Kirjutades enne Esimest maailmasõda Pariisis elanud eestlastest oma raamatus «Kirjamehi ja boheemlasi», pani Ferdinand Kull küllap kirja kõige intrigeerivama kirjelduse ühest noorest naiskunstnikust.
«1913. aastal asus Pariisi kõige algupärasem tüüp kunsti boheemkonnast, noor Balti preili Benita von Essen,» kirjutas Kull. «Ei möödunud paari kuudki, kui juba kogu Pariis algupärast ja kena Benitat tundis ning kunstiajakirjad temast artikleid sepitsesid. Selleks andis ta eluviis ka küllaldast põhjust. Liikles ta siis ju kohvikutes õige algupärases riietuses, nimelt madruse trikoos, kuna kübara aset ainult lokkis ja sassis juuksed täitsid. Nii tormas ta kohviku, paberossi ots ühes suunurgas. Istus lõbusaks üllatuseks mitte toolile, vaid otse lauale, tõmmates ühest taskust tubakapaki ja teisest viinapudeli. Keeras endale samas uue «vilka» näkku ja võttis pudelist aegajalt mõne lonksu. Kõigutas jalgu ja heitis selle juures väikekodanlikult korralikkudele daamidele trotslikke ning väljakutsuvaid pilke.»