PM Nädal ⟩ Lapsevanemad toodavad depressioonis põlvkonda (7)
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
29. mai 2021, 00:02
Miks kool toodab endiselt tehasetöölisi kui uus ajastu vajab loojaid? Miks uue õppimine on sama valus nagu käe otsast saagimine? Kuidas me turvatunnet taga ajades lastele kahju teeme? Haridusinnovaator Märt Aro annab vastused.
Kõige kõvem koroonastress ragistab praegu hambaid koolilaste kallal. Aeg on vanad süsteemid pea peale keeranud ning ülehelikiirusel tuli omandada uued. Kuid kõik see on alles suurte võimaluste avastamise algus. Tulihingeline haridusinnovaator Märt Aro leiab, et pandeemiaaeg käivitas muutused palju kiiremini, kui see muidu juhtunud oleks. Ning olgugi ümberõppimine raske ja valus, on võita rohkem kui kaotada.
«Alles äsja tundus paljudele, et digitaalne õppimine on halb,» ütleb EdTech Estonia ettevõtete eestvedaja Märt Aro muigega. «Distantsõpe aga kiirendas tehnoloogiliste võimaluste omaksvõttu. Riiklikus haridusstrateegias on sees personaliseeritud õpe ja haridusinnovatsiooni kaudu saab seda tõhusalt toetada. Pole mõtet öelda, et meil on hariduses niigi juba hästi – personaliseeritud õppe abil saavad tulemused olla kuni kümme korda paremad.»
Mida siis muuta tuleks? Lihtsustatult peaks haridus ajaga sammu pidama. «Muutumas on ühiskonnakorraldus, liigume industriaalühiskonnast infoühiskonda, kus ootused elluastujale on märgatavalt teistsugused!»
21 sajandi inimese võtmeoskused (Maailma Majandusfoorumi hinnangul):
Analüütiline mõtlemine, innovatsioon.
Aktiivse õppimise võime, strateegiate omandamine.
Mitmetahuline probleemide lahendamise võime.
Kriitiline mõtlemine, analüüsivõime.
Loovus, originaalsus ja initsiatiiv.
Liidriomadused ja võimekus sotsiaalses kontekstis mõju omada.
Tehnoloogia kasutamise oskused – Eesti on siin esirinnas.
Protsesside läbimõtlemise võime, programmeerimise oskus.
Vastupidavus, pingetaluvus, paindlikkus.
Eneseväljendusoskus, ideede esitlusoskus, võimaluste nägemine takistuste asemel.
Tehasetöölisi ei vaja keegi
Viimase 200 aastaga on tavainimese elukvaliteet võrreldamatult paranenud ning tööinimese roll täielikult muutunud – varem oli inimene masina täiendaja, nüüd aga on selge, et kedagi pole mõtet koolitada olema masin. «Varem treenisime inimest jäigas süsteemis kohanema ja kella peale jooksma. Kuid tänases maailmas on olulised hoopis teised oskused,» tõdeb Aro.
Mis määrab edu? Tänapäeva ootustest lähtuvalt tuleks üles ehitada ka haridus. Edu saavutamiseks on olulisim omaduste kogum, mida inglise keeles nimetatakse grit. «Oma asja ajamine ja mitte allaandmine, võime pingutada pika perioodi jooksul ühe eesmärgi nimel. See on lähedane eestlase jonnakusele. Eesti šansid maailmas on väga head – me väärtustame haridust ning oleme tehnoloogiliselt paljudest Euroopa riikidest ees.»
EdTech Estonia eesmärk on heade ideede kättesaadavaks muutmine kõigile. Mitte ainult üle Eesti, ka üle maailma. «Koolide pingeread on suures plaanis negatiivse efektiga. Oluline on anda kõigile lastele võimalikult hea ettevalmistus. Eestis tehakse väga ägedaid asju – neid praktikaid peaks lihtsalt laiemalt kasutusele võtma. Võti on selles, kuidas me õppimisele läheneme, kas serveerime kandikul või ärgitame lapsi endid uurima ja huvi tundma. Sedasi arutledes näib, et tuleviku haridus võiks alustaladelt olla montessorilik.»
