Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Depressiooni saab kindlaks teha ka vereprooviga

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Getter Lukjanov
Copy
Foto: SCANPIX

Hormoonide ja põletikunäitajate taset analüüsiv veretest diagnoosib depressiooni kuni 90-protsendilise täpsusega, kirjutas Novaator.

Tavapäraselt teevad arstid depressiooni kindlaks vaid haige kaebuste põhjal, kuid see pole alati kõige usaldusväärsem meetod. Seetõttu otsitaksegi viise, kuidas selle tõve diagnoosimist täpsemaks muuta.

Katsed vaid ühe vere- või uriiniproovist määratud bioloogilise näitaja põhjal depressiooni kindlaks teha on seni luhtunud. Selline test pole lihtsalt piisavalt tundlik, sest depressioon on väga keerukas haigus, mis avaldub inimestel erinevalt.

Massachusettsi keskhaigla uurijad katsetasid uut tüüpi veretesti, mis määras kokku üheksa biomarkeri väärtused. Nende hulgas olid põletikunäitajad, stressihormoonid kortisool ning prolaktiin ja närvisüsteemi kasvufaktorid.George Papakostase juhitud uurimisrühma liikmed võtsid vereproove ligi neljakümnelt haigelt, kel oli tavapärase küsimustiku abil diagnoositud depressioon. Lisaks uurisid teadlased ka tervetest koostatud kontrollrühma.

Selgus, et uut tüüpi test eristas depressioonihaiged tervetest kontrollrühma liikmetest ligi 90-protsendilise tõenäosusega. See annab lootust, et sarnast diagnoosimismeetodit saaks juba lähiajal kasutama hakata.

«Praegu on depressiooni diagnoosimisel määrav arsti kogemus. Kui saame kasutada bioloogilisi markereid, muudab see diagnoosimise täpsemaks. Ühtlasi saame ennustada, kuidas haiged antidepressantidele reageerivad,» ütles Papakostas.

Lisaks võib uus meetod muuta haigete suhtumist. Vaid küsimustiku täitmise ning arstiga vestlemise põhjal on mõnda patsienti väga raske veenda, et ta peaks hakkama ravimeid võtma. Vereproovi abil pandud diagnoos lubab haigetel näha depressiooni ravitava haigusena, mitte ajutise meeleolumuutusena, mis ravi ei vaja.

Tagasi üles