Ago Anderson: «Kui inimene enda üle naerda ei oska, on asi juba kliiniline!»
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
- Ago argipäev - oi, sa oled nii hirmsasti Ago Andersoni moodi! Aga te näete palju vanem välja.
- Ahnus on see, mis tõukab inimesi teistele haiget tegema.
- Ago avaldab ka, miks ta ei tohi liiga heasse vormi minna.
Ago Anderson ei tee nalja, tema teeb tõsiselt. Sest just liiga tõsised inimesed on jube naljakad. Üle aegade ühes kõige naljakamas Eesti filmis «Suvitajad» teeb see mees keskse ja äärmiselt mahlaka rolli.
Lugu ilmus Postimehes 2021. «Suvitajate» publikumenu tõttu avaldame selle taas.
Ago Andersoni puhul kipuvad kohe koloriitsete maameeste rollid silme ette kerkima. Äsjasel suvel hullutas ta publikut Jürka rollis suvetükis «Põrgupõhja uus Wanapagan», nüüd astub ta Ärnina kinolinale uues kodumaises komöödias «Suvitajad».
Jah, see on toosama kõvasti kõmu tekitanud kultuskomöödia «Siin me oleme» uusversioon. «Uus film tuleb kindlasti parem,» teatab asjaosaline muretult. «Aga pole mul midagi ainult peremehed, kõige rohkem komplimente olen ma saanud hoopis naise rollis.»
Kui saaksite mängida ükskõik keda, mis oleks unelmate roll?
Teles olen sattunud mängima maamehi või joodikuid, selline mulje jääb. Aga sellest hoolimata on mulle ka väga huvitavaid ja erinevaid rolle pakutud. Olen mänginud ka esimesi armastajaid. Ja üldse mitte vähe!
Praegu olen jõudnud sinna, kus mul suuri unistusi ei olegi. Ei oskagi millegi üle nuriseda ega midagi oodata. Praegu tunnen, et see Põrgupõhja Jürka roll – vot see on mu unistuste roll! Ainult enne tükki ma seda muidugi ei teadnud. Lavastaja Kaili Viidas ütles ka, et Tammsaare on selle mulle kirjutanud.
Näitleja elus on üks huvitav asi – teatris saad erinevaid vägevaid rolle teha, kuid film ja tele teevad üleöö kuulsaks ja rollid kipuvad külge kleepuma.
Ma just siin Saaremaal filmivõtetel olles mõtlesin selle üle. Mul oli üks õhtu vaba ja käisin Triigi sadamas kalal. Seal oli üks inimene, kes tuli ligi ja häbelikult ütles: «Oi, te olete nii hirmsasti Ago Andersoni moodi.» «Jah, olen küll,» vastasin talle. Ja siis tuli siiras reaktsioon: «Issand jumal! Te olete nii noor. Teles näete palju vanem välja.» Siis mõtlesin, et võib-olla «Eesti matuses» Karlat mängides nägin tõesti palju räsitum välja kui päris elus. Inimesed mõtlevad, et see, kes sa oled filmis, oledki sa päriselt.
Aga ma olen veel huvitavaid komplimente saanud. Paar suve tagasi mängisin «Säärases mulgis» peretütar Maiet ja siis mulle öeldi: «Issand jumal, sa oled naisena nii ilus!» Ei teagi, kas peaksin selle peale solvuma? (Naer.)
Ago Anderson
, Eesti näitleja
Sündinud 8. aprillil 1972.
1994. aastal lõpetas Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli.
Samast aastast näitleja Pärnu Endla teatris.
Filmirolle:
2022 linastub «Suvitajad»
2021 «Eesti matus»
2020 «Sipsik»
2019, 2018, 2016 «Klassikokkutulek»
2017 «Rohelised kassid»
2016 «Polaarpoiss», «Perekonnavaled»
2009 «Soovide puu»
2006 «Tulnukas»
2005 «Stiilipidu», «Malev»
2002 «Nimed marmortahvlil»
Kas kalal käimine on salakirg näitlemise varjus?