Motivatsioon enda seest
Õppimise edukuse paneb paika see, kas inimesel on sisemine tahtmine millestki aru saada või keegi väljast surub peale: sa pead seda teadma. «Kui motivatsioon tuleb seestpoolt, õpivad lapsed kuni kümme korda tulemuslikumalt. Survestamisest hinnete, hirmu ega vägivallaga pole palju abi,» nendib Aro.
Lisame siia veel olukorra, mis praegusel ajal väga tavaline – mõnel kodusel põhjusel on lapse keskendumine olnud häiritud, ta jääb natuke maha. Samas olukorras on paljud pärast distantsõpet. Tulemuseks see, et laps ei tunne end õppides enam mõnusalt.
«Olusid arvestades teevad meie õpetajad kangelaslikku tööd,» ütleb Aro. «Neil puuduvad aeg ja abivahendid, et arendada andekaid ja toetada erinevaid. Digitööriistade abiga saab nii õppureid kui ka õpetajaid efektiivsemalt toetada.»
Inimesed on kogu loomariigi edukaimad õppijad, me oleme justkui õppimise masinad. Kui saame selgeks midagi uut, ületame väljakutse, saab aju dopamiinisüsti. Aju premeerib meid. Näiteks arvutimängude tootjad on sellest aru saanud – mängud on järjest suuremad, kogu aeg lisandub uusi väljakutseid ja pakutakse positiivse hakkamasaamise tunnet. Aro: «Kui me teame, et see toimib, miks me siis ei kasuta sama hariduses? Arendavate mängude loojad suudavad teha mänge, mis on vähemalt sama põnevad, samas õpetavad kasulikke oskusi.»
Kolmes suures haridusega seotud teadusvaldkonnas on toimunud suured läbimurded: psühholoogia, neuroteadused ja pedagoogika.
«Näiteks Flow’ teooria – inimene tunneb end tegutsedes kõige paremini, kui ta 80 protsenti ajast saab aru, mida teeb. Siis püsib huvi ning õppimine on kõige efektiivsem. Kui aga kõik on selge ja puuduvad väljakutsed, hakkab motivatsioon langema. Ja ka siis, kui me üle 20 protsendi ajast kontekstist aru ei saa, tekib frustratsioon. Pidev negatiivne tagasiside murrab lõpuks kõige tugevamagi inimese,» teab haridusasjatundja. Kuna efektiivne õppimise tsoon on suhteliselt kitsas, ongi vaja personaliseeritud õpet. Sama klassi õpilaste taseme vahe võib olla 4–5 aastat – see tähendab, et kõige helgemaid päid ja ka aeglasema omandamisega lapsi ei suudeta motiveerida. Veel enam puudutab see erivajadustega lapsi.
Erilised lapsed
Märt Aro on kasvanud õpetajate perekonnas, kuid mitte selle pärast ei suhtu ta haridusinnovatsiooni niisuguse kirega. Asi on veelgi isiklikum. Aro ei tee saladust, et tema vanem poeg on hüperaktiivne. «Veidi teistsuguse aju ehitusega lapsi on meie hulgas palju,» nendib mees. «Hüperaktiivsete kõrval on näiteks autistid, samuti väga äge seltskond. Hüperaktiivsed lapsed on tänu oma eripärale riskialtimad, autistid aga näevad maailma hoopis teistmoodi. Kui neid õigesti arendada, saaks esimestest suurepärased liidrid ja teistest silmapaistvad teadlased. Kuid kõiki ühtede reeglitega käsitledes riskime nende laste lõhkumisega!»
«Kool on veel hullem kui vangla. Vangidel on rohkem õigusi enda aja planeerimiseks kui õpilastel.»
