21-aastane Tartus üles kasvanud Merili Ginter on katkisest perest pärit noor naine. Kogu oma elu ebakindlusega maadelnud Merili leidis viisi, kuidas nii ennast kui teisi sarnaste lugudega lapsi ning noori aidata.
Minu vanemad said mu noorelt ja neid koos elamas ma ei mäletagi. Nüüdseks on mu emal ja isal lisaks minule kahe peale kokku veel kuus last ning ma saan suure uhkusega olla neile vanimaks õeks.
Su lapsepõlv pole olnud just meelakkumine. Kirjelda palun oma kõige raskemaid hetki.
Kui olin väike, siis üpriski varakult läks mu isa välismaale elama ning teise klassi minnes läks minu emagi kolmeks aastaks Brüsselisse. Seega jäin ma oma vanavanemate juurde Tartusse. See oli minu jaoks päris keeruline aeg, mingil määral ehk kõige raskemgi. Mäletan väga ehedalt seda kurbust, mis mus pesitses, kui ema üle pika aja nägin ning siis juba taas hüvasti pidin jätma. Ihkasin tohutult koos olla, kuid kahjuks ei saanud seda.
Millised on sinu lapsepõlvest tingitud ebakindlused?
Mu suurim ebakindlus on olnud seotud sellega, et kas ikka olen armastust väärt, kui kõige lähedasemad on mu juurest ära läinud või kas olen piisav. Praeguseks olen ebakindlustega aina paremini toime tulemas ja nüüd aitan rõõmuga juba teisi abivajajaid.
Hetkel võitlen palju ka enda perfektsionitslikkuse poolde kalduvusega. Vahepeal tunnen survet teha kõike suurepäraselt, sest tahan oma pere uhkeks teha. Küll aga on see tekitanud ka selliseid olukordi, kus olen läbipõlenud ning siis ilmselgelt teeb see kõigile rohkem kahju. Eks areng ole alati lõputu ja väljakutseid tuleb veel palju.
Mis tänasel päeval lastele ja noortele stressi, ärevust ning depressiooni tekitab?
Praeguses olukorras on kindlasti olnud vaimset kurnatust tekitav kogu teadmatus tuleviku osas. Lapsed ja noored vajavad turvatunnet, kuid sellises hektilises maailmas on seda raske tunnetada, kui ei tea kunagi ette, kas homme enam kooligi saab või peab siiski koju jääma.
Lisaks on kurbust tekitanud ka vähenenud võimalus sõpradega lihtsalt ühiselt aega veeta. Sellises vanuses on just sotsiaalsed suhted eriti olulised. Näen seda kasvõi oma sugulaste pealt, kes tõesti soovivad «normaalsust» tagasi.
Millised mured lastel ja noortel veel on?