Jah! See on sõltuvust tekitav asi. Väikest viisi olen ammu juba käinud, aga nüüd need viimase paari aasta segased ajad... need on veel soodustanud seda. Loodusesse minekut ju ära ei keelatud. Ja mu uus haigus on meriforelli püüdmine.
See on päris peen kunst. Pead tähelepanelik olema ilma, tuult, hoovusi, temperatuuri jälgima. Kohti teadma, merepõhja tundma. Sügisel algab forelliaeg, praegu on vesi veel liiga soe. Ma ei jõua ära oodata, et läheks nüüd juba külmemaks, saaks sõita põhjarannikule, merre sumpama! Nii et ka kehvemal aastaajal on mul tegevust küll.
Taas eestlaste lemmikteema – ilm. Ilma üle on siin kombeks alati vinguda.
No mina siis mingi õige eestlane ei ole, sest olen kõigesööja. Ma nautisin selle suve ebatavalist kuumust täiega. Ja samuti meeldib, kui kallab paduvihma nagu oavarrest – lihtsalt jumalik. Praegu just vaatan mõnuga, et vihm on liiga tugev, ei saa minna õunu korjama. Mul on oma maja, kus töö ei lõpe ju kunagi.
Ma ei kujuta ette elu ilma nelja aastaajata. See on takistus, mis ei lase mul soojale maale kolida.
Ometi on just teid viie aasta eest õige eestlase tiitliga kroonitud, õieti võitis selle teie loodud karakter Endel Kellap – kust tema tuli?
Mustamäelt. Karakterrolle ma olen teinud küll ja küll, aga see, et ta nii toredaks kätte läks ja täitsa oma elu alustas, tuli üllatusena. Kõnemaneer oli ühe konkreetse inimese pealt, mõttemaailma ehitasin ise ja ülejäänud tuli kostüümi ja grimmiga. Panime mulle veel uhked paksendused püksi, naljakad prillid ette.
Eks ta arenes ja köitis inimesi oma lihtsa heatahtlikkusega, ilma kurjuse ja ahnuseta armas tüüp. Lastele ta meeletult meeldis, turvaline tüüp. Küllap kõik tundsid seda siirust. Ma usun, et oleks meil Eestis selliseid kujusid rohkem, oleks elu palju parem. Tal polnud egoistlikke ihasid ja isekaid soove – mulle sobis ta hästi! Ka minul on neid ihasid ja egoismi järjest vähem.
Milles see väljendub?
Mina ei kavatse kellelegi öelda, et nii on õige elada – minu jaoks seda valemit ei ole! Igaühe elu ja takistused on erinevad. Ma olen ise üsna paindlik, pole jäigalt milleski kinni. Nagu Hiina vanasõna ütleb – jäik puu murdub tuules.
Tihti mõne loo alt kommentaare lugedes olen hämmingus – kuidas keegi teise inimese mõtete peale solvuda saab? Kui inimene räägib, mida ta ise tunneb ja mõtleb? Miks seda isiklikult võtta, suureks puhuda ja üldistada? See on täiesti jabur! Naeruväärne. Ma loodan, et keegi ei juhindu ega võta südamesse netikommentaare. See on väike hulk, ma ütleks, väga omapäraseid inimesi.
Muutused on hirmutavad, pinge maandamiseks otsitakse süüdlast...
Maailm ongi pidevas muutumises ja seda on kohutavalt põnev jälgida.
No Vana-Kreekas juba öeldi, et noorus on hukas – aga siiani oleme kuidagi välja vedanud! Küll veame veel edasi! (Naerab mõnuga).
Naiivne oleks loota, et asjad jääksid nii, nagu nad olid. Mina ootan muutusi huviga! Igas halvas on natuke head ka. Alati on. Millegi poolest on see Covidi-jama hea ka. Ma ei oska veel öelda, mille poolest. Buda mungalt küsiti, et kuidas ta suhtub Prantsuse revolutsiooni. Mees mõtles ja vastas – liiga vara öelda veel! Mingid arengud ju toimuvad. Võib-olla ongi meid liiga palju siin?