Kui õpetaja pole kursis, mida lapse eripära täpsemalt tähendab, ei oska ta teda ka aidata. «Mis toimub sellise lapse ajus? Kui dopamiini tase on liiga madal, hakkab tõusma stressitase. Uuringud on näidanud, et hüperaktiivsetel võib see tõusta samale tasemele, mis on tavainimesel peale autoõnnetust. Laps hakkab väljapääsu otsima ja olukorda lõhkuma – näiteks mööda lauaaluseid roomama ja kaasõpilasi pliiatsiga torkima.»
Oluline on toetada õpetajaid hea metodoloogilise baasiga, mis aitaks erilisi lapsi õpetada nende vajadustest lähtuvalt. Ning oluline on hoida neid teiste laste keskel – miski ei õpeta empaatiat ja mõistmist paremini kui endast erinevatega koos kasvamine.
Hüperaktiivsusega on Aro sügavuti tuttav. «Kui lühidalt selgitada, siis neil lastel on dopamiini retseptorid veidi uimasemad. Õige toetuse korral õpib selline laps ise end reguleerima ja saab elada kvaliteetset elu ning luua ühiskonnas väärtust. Lihtsaim viis dopamiinitaset tõsta on füüsiline aktiivsus. Ma soovitaks igaühele, kes tunneb ennast halvasti: mine metsa jooksma, kohe hakkab parem.» Ka Aro poeg on leidnud enda maandamise võimaluse trennis. Toetamaks lapsi, kes end akadeemilises raamistikus mõnusalt ei tunne, aitas Märt Aro avada spetsiaalse Suvemäe kooli – demokraatliku osakonna Kopli gümnaasiumi juures.
Vägivald koolis
Kahjuks on koolist visad taanduma ka meetodid, mis ei tööta – vägivalla ja sunni kasutamine. «Kust algab vägivald hariduses? Sellest hetkest, kui laps tunneb end allasurutuna, kuna temalt on kaasarääkimise või otsustamise õigus ära võetud. Võiks isegi retooriliselt küsida, kas suurim innovatsioon industriaalühiskonna koolis oli see, et keelati ära füüsilise vägivalla kasutamine.»
Märt Aro juhib tähelepanu, et koolis peame tänaseni loomulikuks paljusid asju, mida täiskasvanud inimene mitte mingil juhul ei laseks endaga teha. Koolis sa ei saa ise otsustada mitte millegi üle, mis su elus toimub. «USA haridusteadlane PhD Peter Gray on öelnud, et kool on mingis mõttes veel hullem kui vangla. Vangidel on rohkem õigusi enda aja planeerimiseks kui õpilastel.»
Kuidas on võimalik õpetada demokraatliku ühiskonna kodanikke täiesti autoritaarses kontekstis? Nõudmised nii lastele kui ka haridusele on läbi ajaloo kogu aeg kasvanud ning lapsevanema aktiivsus samuti. Hiljutine distantsõppe kogemus oli selle kujukas näide.
«Riigieksamite kohustuslikuks tegemine on samuti välise motivaatori kasutamine. Mõeldes Eesti kui innovatsiooniriigi peale, tahaks küsida, miks me üldse eksameid teeme. Miks on vaja paika panna mingit lõpptaset, kui saaksime reaalajas lapse arengut jälgida ning jooksvalt tagasisidestada? See võiks olla lapse arengule oluliselt kasulikum.»
Süsteemi kvaliteeti võiks hinnata selle järgi, kui hästi kooli lõpetanud noored inimesed elus toime tulevad ja ennast tunnevad. Kas noor teab, mida ta elus teha tahab, julgeb eesmärke seda ja nende poole püüelda?
Hirm eksimise ees on igasugust loovust halvav tunne. Innovatsioonimeeskonnad teevad sihipärast tööd andmaks vastupidist signaali – tähistatakse ka läbikukkumist.
«Eksimine on hea – sa oled üritanud teha midagi uut. Kui me ei luba eksimist, siis võetakse liiga vähe riske ning tõsist innovatsiooni toimuda ei saa,» mainib Aro.
