PERSOON ⟩ Eesti kuulsuste hingetohter Ants: kui ma närvi läksin, siis lasin koolis kõik tuled läbi

Ants Rootslane. Foto: Erakogu
Marlene Neiland
, Sõbranna.ee reporter
Copy

Ants Rootslast tuntakse kui Eesti kuulsuste hingetohtrit, kelle juurest otsivad peale tavainimeste abi ka paljud avaliku elu tegelased. Samuti kuuleb ta sageli, et on hüpnoteraapiaga tegelemiseks liiga noor. Tõtt öelda ei osanud meesterahvas mõnda aega tagasi aimatagi, et istub paar aastat hiljem oma kabinetis ja võtab kliente vastu. «Oleksin sel ajal tahtnud saada üldse tipp-poliitikuks või luua mingisuguse oma ettevõtte,» muheleb hüpnotisöör.

Hüpnotisöör Ants Rootslane on hetkel üks Eesti populaarsemaid psühhoterapeute. Noormehe huvi psühholoogia vastu tärkas alles mõned aastad tagasi, kui oli ise hüpnoteraapiat kogenud. Hoolimata sellest, et Ants on kõigest 24-aastane ja pole teraapiatega tegelenud kauem kui neli aastat, ulatub järjekord tema seansile saamiseks piltlikult öeldes taevani.

Praegu kutsutakse Ants Rootslast ka Eesti kuulsuste hingetohtriks, kuna tema juurest otsivad abi sellised tuntud nimed, nagu Brigitte Susanne Hunt, Teele Viira, Kirsti Timmer ja Sten Talivee. Küsimuse peale, mida hüpnotisöör taolistest tiitlitest arvab, noormees vaid muheleb lõbusalt ja ütleb, et tegelikult on ta siiski lihtsalt Ants. 

Hingearsti kabinetti sisenedes tundsin juba veidi teist laadi energiat. Tõsise ja vaikse terapeudi asemel leidsin eest muheda ja energiast pakatava noormehe, kellega oleks võinud veel kauemakski lobisema jääda. Hüpnotisöör pani mängima rahustava muusika, sättis end tugitoolile istuma ja asus entusiastlikult küsimustele vastama.

Oled oma kodulehel öelnud, et hakkasid psühholoogia vastu huvi tundma alles peale keskkooli lõppu. Kuidas jõudsid selgusele, et just see on sinu jaoks õige tee?

See ei olnud minu otsus. Olen juba lapsest saadik olnud pisut teistmoodi. Mulle avaldus väiksena selline nähtamatu maailm ja kuna sain sellega kokku puutudes suure šoki, siis läks minu nägemine väga tugevalt kinni. Jumal tänatud, et ta läks - ma poleks selle kõigega hakkama saanud. 

Kui mu perekond lõhki läks, kolisin majja, kus oli varem elanud üks Eesti kuulsamaid nõidasid ja seal majas hakkasid igasugused protsessid pihta. See nägemine tuli tagasi. Ühel hetkel oli mu närvisüsteem nii kurnatud, et vajasin psühhiaatrilist abi ning käisin terapeutide ja teadjanaiste juures. Paraku kusagilt abi ei tulnudki. Ühel hetkel sattusin hüpnoosiseansile ja seal leidsime minu probleemi tuuma. Mul oli tugev surmahirm, mis oli seotud erinevate kogemustega - nii eelneva kui ka selle eluga. Selle tulemusena ütles mulle üks hääl hüpnoosieansi lõpus, et pean ise inimestega tööle hakkama. 

Minu jaoks oli see hästi naljakas, kuna ma ei tahtnud üldse terapeudiks saada. Sellegipoolest oli mul hüpnoosiseansilt välja tulles väga selge olek ja tundsin, et olen justkui kõigega üks. Nimetan seda oma elu esimeseks valgustumise sarnaseks hetkeks. Tajusin seansil, et seisan keset Pärnu maanteed, vaatan lolli näoga päikest ja mul on lihtsalt nii hea olla, et ei tahakski kuskile liikuda - see oli minu jaoks esimene taoline kogemus.

Ants Rootslane ei unistanud noorena sugugi hüpnotisööri ametist.
Ants Rootslane ei unistanud noorena sugugi hüpnotisööri ametist. Foto: Ants Rootslane

«Esimesel 50 hüpnoosiseansil ma ei saanud üldse aru, mida päriselt nende inimeste jaoks teen»

Pärast seda sattusid mu teele inimesed, kes kutsusid mind enda juurde hüpnoosi õppima. Ma ei arvanud sellest midagi, aga tundus jube põnev. Kuna töötasin tol ajal müügiinimesena, siis mõtlesin, et saan seda oskust hiljem müügis ära kasutada. Kuidagi läks nii, et olles pool aastat intensiivselt õppinud ja ennast arendanud, avastasin ma end töölt selle sama inimese juurest, kes minuga hüpnoosiseansi läbi viis. Ausalt öeldes ega esimesed 50 seanssi ma ei saanud üldse aru, mida ma päriselt nende inimeste jaoks teen. Kuna mul puudus praktiline kogemus, siis sain alles läbi nende inimeste aru, mida hüpnoos on tegelikult võimeline tegema. Sealt sai minu terapeuditee alguse.