Keegi hetkel ei tea, mis on õige või vale, seda näitab ainult aeg. Kahjuks on paljud hakanud ekspertideks, toetudes kontrollimatule infohulgale internetist. Suured pandeemiad ajaloos on tekitanud arenguhüppeid meditsiinis ja teaduses. Katk, koolera ja aids on õpetanud meid ennast paremini hoidma ja pesema. Meeletu hüpe meditsiinis toimus hügieeniga, kuid ka sellele oli meeletult vastaseid! Õnneks enam selle pesemata saega sinu jalga maha ei nüsita, millega eelmisel inimesel käsi maha võeti.
Veel üks hea asi, mis pähe kargas, meenub Nepali matkalt. Seal istuvad vanad tädikesed õnnelike nägudega pingi peal ja üks õhkab: «Issand, milline õnn! Ma näen enne surma veel Everesti tippu.» Õhk läks nii puhtaks, kuna keegi ei lenda.
Mägimatkad? See on ilmselt asi, mida suurem osa publikut teie kohta ei tea.
Oi, see on unistus – pensionipõlve tahaks veeta kusagil Nepali mägikülas, vaatega Himaalajale.
Ma olen seal käinud – Nepal on vapustav. Kuidas seal inimesed elavad, kellel on nii vähe ja kes on nii õnnelikumad.
Vaatad neid ja enda pärast hakkab piinlik. Seal on jumalik. Vaata, kuhu vaatad – igal pool avarused, hunnitu ilu, mida ei oskagi kirjeldada. Selleks pole sõnu olemas.
Mul on juba pikka aega Aasia tõmme. Koroona ajal teeb muret ainult see, et reisimine on nii keeruliseks läinud.
Praegu on plaan minna Bhutani, väikesesse riiki Himaalaja mägedes. Ma olen igal juhul selle reisi ära broneerinud, aga see riik võib end päevapealt lukku panna ja üldse ta palju turiste vastu võtta ei taha. Selliseid briljante maailmas veel on. Samamoodi Mustangi kuningriik, see on mul soovilistis.
Olen ka Indias ja Hiinas käinud. Aasia on mul südames, aga mul ei ole üldse Ameerika-tõmmet. Euroopa ka – sinna võib minna ja seal mõnusalt olla, aga tundub kuidagi suva, seiklust liiga vähe. Nepali tahan alati tagasi. Tiibetisse ei julge minna – kardan, et mul süda murduks seal. Selle kultuuri ja rahvaga tehakse seal praegu 1:0 ning ma ei suudaks seda näha. Kogu see valu! Pärast Pekingi olümpiat valitseb seal täielik vaikus. Ma ei julge selle peale isegi mõelda.
Mägimatk nõuab head füüsilist vormi, vastupidavust jätkub?
No mina ütleks küll, et ei ole see ikka nüüd nii tappev. Kui minusugune saab hakkama, saab igaüks hakkama! Aga eks ta ole küll, et laval ilma vastupidavuseta hakkama ei saa. Pikk tükk mängida on ju korralik maraton, nii vaimne kui füüsiline.
Mina olen rohkem ikka selline laisk inimene, ega ma nii heas vormis ei ole. Aga ega ma ei tohigi liiga heasse füüsilisse vormi minna – siis ma poleks enam see tüüp, jääksin paljudest rollidest ilmselt ka ilma! Teatris on vaja igasugused karaktereid.
Teater ja mägedes matkamine ei ole füüsiliselt väga sarnased. Mägedes tulevad mängu hoopis teised asjad – suitsetajal on seal mõnikord kergem kui sportlasel, tema on vähema hapnikuga harjunud, aga atleedi lihased vajavad rohkem õhku. Ja alati võib tulla ka üllatusi – mingid huvitavad lihasevalud, mida pole kunagi enne tundnudki, näiteks laskumislihastes.
Mägedes on su ümber kirjeldamatu ilu ja puhtus! Mul pole sõnu, et seda kirjeldada. Sinu ego – see kaob seal looduse võimsuse sees täiesti ära! Su väikesed mured on nii tühised, sa oled s***tükk ja see on nii nauditav tunne. Merel tunned seda ka – muutud väikeseks.
Teile meeldib väike olla?