Märt Aro, hariduse innovaator
CV
2001 õpilasesinduste liidu juhatuses
2002 abiks Junior Achievementil, et Eestis ettevõtlusõpet levitada
2004 noortekonverentside «Sinu võimalused» kaaskorraldaja
2005 «Noore heade mõtete raamatu» kaasautor
2005 käivitas Dream Foundationi, et teavitada välismaal õppimise võimalustest
2006 noorteühenduste liidu juhatuses
2011 DreamApply kaasasutaja, kasutusel 300 ülikoolis 35 riigis
2016 käivitas Nordic EdTech Forumi N8 ehk Põhjamaade haridusinnovaatorite ühenduse
2017 Asutajate Seltsi juhatuses
2020 TeachMillionsi ja EdTech Estonia kaasasutaja
Esinenud rohkem kui sajal konverentsil maailmas hariduse innovatsiooni teemadel.
Kaasatud ÜRO, Maailmapanga, Euroopa Liidu ja ka Eesti hariduse arendamise mõttekodadesse
Pidev ümberõpe on paratamatu
Pidevalt muutuvas maailmas tuleb varem omandatud oskused pidevalt uutega asendada, mis valmistab piina ja vastuseisu. «See ongi sama ebameeldiv nagu iseendal käe otsast raiumine. Seosed neuronite vahel on füüsilised,» selgitab Aro. «Väljakutseks on unlearning – varasemate seoste hävitamine selleks, et saaks toimuda uue õppimine. Teadmised ajus võistlevad omavahel, vähem efektiivsed teadmised jäävad konkurentsis alla ja kärbuvad.»
Inimesed kogevad unlearning’u-protsessis ängistavat tunnet, see ongi justkui füüsiline vägivald iseenda vastu, kuid samas möödapääsmatu protsess.
Omaette teema on psühholoogiline tõrge õppimise vastu. Kui õppimisega seostub ebaõnnestumise tunne, tahame seda vältida. «Kui last sundida õppima viisil, mis talle ei sobi, riskime sellega, et lapsel võib tekkida tõrge õppimise vastu, mis võib jääda püsima kogu eluks. Kasulikum oleks proovida leida õppimiseks sobilikud lähenemised.»
Kõige tähtsam lapse õppetöös – mäng
Mängu osakaalu õppimises ei saa alahinnata, vastupidi – lapse vaba mängu osakaal tema päevas, kus ta ise otsustab, mida teeb, on arengus ülioluline! Varem mängis laps enamuse päevast, tänapäeval on kogu tema aeg paika pandud. «USA haridusteadlaste hinnangul võib see tuua kaasa sotsiaalse arengu kriisi,» hoiatab Aro. «Meie aju programmeerib ennast ise vastavalt kontekstile, milles me asume. Kui laps ei saa oma tegemisi ise otsustada, elab ta illusioonis, mitte päriselus. Ja pärisellu astudes võib tekkida konflikt. Võttes lastelt ära nende endi korraldatava mängu, riskime depressioonis noortega tulevikus. Vaadates psüühiliste väljakutsetega inimeste osakaalu kasvu, paistab, et esimesed tulemused on juba käes.»
«Kui laps ei saa oma tegemisi ise otsustada, elab ta illusioonis, mitte päriselus. Vaadates psüühiliste väljakutsetega inimeste osakaalu kasvu on esimesed tulemused juba käes.»
Isiksuse kujunemisel on kriitilise tähtsusega oma piiride tundmaõppimine. Näiteks kui suur on stressitaluvus, kus on minu piirid inimsuhetes. Kui pole võimalust oma piire testida, me neid ka ei tunne, ning tõsised traumad on kergemad juhtuma.
Kuidas luua lastele arengukeskkond, mis neid elus edasi aitab? «Tuleb lubada lapsel ise oma aega sisustada,» soovitab Aro. «Üks tund arvutis, ülejäänud aeg sõpradega õues. Mitte karta igavust – see paneb lapse fantaasia tööle. Lapsed tahavad teha asju, mida neil on oma arengus sel hetkel vaja. Kui ta tahab ronida, avastada, oma võimeid proovile panna, siis laske tal seda teha!»
* Helikoptervanemad – emad ja isad, kelle hoolitsus lapsi lämmatab.