Inimene saab nautida ostlemist, mediteerimist, õppimist, alkoholi, hommikuni tantsimist, palvetamist, internetis surfamist jne. Tegevused on väga erinevad, aga naudingu tekkimise mehhanism on kõigil juhtudel sama.
Rõõm on seotud väikese omavahel ühendatud ajupiirkondade rühma aktiveerimisega, mida nimetatakse eesmise aju naudingu närviringluseks.
Rõõm on imeline asi, kuid sellel on ka varjukülg: sõltuvus. «See on seotud pikaajaliste muutustega neuronite elektrilistes, morfoloogilistes ja biokeemilistes funktsioonides,» kirjutab professor Linden. «Need muutused põhjustavad paljusid sõltuvuse ilminguid, sealhulgas sõltuvuste (vajadus üha suuremate naudingudooside järele), isude ja enesesse tõmbumise ägenemisi.»
Kõige kindlam viis sõltuvusest üle saada, on mõista selle olemust.
RASVANE, MAGUS JA SOOLANE
Neuroteaduse vaatenurgast tulenevad meie isud hormoonide ja neurohormoonide keerulise ning mitmetahulise koostoime tulemusel. Soov midagi head süüa ei pärine maost ega soolestikust, vaid hüpotalamusest. Just see ajuosa annab märku värskenduse vajadusest, hinnates meie emotsionaalset ja füüsilist seisundit, kellaaega, küllastust, aga ka juba kehasse sattunud valkude, rasvade ja süsivesikute hulka.
Toidu imendumise protsess põhjustab dopamiini vabanemist, mida me subjektiivselt kogeme naudinguna.
Miks tõmbab meid nii magus, soolane ja rasvane toit, mida ei peeta tervisele kõige kasulikumaks? Nälga saab rahuldada ka salatiga, kuid enamik inimesi eelistavad pitsat. Ja miks meil on nii raske piirduda ühe tüki koogiga?
Toidu tarbimise protsess käivitab neurotransmitteri dopamiini vabanemise, mida me subjektiivselt kogeme naudingutundena. Dopamiini nimetataksegi naudinguhormooniks.