Jaa! Kui mul laps sündis, see juhtus suhteliselt hilja – see pani korraliku paugu elule. Ja väga tore, et pani paika – nüüd käib elu ja mäng lapse järgi.
Looduses ei käi mitte midagi sinu järgi – proovi seal lihtsalt elus püsida. Egoism tekitab inimestele nii palju probleeme ja muresid, ma ei tea, miks seda vaja on. Õpetused on ju nii lihtsad, aga neid järgida on raske. Üks idamaa tark ütles – intelligentsi kõrgeim vorm on hinnangutevaba vaatlus. Mina ei pea end teab mis targaks, aga seda tõde ma järgin küll. Kui selle järgi elada, siis elu läheb palju kergemaks.
Kuidas isaks saamine elu veel muutis?
Mul vedas, et kõik tuli minu jaoks väga õigel ajal ja loksutas kõik paika. Elasin selle mölluaja mõnusalt täis, ei teinud kellelegi haiget ja õnneks ennast ka päris ära ei hävitanud. Alles siis tuli pere, laps ja kodu loomine. Mul on üks tütar, Arabella sai juba 14 ja askeldab juba ise. Mõned uksed vahest pauguvad, aga kes neid paugutanud poleks, kõik me oleme! Mind see ei häiri, seda on nii lõbus vaadata. Ma olen väga tänulik elule!
Pole seda tunnet, et lapsega on nii palju tegemist ja oma elus midagi jääb tegemata?
Jaa, just. Mul pole seda tunnet, et olen kodus vangis ja nii palju jäi tegemata. Mina sain kõik enne ära tehtud ja nüüd olen kodus hea meelega. Muidugi on ka raskeid hetki ja erinevaid emotsioone. Aga nüüd tuli uus tegelane ja tasakaalustaja – meie koer sai just kolmeaastaseks. Eks tema on kah pereliige, kes vajab pidevat hellust ja hoolitsust.
Koera nimi on igavene uhke – Lexus Quattro Casablanca. Meie kutsume Blancaks, sobib talle küll. Just käisime teda paaritamas kolm raksu. See oli põnev ja sellega sai ka palju nalja, eks varsti selgub, kas ta ootab kutsikaid. Meil on bullterjer, seda pesakonda polegi Eestis ammu sündinud. Aga karakteri poolest pidid kutsad parajad krokodillid olema – kui käterätt maha kukub, pole viie sekundi pärast sellest midagi järel.
Koomikutalent – on see koorem või kingitus?
Ise ma ei pea ennast mingiks suureks koomikuks ega draamanäitlejaks ega üldse kohutavalt andekakas inimeseks. Ma lihtsalt olen püüdnud alati leida mingi ootamatu lähenemisnurga ning see on kuidagi harjumuseks jäänud. Tahan, et publikul oleks huvitav vaadata.
Koomik olla – minu arust see koorem ei ole. Aga see ei tähenda, et nali maru lihtsalt tuleks. Tegelikult ei tule. Vahel ikka kutsutakse kuskile, et tee nalja! Kui inimesed ootavad, et kui sina oled kohal, saab alati pulli, aga ei pruugi saada. Ma ei tea, kas tuleb nali või ei tule. Nipsust mul ei tule.
Kust nali siis tuleb, kui ta nipsust ei tule?
Kust ta tuleb.... (pikk paus). No mingeid kahtlusi mul on, aga valemit ei ole. Kui see valem oleks olemas, siis oleks tegijaid küll ja veel. Võib-olla seesama soov, mis mul alati on – mitte standardselt läheneda olukordadele – on natuke abiks.
Mul on teatrikoolist meeles ülesanne – etüüd: inimesed tänavalt. Jälgisid inimesi ja pidid neid mängima. Need eredamad joodikud ammendasid end kiiresti ära. Siis hakkasid tavalisemaid inimesi tegema. Miks keegi oli kuri? Miks keegi üksi bussis naeris? Tekkisid lood sinna ümber oma fantaasia toel.
