Kui 1920. aastatel nii mõnigi kord krimirubriigis kirjutati naiseks riietunud meestest või meheks riietunud naisest, siis ei seostatud seda enamasti inimese seksuaalsusega. Inimeste mälu ulatus veel nendesse aegadesse, kus teatrilavadel olid naiste osi mänginud mehed ja tudengid oma korporatsioonides pidasid lõbusaid olenguid.   

Alles 1928. aasta aprillis heideti Postimehes avaldatud artiklis «Suguvõltsijad» «meesnaistele ja naismeestele» ka teistsugust valgust: «Vastassoo riiete kandmise tõbi, mida mõned teadusmehed nimetavad samuti «erootiliseks riietumistungiks», on palju levinenum, kui seda varemini arvati. Puht suguliste tunnetega pole tal enamail juhtudel mingit tegemist, sest transvestiidid on armastusküsimustes täiesti loomulikud. Neil on vaid tajumus, et neile määratud riided mingipärast ei sobi, nad ei tunne end neis nii mugavasti kui vastassoo riietes, mis neile kehalist heaolu ja sisemist rahu võimaldavad. Haigeteks ei saa neid aga sellepärast pidada, kuna nad muidu on täiesti normaalsed ja sagedasti väga suure intelligentsiga inimesed. Muidugi ei saa igas naisena riietunud mehes ega ümberpöördult näha kurjategijat, sest enamjagu niisuguseid inimest teeb seda ainult oma lõbuks ja kodu, kuna seltskonnas liigutakse oma harilikus ülikonnas.»

Kõige kuulsamaks «naismeheks» Eestis sai Alfred Oinatski, kes oli ajakirjanduse tähelepanu all aastatel 1929-1934. Tollel ajal kasutati tema kohta mõlemat sõna, nii meesnaine kui naismees. Meie jääme siinkohal tsitaatidevälises tekstis termini naismees (günander, vastandsõna androgüün) juurde, mõeldes selle all meest, kes tundis end naisena ja soovis naine olla.

Kommentaarid
Copy