Mingi hetk lahkusin sealt praksisest, kuna hakkasid kujunema konfliktid. Mõtlesin, et ei tegele enam üldse hüpnoosi ja vaimse maailmaga. Aga vanad kliendid otsisid mind kuu möödudes üles ja ühel hetkel vaatasin, et 20 inimest kirjutavad mulle Facebookis sooviga seansile tulla. Sain sisuliselt sentide eest Tartu kesklinnas väga korraliku ruumi ja sealt hakkas kõik pihta.

Alguses kartsin, et pean end väga palju turundama ja mõtlesin, et mis siis saab, kui kliendid otsa lõppevad. Kuid kliente tuli nii palju, et pidin endale assistendi palkama. Assistent ütles ühel hetkel: «Palun lõpeta see turundamine ära. Ära ütle mitte midagi mitte kuskil!» Neid inimesi oli lihtsalt nii palju. Tänaseks on mul aasta aega järjekord ja olen kõvasti juurde õppinud, kuna ainuüksi hüpnoosi baaskoolitusega pole midagi peale hakata.

Kes see hüpnotisöör oli, kellelt oma esimese valgustuse said?

Ma ei saa tema nime avaldada, kuna meil on omavaheline kokkulepe. Meie suhteid rikkusid varjatud nõiamaailma mängud, millest ma sel hetkel midagi aru ei saanud. Mina olin noor kutsikas ja mind kasutati seal niiöelda energiadoonorina ära. Ühel hetkel ei suutnud ma omal käel isegi neljandale korrusele kõndida. See oli minu jaoks väga õpetlik periood. Ütleksin, et ta ei olnud minu jaoks hüpnoosi mõttes kõige suurem õpetaja, aga ta oli mulle elukogemuse mõttes üks tähtsamaid õpetajaid. Oleme tänaseks ilusti ära leppinud ja saame kolleegidena hästi läbi.

Kui tema ei oleks mulle piltlikult öeldes jalaga tagumikku löönud, siis ma ei istuks täna siin. Huvitav fenomen on see, et kui inimesed on tahtnud mind kuidagi madaldada või rajalt maha lükata, siis nad ise kukuvad. Näiteks, kui koolis mingi asja peale närvi läksin ja õpetaja inetult käitus, siis ei olnud üldse ebatavaline see, et Ants lasi koridoris kõik tuled läbi. Ema oli alati kodus hädas, sest kui vihastasin, kadus vool ära või läksid pirnid läbi.

Mille poolest hüpnoteraapia üldse tavalisest teraapiast erineb? Tavainimesele võib see mõiste veidi arusaamatuks jääda - hakatakse mõtlema kosmoserännakutele, loitsimisele ja kes teab, millele veel.

Hüpnoosi on alati peetud selliseks hämaraks nõidumiseks. Tegelikult on tegu täiesti teadusliku teraapiaga, mida kasutatakse ka Inglismaa ja USA kliinikutes. Selle kohta on väga palju uuringuid tehtud, mis inimesega hüpnoosiseisundis olles juhtub. Arvan, et üks hüpnoosi fenomen on see, et kui tuleme mõistusest välja, siis tekib keha tasandile tühi ruum, kuhu meil on võimalik panna täiesti uusi programme ning ühtlasi muuta ka vanu programme. 

Olen öelnud, et hüpnoosiga ei ole võimalik ehitada üles psüühikat. Tänasel päeval teen hüpnotisööri nime all sisuliselt psühhoteraapilist tööd ja viin läbi perekonna psühhoteraapiat. Ma ei tee hüpnoosi enam sedavõrd palju, kuna hüpnoosist pole nii palju kasu kui psühhoteraapiast. Tegelikult saavad kõik probleemid alguse just perekonnast. Isegi, kui viin läbi perekonna psühhoteraapiat, on seal alati varjatud kujul hüpnoos sees. Kui inimene mängib läbi rollimängu, hakkab ta oma keha palju sügavamalt tajuma.

Ma ei saa öelda, et hüpnoos ja perekonna psühhoteraapia, mida ma läbi viin, oleks 100 protsenti teaduslik. Ma ei kavatsegi olla 100 protsenti teaduslik - see paneks mulle raamid. Sellisel juhul minge psühholoogi juurde. Peame astuma raamidest välja ja kaasama terve keha, selleks et toimuks muutus. Muutes emotsiooni ja tunnet enda sees, muutub ka aju biokeemia ja selle tulemusena muutuvad ka mõtted.