Etüüde ma ei tee enam ammu, aga harjumus alateadlikult karaktereid otsida on senini alles, inimesed jäävad silma mulle. Filme vaadates kogun samuti tegelaskujusid, kui keegi õudselt meeldib, aga siis tuleb mõte, et oleks võinud veel ja veel niimoodi teha, oleks veel ägedam. Üks asi küll, mida tõsisemalt teha, seda naljakam on. Vaadake elus – liiga tõsised inimesed on jube naljakad.
Aga ise filmi teha pole mõelnud?
See asi jääb selle taha, et olen... suhteliselt laisk inimene. Ehkki augustis polnud mul mitte ühtegi vaba päeva (naerab). Ja ma olen arg – filmi tegemine tekitaks mulle liiga suurt stressi! Praegune positsioon ja ameti mulle istub. Ootan, mis lavastaja või režissöör arvab. Mugav. Ei taha end asjata koormata.
Kuigi ühe etenduse olen tõesti ise teinud, ise lavastanud ja kujundanud. See oli «Piiri peal», Läti viinaralliga seoses, tegelikult Jan Uuspõlluga kahesse tegime. Naersime seal hoolega enda üle ja kaks aastat väga menukalt läks.
Mille üle tohib ja mille üle ei tohi nalja teha?
Kõige üle võib nalja teha, aga kõige parem on iseenda üle naerda. See ei solva kedagi. Räägid kõik oma lollakad juhtumised ära ja sinu üle naeravad kõik hea meelega. Inimene, kes enda üle ei suuda naerda – see on juba raskem juhus. Kui puudub eneseiroonia, inimene usub tõemeeli, et on nii ilus, tark ja ideaalne inimene – siis on asi juba kliiniline.
Aga ega ma kedagi hukka ikka mõista – iial ei tea, miks ta selline on, mis tal juhtunud on, mõni trauma või kaotusvalu. Ma püüan hästi kergelt elada, vähe probleeme tekitada ja vähe vaenlasi koguda.
Praegu, kogu selle Covidi-tralliga iga päev imestan – küll on inimestel ikka jõudu endale muresid juurde tekitada?! Mina ei arva kunagi, et teised inimesed tahavad mulle probleeme juurde tekitada, probleeme tekitad endale ju sina ise. Kellelgi pole ju aega teise elu elada, kõik tegelevad iseendaga. Aga ikka on neid, kellele meeldib seda kahtlustada, et oi-oi mida seal süstitakse...
Ma ikka püüan usaldada. Ja minul neid probleeme ei ole, elu on palju õnnelikum ja rahulikum. Iga asi on ühest küljest naljakas ja koomilise poole nägemine aitab.
Olen mõelnud, et miks meie matused nii rasked peavad olema? Minu matused võiks küll rõõmsad olla. Ma ei tea veel, kuidas seda teostada, aga küll ma mõtlen välja. Jätan kirja või videopöördumise. Aga sellega on praegu imelik tegeleda, jätab mulje, nagu ootaks ise oma surma. Ja mul tuleb kogu aeg uusi mõtteid – kui ma praegu oma lõbusate matuste plaani valmis teeksin, siis hakkaksin seda poole aasta pärast ringi tegema.
Indias Varanasis vaatasin inimeste matuseid – see on suur pidu. Inimesed laulavad ja rõõmustavad, et lähedane sai siit hädaorust ära.
Surmateemadelt oleks hea kohe põrgusse põigata – sel suvel mängisid suure menuga «Põrgupõhja uut Wanapaganat». Mis seal tükis endale meeldis?
See oli igavene suur, mastaapne tükk – saab nutta, saab naerda, saab mõelda. Mina olengi see Wanapagan – igavesti uhke roll! Laval oli palju näitlejaid ja kõik teevad hästi ägedad rollid!
Ühes vanas katlamajas mängisime, mis näeb tõesti välja nagu põrgu eeskoda.
Saal on alati publikut täis ja jätkuks ka järgmiseks aastaks, aga oleneb nüüd sellest, kaua see kasutu katlamaja Pärnu jahtklubi kandis ikka tühjana seisab... Kui kopp maasse lüüakse, siis pole midagi teha. Mina loodan, et mängime järgmine suvi veel.
