Age Oks: tippu jõudmine nõuab tohutut eneseületamist

Baleriin Age Oks. Foto: Marianna Loorents/Õhtuleht

Millest on balletimaailma tippu jõudmise nimel pidanud oma elus loobuma Age Oks, kirjutab ajakirja Psühholoogia Sinule veebruarinumbris Ulvi Tüllinen.
 

Võiks ju arvata, et Age ja Toomas Eduri edulugu kuulub pigem justkui muinasjuttu kui reaalsesse ellu – peaaegu lapseohtu kodumaalt lahkunud balletipaar tõusis mõne aastaga Inglise Rahvusballeti tippu, sai printsess Diana lemmiktantsupaariks, nautis ligi 20 aastat sära ja kuulsuse vilju maailmas ringi rännates ning saavutas rahvusvaheliselt tunnustatud balletipaari renomee.

Kuid sugugi mitte kõik selles loos pole nii särav. Age oli vaid kümneaastane, kui tema muretu lapsepõlv läbi sai. Pärnumaalt Tihemetsast Tallinnasse balletikooli minek tähendas ranget distsipliini, kellaaegadest kinnipidamist ja elu internaadis, kus oli tõeliselt sõjaväeline kord.

Tallinna-koolist sai Age koju harva ja üürikeseks ajaks, sest tollal oli kool ka laupäeviti - seetõttu jäi side vanematega põgusaks, kuid tänu sellele sai tüdruk jällegi varakult iseseisvaks ja tugevaks.

Et isa oli suurema osa ajast tööl, õppis Age teda lähemalt tundma alles täiskasvanueas, pärast ema surma. Paraku jäi ka isa tundmaõppimise aeg Agel võrdlemisi lühikeseks, sest isa suri ootamatult kolm aastat pärast ema.

Age ise sai emaks kaks aastat tagasi, 39-aastaselt. Kuid emaks saamisest unistas ta juba kümmekond aastat tagasi. Just siis aga haigestus Age ema ootamatult vähki ning kuna Age sisetunne ütles, et ema tervis areneb halvemuse suunas, otsustas ta lapsesaamise plaani tulevikku lükata. «Ma ei oleks tahtnud, et ta ise väga raskes seisus olles näeb, et tal on sündimas lapselaps, kuid tema seda võib-olla ei näe...,» meenutab Age.

Pärast ema surma jäi lapse saamine Agel kaheksaks aastaks ootele, sest ta pidas mõistlikumaks tantsida veel nii kaua, kui vanus lubab, lõpetada karjäär ja alles siis emaks saada.

Age viimased aastad tantsulaval olid täis kannatusi. «Mu keha ei olnud füüsiliselt nii tugev, liigesed ei olnud piisavalt paindlikud ja hakkasid kuluma. Sellest tekkis mul mitmeid traumasid, mille puhul ei aidanud isegi valuvaigistid,» meenutab ta. «On suur eneseületamine minna lavale valuga. Oli neidki kordi, kui tantsisin, pisarad silmas.»

Tantsimise lõpetas Age 2009. aasta varasuvel. «Tegelikult tahtsin lõpetada juba aasta varem, sest mu keha oli väsinud võitlemast igapäevaste traumadega, kuid siis sain teada, et lavale tuleb «Manon», minu unistusteroll, ja see oli piisavalt mõjuv põhjus, et veel aasta jätkata.»

Viimased kolm kuud tantsis Age, Elisabeth kõhus kasvamas. Viimasel kuul tundus talle endale, et valgest trikoost kummub kõht juba päris korralikult välja.

Loe pikemalt ajakirja Psühholoogia Sinule veebruarinumbrist!