Ants Laikmaa sai Pirital šoki: supelrannal kihelevad neiud ja noormehed palja ülakehaga!

Kaks naist ilmselt Pirita supelrannas aastal 1934 Foto: Fotis

Vahelduseks armastati sõjaeelses Eestis puhkuse ajal tihedalt üksteisel külas käia ja roheluses piknikke pidada. Väljasõite maale tegid kõik, alates peredest, puhkajatest ja lõpetades seltsidega.

Supelsaksad. Elu ja melu Eesti kuurortides 1940. aastani, Heili Reinart Foto: Kirjastus Tänapäev

Avaldame katkendi Heili Reinarti värskelt ilmunud raamatust «Supelsaksad. Elu ja melu Eesti kuurortides 1940. aastani» kirjastuselt Tänapäev. Toimetanud Mari Karlson, kujundanud Andres Tali. 424 lk.

Peenemad inimesed püüdsid muidugi sellistest kohtadest eemale hoida, kus lihtrahvas pidutsemas käis: liiga palju oli lärmakaid hääli ja kärarikkaid olemisi lõõtspillide, õlle ja kaardimänguga. Nemad ise eelistasid hillitsetumat käitumist. Piirduti enamasti teejoomise ja väikeste suupistete ning seltskondliku vestlusega. Mõeldavad olid ka mõned kergelt sportlikud mängud.

Supelsakste heaolu ja kuurordi sissetulekute kaitseks püüti lihtrahvast sakstest eemal hoida, kuigi alati see ei õnnestunud. Haapsalus valvas linnavaht igal tänavaotsal, mis suubus Suurele promenaadile, et keegi «säärsaabastega mees siia «sakste» sekka ei satuks ja sakstest nauditavat mereosooni oma tökati järele lõhnavate saabastega ei schokeeriks,» nagu meenutas Ants Laikmaa oma noorusmälestustes.

Ega see «lihtrahvas» tikkunudki nii väga sakste silma alla, aga nende jaoks keegi odavamaid «bade putkasid» ju ehitada ei raatsinud. 1905. aastal avaldasid Tallinna töölised soovi, et mereranda ehitataks mõned avalikud supelkohad. Kui linnavalitsus ettepaneku rahapuudusega põhjendades tagasi lükkas, olid «töölised sunnitud suurtes salkades Kadrintali alla suplema minema ja oma riideid kaldale, herrasrahva kõndimise koha ligidale kivi otsa panema. Selle meeleavalduslise suplemisega sundisivad töölised linnaisasid supelusmaja ehitama, aga ainult Kadrintali. Teistes kohtades käivad inimesed tuhandete kaupa suplemas, ilma et seal mingisugust varjualust oleks leidnud,» kirjutati ajalehes Hommik 1907. aastal.

Kui Anton Õunapuu hakkas 1912. aastal Pirital naistele ja meestele üheskoos ujumist õpetama, siis räägiti sellest kogu linnas kui ennekuulmatust sõgedusest, mille kuberner peaks ära keelama. Supelkostüümide küsimus puhuti suureks skandaaliks. Politsei toimetaski ühe Kalevi sportlase ujumiskostüümis läbi linna, et ta oma komblusvastase ihukatte pärast kohtus vastust annaks. Kohtunik lasi mehe siiski vabaks.

1911. aastal Päevalehes tõstatas ajakirjanik küsimuse «Miks käime isegi kange kuumaga «täieste mundris»?». Ta pidi nentima, et põhjuseks on konservatiivsed arusaamad kõlblusest. «Mis teie arvate, kui äkki meestel mõte pähe tuleks kuued seljast maha tõmmata ja särgiväel mööda Tallinna uulitsaid käia? Mis siis juhtuks? Kas oleks karta, et kõlblised emad ühes oma tütardega ennast tuppa luku taha paneksivad, nagu seda Vana-Pirita kõlblased juba tegevat, kui seal mõni spordiülikond nähtavale tuleb. /.../ Ja kui veel mõni mees oma kaela vabastaks ja sandalid sukkadeta jalga tõmbaks! Mõnigi peenem vanapiiga hakkaks minestusega võitlema, kui ta kogemata niisugust lubamata «paljastust» juhtuks nägema. Jah, meie «kõlblisel» Baltimaal sünnitaks see tingimata võõrastust ja pahameelt».

Pärast Esimest maailmasõda sai supelrand tõeliselt seltskondlikuks paigaks – nii perekondliku lõõgastumise kui flirtimise kohaks. Uus rannaelu erines endisaegsest kui öö päevast. Erilise vabadusega paistis silma Pirita. Rannas mõnuleti päikese käes, supeldi, mängiti palli ja tantsiti.

Isegi maailma näinud kunstnik Ants Laikmaa imestas ja kirjutas 1929. aastal Päevalehele: «Olles aastate kaupa välismail elanud ja ka sealsetele supelrandadele vaadanud, ei ole ma seal kuski niisugust kirjut «kihelemist» supelrannal näinud kui just meil Pirital vahel vastikult silma torkab: kõik need iluta, hooletud istumised, pikutamised ja aelemised, üksteise (noormehed neide) venitamised ja vedamised mööda liivast randa otse jalutaja rahva vahel, üksteise tagaajamised ja kätte saades paljale ihule patsutamised, käsi- ja jalgupidi naiste õhus keerutamised jne, ei kuulu mitte avalikule aulisele supelrannale, nagu Piritale kohane. Või öelge, mis esteetilist naudingut see teile õieti pakub, kui näete noort neidu, märg juus silme ees, veest välja tulles otse restorani rõdule jooksvat ja seal oma supelusest külma ja märga keha vastu oma kavaleri – või minugi poolest venna, kust ma tean – paljast ja päikese käes juba soojenenud pealkeha soojaks hõõruvat? Missuguseid «poolehoide» või õrnusi veel seal restorani taga metsa all harrastatakse, pole ma ulatunud nägema, aga need ei tohiks vististi vähem kodupoolised olla, kui mida me siin avalikul restorani rõdul ja otse mõne välismaalase ülesvõtteaparaadi, suu või silma ees näeme.»