Seal on väga huvitavad filosoofilised teemad, mis mind ennast erutavad. Kohati on tunne, et maailm ongi põrgu ja kõik inimesed su ümber saatanad, kes su elu kibedaks teevad. Olen aru saanud, et sellise tundega on täitsa võimalik elada – inimesed usuvad seda, et kõik tahavad sulle halba. Nii valitsus, teadlased kui pangad. See on ahnus, mis tõukab inimesi teistele haiget tegema.
Aga mina seda ei usu! Mida sa näha soovid, sellisena ka maailm ennast sulle näitab. Mina olen seda headust ka nii palju näinud, et mul selliseid kahtlustusi ei ole.
Võtame filmi – uues komöödias «Suvitajad» astute üles taluperemees Ärni rollis. Mis tunne on nii kuulsa kultusfilmi uusversioonis kaasa lüüa?
See pakkumine tuli mulle ootamatult, hüppasin lambist pardale. Eks otsisin ka vastuseid, et miks teha seda filmi uuesti. Aga kõige lihtsam vastus – see on mu töö ja teen seda võimalikult hästi. Kui mind usaldati, mis ma ikka kahtlen.
Võrdlemisest nagunii pääsu ei ole, aga ma ütlen – uus film tuleb kindlasti parem. Juba tehnika on nii palju arenenud. See osa on raudselt parem. Kuid näitlejad ja nende rollid – see on nagunii võrreldamatu asi! Minu meelest see on täiesti teistmoodi lugu. Pääru Oja mängib täiesti uut tüüpi. Väga jõuliselt! Ja mina ei võta ka vanast filmist midagi üle, püüan ikka ise teha selle tüübi.
Me oleme filmi režissööri Ergo Kullaga omajagu koostööd teinud ja vahel tundub, et on samad näod igal pool, aga selle mõtte ma välistaks, et tehakse sõpradega asju. Ergo on, vastupidi, väga julge otsija – toob alati selle tüpaaži, keda vaja. Leiab täiesti uusi inimesi. Eks ikka tekib mõnede inimeste vahel usaldus – juba tead, milleks ta võimeline on.
Kahe filmi võrdlemine siis ei kohuta?
Ma ütlen, et mõnda asja ei saa võrrelda. Näiteks kui mees võtab uue naise, kas uus naine on parem? Meie teeme lõbusa komöödiasugemetega loo – siis uus põlvkond vaatab võib-olla ka seda filmi! See tuli mulle väga suure üllatusena, et üllatavalt paljud ei tea meie vanadest kultusfilmidest midagi. Uskumatu, aga nii see on. Ajalooliste filmide varamus tuhnivad vähesed, kuigi seal on pärleid ja briljante. Juhan Smuuli lugu on väga tore ja ajatu asi – meie oma kultuur, meie Eesti elu! Ja ongi niimoodi.
Mida Ärni karakteris toredat on?
Eks ma olen ikka selline maamehe koondkuju. Teeb tööd ja vaidleb naisega, aga samas on südamega kodu ja pere küljes. Ega ma kunagi iga hinna eest ei püüa nalja teha! Mina teen tõsiselt. Seda naljakamaks läheb. Lihtsalt see asi, mida see tüüp ajab, on nii koomiline. Mina olen tõsine saare mees, kes vahepeal on kohmetu ja ei julge naisele silmagi vaadata. Ma loodan, et tuleb tore tüüp. Kui ma ise asjasse ei usu, siis ma ei saaks teha. Need ajad, kus tuleb hambad risti midagi teha, mis endale ei meeldi, on minu jaoks möödas.
Eks neid on olnud, kus sa ei saa lõpuni aru, aga ei julge ära öelda. Nüüd ma teen asju, mida on tore teha. Kui ei meeldi, siis ma leian endas nii palju jõudu, et ära öelda. Enda rahulolu on tähtis. Kui oled ise õnnelik ja rahul, on ka teised rahul.
Kui palju võtteplatsil toimuv erineb valmis filmist?
Oi, üllatusi tuleb alati! Vaatad kinolinalt ja iseenda täisekraanil nägemine võtab ikka selja higiseks! Sa ei näe end ju tavaelus niimoodi. Ärkab enesekriitika. Et miks ma nii või naa veel ei teinud – oleks ju võinud! Oleks saanud veel paremini.
