi. Sõbrad on alles, aga sellist planeetide keerlemist enam pole. Ja ikka on neid, kes on pisarateni solvunud, et nende mugavat maailma muudeti.

Ma imestan seda inimeste entusiasmi muudkui uuesti alustada, kogu seda mähkmerallit uuesti teha. Kui ma praegu vaatan oma elule tagasi, siis ma võin öelda, et mul on kõik olemas – mul oli pikk suhe, on kolm last.

Mul vedas, meil on hästi tugev ülikooliaegne sõpruskond. Kõiki inimsuhteid võiks võtta nagu investeeringut – sama palju kui panustad aega ja tähelepanu, sama head need suhted ka on. Ja suhte kaal tuleb aastatega. Kui sa pole suhetesse investeerinud, on kriisi ajal su ümber tühjus.

Mis pani suhtele selle otsustava põntsu, et tundsite – enam edasi ei saa?

Sellest räägibki peatükk «Keskeakriis». Wend elas seda kaks-kolm aastat enne lahkuminekut ikka üsna tugevalt läbi. Viimaks Wend ise ütles, et lähme siis lahku.

Võtsime mõtlemisaja ja ikkagi ei teinud seda. Tegime uue katse, aga tundsime – suhe läks aina rohkem vinduma ja vinduma. Mingi hetk me polnud enam üksteise suhtes heatahtlikud, olukorrad muutusid ahistavaks. Seda on raske sõnastada, aga suhte sees konkreetselt mõistad – selles suhtes pole enam energiat, see ei kasva ega vii kuhugi. Tunned, et hapnik on otsas ja kumbki pole motiveeritud enam midagi andma.

Kui sul ei tule enam loomulikult soovi teha midagi ainult selleks, et teine oleks õnnelik, siis pole mõtet kinni hoida, mõlemad pooled ainult lõhuvad ennast. Kuigi mulle tundub, et inimesed eelistavad vinduda, mõlemad söövad antidepressante, rahul ei ole, aga ära ei lähe.

Hirm on siis see, mis hoiab meie suhteid koos?

See on hirm teadmatuse ees. Järsku tema saab õnnelikuks, aga mina jään õnnetuks? Hirme, mida peas kedrata, on tohutu hunnik, aga ainuke variant on neile otsa vaadata. Ja tegelikult määrab julgus ise otsustada, et jah, muidugi ma saan õnnelikuks! Minu kogemus ütleb küll – kui suhe on läbi, siis ära kiusa ennast. Me pole enam eelmises ajastus, kus perekond oli majandusüksus, ilma ei tuldud toime.

Üks asi, mida selle kahe aasta jooksul peale lahutust olen õppinud, on see: kui on tunne, et nii jääbki, siis seda absoluutselt ei ole! Mida iganes sa mõtled. See läheb mööda.

Heidit Kaio jaoks oli oma läbielamiste raamatusse panek omamoodi teraapiaks. Autor loodab, et kui «Vestlused Priiduga. Lahutus» aitab kellelgi lahkumineku protsessis vähem hingehaavu saada on see vaev juba ära tasunud. 
Heidit Kaio jaoks oli oma läbielamiste raamatusse panek omamoodi teraapiaks. Autor loodab, et kui «Vestlused Priiduga. Lahutus» aitab kellelgi lahkumineku protsessis vähem hingehaavu saada on see vaev juba ära tasunud. Foto: Mihkel Maripuu
Märksõnad
Tagasi üles