Kooliõde: on lapsi, kes terve koduõppe aja ei liigutanud end rohkem kui toast tuppa

Svetlana Lorvi-Talisainen Foto: SA Tallinna Koolitervishoid

Tallinna Saksa Gümnaasiumi kooliõde Svetlana Lorvi-Talisainen on püüdnud kaks korda karjääripööret teha, kuid süda on kiskunud tagasi õetöö juurde. «Vahel peame ära käima, et näha, kui oluline on see, mis maha jäi,» arvab ta.

Kooliõde Svetlana Lorvi-Talisainen on neid viimaseid nädalaid nautinud - ometi kord käib Tallinna Saksa Gümnaasiumi seinte vahel jälle tavapärane õppetöö. «Lapsed annavad koolile elu,» kinnitab ta, «Kui nad vahel kipuvadki kõva lärmi tegema, siis ilma nendeta oli koolis kurb olla.»

 

Esimesed traumad, taasleitud lapsed

 

Seda, kui oluline on kooliõe kohalolu, näitas juba seegi, et esimestel päevadel, kui nooremad klassid kooli lubati, läks lastel Svetlana abi tarvis. «Kohe tulid väiksemad traumad, üks kukkumine, üks pind, mis tuli käest eemaldada ja kaks poissi olid õues kehalise kasvatuse tunnis omavahel kokku jooksnud,» loetleb kooliõde.

 

Hõlpu ta enne suvevaheaega ei saa, pikalt eemal olnud õpilased vajavad täit tähelepanu. «Mul on selliseid esimese klassi lapsi, kelle vanemad jätsid neid koroonaviiruse kartuses juba enne üleüldist koolide sulgemist koju. Mõnda last nägin viimati oktoobris!» Oli ka neid lapsi, kes sügisel läbivaatusele ei jõudnud - kas olid haiged või isolatsioonis. Nüüdseks on kooliõde Svetlana kõik lapsed nagu kord ja kohus üle vaadanud, uued pikkused ja kaalunumbrid kirja pannud.

Koroona-aasta mõjud teevad kooliõele muret. Ta mainib ära nii vaimse tervise kui ka vähese liikumise. Vaimse tervise osas püüdis kool lastele nii palju toeks olla kui sai - need lapsed, kes vajasid õppimisel tuge ja julgustamist, said käia koolis kohapeal õppimas. Kurb oli aga tõdeda, et sportlik tegevus jäi lastel mitmeks kuuks soiku. «Olen laste käest uurinud, et kui trennid kinni pandi, kas nad käisid siis ehk selle asemel vanematega iga päev jalutamas. Mõni vastas, et käis paar korda nädalas, mõni käis harvemgi ja oli neid lapsi, kes peaaegu kogu selle aja istusid kodus ega liigutanud ennast rohkem kui ühest toast teise kõndimiseks vaja läks.»

 

Nii juhtuski, et taaskohtudes tuvastas Svetlana mitmel õpilasel ülekaalu. Kuidas see eriline kooliaasta päriselt meile mõjus, näeme kooliõe arvates üldse mõne aja pärast. «Mõnele lapsele sobis koduõpe väga hästi, teised jälle tahtsid tagasi kooli. Ma olen lastelt küsinud ja selles osas lähevad arvamused umbes pooleks.»

Kangamüük ja autoteenindus

Svetlana Lorvi-Talisainen on paar korda elu jooksul õetööst loobunud, aga ikka tagasi tulnud. Meditsiiniõe elukutse valis ta endale 15-aastasena. Vahepeal mõlgutas Svetlana ka arstiks edasiõppimise mõtteid, aga pereelu pani piirid ette. Küll aga on ta meditsiiniõe karjääri jooksul sooritanud paar kannapööret hoopis teises suunas.

 

«Ma olin vahepeal Tallinna Saksa Gümnaasiumist ära ja töötasin hoopis ühes tekstiilimüügiga tegelevas firmas. Mäletan, et lahkusin koolist jaanuarikuus. Aga kõik õpetajad jäid minuga edasi suhtlema, samuti kolleegid Tallinna Koolitervishoiust. Ja juba juuni lõpus leppisin kokku, et tulen uuest õppeaastast tagasi. Nii et ainult pool aastat suutsingi tervishoiust eemal olla. Vahel ongi inimesel vaja selleks, et ta oskaks midagi hinnata, sellest ilma jääda.»

Ta on ka varem üks kord valge kitli varna riputanud. «Asutasime abikaasaga oma äri - meil oli autoteenindus,» tuleb kooliõde lagedale üllatava eluseigaga. «Mees tegeleb sellega siiamaani, aga mina tulin kahe aasta pärast ära.» Ehkki kokkuvõttes kujunesid mõlemad kõrvalepõiked üsna lühiajalisteks, ei kahetse Svetlana neist kumbagi.

 

«Ma olen aktiivne inimene ja tahan asju proovida. Kui ei proovi, ei saa teada, kas sobib või ei sobi. Pealegi ma õppisin palju uut. Näiteks arvutiprogramme - kõige suurema kogemuse arvutiga töötamisel sain just sel ajal, kui meie perefirmas töötasin. Mõlemad vahepealsed ametid andsid hea praktika inimestega suhtlemisel. Kõiki neid oskusi läheb vaja ka kooliõel.»

Praegu on Svetlana oma tööga nii rahul kui veel olla saab: «Mulle sobib koolis see, et ma saan oma tegevused suures osas ise planeerida. Veel meeldib mulle, et siin on palju teha - vastuvõtud, loengud, esmaabi andmine, tihti tuleb minna õue või klassiruumi. Liikumist on koolis palju, õhtuks saan ilusti 12 000 sammu täis,» jutustab Svetlana ja lisab: «Kooliõe töö pole kunagi igav, koolis toimub kogu aeg midagi. Seda on mulle öelnud mitmed mu praktikandid - neile meeldib siin väga.»

Aina põnevam eriala

Neid, kes tahavad õeks õppida, usub Svetlana Lorvi-Talisainen jaguvat. «Meie eriala on muutunud populaarseks. Ainus asi, mis võib hirmutada on Covid. Inimesed nägid, kui hull võib olla töö tervishoiuvaldkonnas, suur nakkusoht pealekauba. Aga ma arvan, et need, kes õppima lähevad, ei kahetse,» usub kooliõde. «Õde ei ole tervishoius enam lihtsalt arsti käsutäitja, praegu on õde eraldi spetsialist oma õiguste ja vastutusalaga. Meie amet on mitmekülgne, üha enam sisseastujaid teab seda. Ja et on tekkinud nii palju uusi kaasaegseid meditsiinikeskuseid, on ka praktika väga põnev.»

 

Õppida tuleb meditsiinivaldkonnas loomulikult palju, aga kooliõde Svetlana usub, et kes tahab, see suudab. Ta julgustab ka neid, kes kaalunud õeks õppimist uue karjäärina. «Mina tean inimesi, kes läksid tervishoiu kõrgkooli 50-aastaselt ja said suurepäraselt hakkama. Õdesid on alati vaja, vaadake kasvõi töökuulutusi - igas haiglas otsitakse õdesid. Mina soovitan küll igas vanuses inimestele, et kui on huvi ja soov, siis õppige selgeks uus amet.»