Aga ma olen ajapikku mõned filmid ikka teinud ning nüüd olen natuke rahulikum. Usaldame režissööri. Eks see montaažilaud teeb ka imet. Mulle meeldib, kui asjad on hästi kokku pandud.
Film on ka visuaalses plaanis kunstiteos, see mõõde pakub samuti huvi?
Oi, ma olen tegelikult tohutu disainifänn. Asjad võiksid olla disainitud, ja kui nad on geniaalselt disainitud, siis ma naudin seda. Miks autorehvid peavad musta värvi olema? Kes teab, vastake mulle! Kas see on siis see asi, mis ühendab inimkonda?
Kõik asjad meie ümber on ju värvilised, riided ja toidud jne. Mõtlesin, et peaks ise värvilisi rehve tootma hakkama, saaks sellest kena pensionisamba. Praegu mõtlen, et vist see elu ei jõua sellega tegeleda. Kui keegi minu idee nüüd ära teeb, siis palun andke mulle neli punast rehvi.
Ja mida inimene punaste rehvidega auto roolis öelda tahaks?
Midagi ei taha öelda, lõbus on lihtsalt! Mõtle, kui palju segadust see tekitaks, tooks inimesed korraks rutiinist välja. Nad hakkaks juurdlema: miks ta selline on? Mis ta tahab öelda? Ja vaataks võib-olla oma elu ka uue pilguga.
Nii palju asju meie ümber on lihtsalt disainimata! Näiteks õhksoojuspump – milline peletis.
Värvisin oma maja ilusti ära, tegin kõik korda. Ja siis ostad selle inetu valge kolaka, mingi kole valge kast. Praktilised asjad võiks samuti disainitud olla.
Linnas märkasin äsja just ühte autot, mille tagumine osa oli disainitud nii, et seal polnud mitte ühtegi kirja! Ainult tuled, number ja luugijoon. Mõtlesin, milline puhtus, issand kui äge! Sõitsin kohe mööda, et näha, milline see auto eest on, mitte ühtegi firmasilti – geniaalne lahendus! Inimene ise ongi bränd, ta ei pea ennast ümbritsema eri brändidega, et oma isiksust ära kaotada.
Kõik oluline on nagunii märkidest välja loetav.
Ja see, kui erinevaid sõnumeid mõni sümbol kannab, võib olla tohutult erinev! Ma tooks näiteks Iraani – seal müüdi turul leti all Nike'i T-särki, mis nende jaoks oli vabaduse sümbol.
Toreduse järgi töid valides ja meelega brändingust eemale hoides on koomik Ago Anderson siiski üks suurimaid publikumagneteid Eestis. Mismoodi see juhtus?
Seda on imelik ise kommenteerida. Ma ei taha küll kekutada, aga olen ka ise kassas pealt kuulnud sellist lauset: «Tahaks teatrisse minna, palun andke mulle mõni etendus, kus Ago Anderson mängib.» Mingil hetkel avastasin, et olen trupis kõige vanem meesnäitleja.
Ma unistasin ammu, et tahaks Endlasse sellist vana peeru, kellele saaks alt üles vaadata ja nüüd see täitus – meile tuli Andrus Vaarik truppi. Ta on kohutavalt tore ja tark inimene. Heh. Mul on tööd veel maa ja ilm seal ees – saan ka kõik toredad ja koledad vanainimesed koos Andrusega ära mängida!
Noorusekultus näitlejate puhul ei loe?
Vananemise pärast ma küll kindlasti ei põe, mõttetu lisamure. Vanad on põnevamad karakterid ja neid ongi ägedam mängida. Nüüd äsja tuli just üks pakkumine, kus tahetakse, et ma mängiksin päris rämedat ja vastikut tüüpi. Ja leitakse, et ma sobiksin sinna väga hästi.
(Naerab mõnuga.) Näitlejana sa võtad sellist asja ka kui komplimenti – ega see ei näita, et sinust nii mõeldakse, vaid et sa oled suuteline selle välja mängima.