Iga inimene ei saa ju olla hüpnotisöör? Pead seda enda puhul kaasasündinud andeks või on see miski, mida saab õppida?

Mina oleksin sellel ajal tahtnud saada üldse tipp-poliitikuks või luua mingisuguse oma ettevõtte. Raha pärast pole võimalik seda tööd teha - inimesed põlevad sel puhul väga kiiresti läbi. Olen ka oma kolleegide hulgas näinud, kuidas mõni tahab suurt raha kokku ajada, kuid seda tööd ei saa teha raha pärast. Pidev kriiside sees olemine nõuab sinult endalt nii palju, et pead iga nädal tegema endaga tohutult tööd, selleks et säilitada tasakaalu ja head emotsiooni. Paratamatult satud nende kriiside ja lugude keskmesse ning oled nendega mõnda aega seotud.

Arvan, et selles inimeses peab olema teatud sorti sügavus. Ta peab julgema iseendale otsa vaadata. Igast kokast ei saa ka kokka. Eestis on väga väike hulk hüpnotisööre ja tugevaid tegijaid saabki põhimõtteliselt ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Hüpnoosivõimed on väga vähestel inimestel. Selleks peab suutma inimese mõistusest kaugemale näha ja oskama tema alateadvusega manipuleerida.

Kui Ants lapsena vihastas polnud ebatavaline nähtus, et majast vool seeläbi ära kaob.
Kui Ants lapsena vihastas polnud ebatavaline nähtus, et majast vool seeläbi ära kaob. Foto: Ants Rootslane

Sind on nimetatud ka kuulsuste hingetohtriks. Kuidas oled suutnud kõigest nelja aastaga Eestis sellise populaarsuse saavutada? See on ju tegelikult nii lühike aeg.

Mulle öeldakse üldse, et olen sellise asjaga tegelemise jaoks liiga noor. Tänapäeval käivadki need asjad kuidagi teistpidi. Selliseid tiitleid nagu «kuulsuste hingetohter» armastatakse küll kasutada, aga ma ise ei tunne end sellest kuidagi mõjutatult. Mina olen ikkagi Ants ja olen alati öelnud, et olen tegelikult täiesti mõttetu lihtne inimene. Ma ei taha ego sellega tõsta, sest ego on mu kõige suurem vaenlane.

Kuidagi olen sattunud töötama hästi paljude avaliku elu tegelastega ja nad on kõik ise mingit teed mööda minuni jõudnud. Mulle meeldib avaliku elu tegelastega töötada. Nendega tegelemine on tunduvalt keerulisem kui töö tavakliendiga, kuna seltskonnainimesed elavad väga egoistlikus maailmas. Nad on justkui inimloomad, kes võitlevad igaüks oma saagi eest. Ma näen seal vähe inimlikkust ja arvan, et oluline ongi inimeses see inimlik osa välja tuua.

Kas hüpnoos võib ka ohtlik olla? Leidub ka inimesi, kellele see meetod üldse ei sobi?

Tõepoolest on inimesi, keda pole võimalik hüpnoosi viia. Need on inimesed, kes on raskelt traumeeritud. Inimene võib öelda, et usaldab mind, aga ei lase protsessi ajal mind endale ligi. Iga inimene viib tegelikult ennast ise hüpnoosi. Terapeut ei saa teda sinna viia, vaid annab lihtsalt suuna kätte.

Kui küsid, kas hüpnoos on ohtlik, siis mina tean üht olukorda, mis leidis aset show hüpnoosi käigus. Inimesele sisendati lava peal, et ta saab elektrišoki. Ta elas selle ilusti üle ja näitles oma osa ära, aga kui ta sealt välja toodi, sai südamerabanduse. Ehk siis, tuleb tajuda piire. Hüpnoosi ei tohi teha ka epilepsiahaigetele ja skisofreenikutele.

Kõik need klientide lood sinu kodulehel on väga positiivsed. Kas sul on olnud ka mõni selline klient, kellega sa pole hakkama saanud?

Loomulikult. Ma saadan mõnikord ka inimesi ära, kuna ma ei taha täna töötada inimesega, kes tuleb vastuvõtule ja ütleb: «Naine saatis. Mina seda jama ei usu.» No aga palun, mine siis uksest välja. Ma ei viitsi täna end kellelegi tõestada, sest see faas on minu jaoks juba läbi. 

Loomulikult on juhuseid, mil ka mina ebaõnnestun. Toon ühe näite, inimesel oli väga tugev unetus ja ta tarvitas aastaid ravimeid. Tema aju biokeemia on ravimitega juba ära harjunud, aga samas loodab inimene ühe seansiga head tulemust saada. Paraku on psüühika vaja põhjalikult läbi töötada ja see võtab aega. Läbikukkumised tekivad siis, kui inimene tuleb ja tahab üheainsa korraga kõike korda saada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles