Epp Petrone seiklused töömeestega: vahel lihtsalt ei tea, kas nutta või naerda!

Epp Petrone Foto: Erakogu

Kas maal oleks elu lihtsam, kui oleks sündinud naisena? Kas need töömehed ongi koguaeg sellised... lontrused või lihtsalt juhtuvad need seiklused Epuga?

Foto: Petrone Print

Katkend kirjastuse Petrone Print raamatust «Meie taluelu. Memme nõuanded». Meie taluelu – Petrone Print.

Epp Petrone:

Aeg on tibusid ja töid ja konflikte üle lugeda. Kui oleksin kõigile töömeestele maksnud täpselt seda, mis nad küsivad, kas mul oleks siis maja täiesti valmis ja enesetunne taevalik? Mõni on mind kõrvalt süüdistanud liigses pehmuses, teine jälle liigses karmuses. Ma pole mitte kellelegi maksmata jätnud, aga olen võtnud julguse öelda: ma ei saanud kõike seda, mis ma tellisin, ma ei saa ka maksta kõike seda, mis sa nüüd küsid.

Ühesõnaga: karastumine käib! Vaatan aknast: sealt paistab mullu talvel ehitatud puukuur. Üheksa korda mõõda… Olin pool aastat mõõtnud ja kaalunud, teinud sentimeetritäpsuse eskiisi, just parajalt kõrge kuuri jaoks, et oma tulevaselt rõdult ka lilleaasale näeks ja et riidad kuuris poleks liiga kõrged. Ma ei salli neid kolme meetri kõrguseid riitasid! Ja siis tulid töömehed ja asusid tegutsema, ma pöörasin pilgu mujale, ajasin oma asju, tulin tagasi ja imestasin: «Mis siin nii kõrge on?» – «Aga sul olid pikemad prussid, me otsustasime teha kõrgema kuuri, siis saad ikka korralikud kõrged riidad teha!» Oi, ma olin pahane. Ja selgus, et lahti võtta seda kuuri karkassi ei saa – ise olin neile ostnud naelad, peitepeadega. Pakkusin alguses kruve, et siis saab vajadusel lahti võtta, kui midagi valesti läheb, kuid töömees ütles kuldse lause: «Kes siis maal kuuri kruvidega teeb!» Ja nii saingi ma proportsionaalselt liiga kõrge ja liiga pisikeste räästastega kuuri, oma eskiisi kohaselt plaanisin suvel jalgrattad panna sügavate räästaste alla, aga ei, läks teisiti, sest prussid olla sellised olnud… Selle asemel saan hakata redeliga puuriitu ehitama. Ja tulevaselt rõdult ma lilleaasa ei näe.

Ahjaa, rõdu. Seda rõdu veel ei ole ja kui kunagi tuleb, siis peab see algama ümberehitusest… Rõdu põrandale, õigemini tuulekoja katuse keskele on tulnud isetekkeline vihmaveerenn. Ja töömeeste brigadirile tuli puuk, nii et ta ei saa siia enam niipea tagasi tulla… Keegi vastutust ei võta. Tavaline maaelu reaalsus.

Kõige värskem lugu juhtus nädala eest. Hakkasin õlitama maja, nii nagu see tosin aastat tagasi sai katusetõrvaga tehtud. Tuul keerutas vaid veidi, vihma ei sadanud, päike polnud liiga palav, minu meelest oli ideaalne aeg selle töö jaoks. 

Järgmisel päeval märkasin ebemeid õlitatud seina küljes. Ja mind mullafreesiga põllu peal aidanud külamees ütles mu kurtmise peale: «Ma juba eile vaatasin, et sa hakkad oma maja õlitama valel ajal, kask ju õitseb!» – «Aga miks sa siis ei öelnud?!» – «Ma ütlesin küll, töömehele ütlesin!» – «Miks sa mulle ei öelnud?!» – «Mis see minu asi öelda…»

Ma ei teadnud, kas nutta või naerda sellise jutu peale. Olen nii väsinud töömeestest! Peale kõige muu ei tea sa enamasti, kas kokkulepitud ajal ka kohale tullakse.

Mida kõigist neist lugudest välja lugeda? Tean, et sinagi oled oma elus olnud üksinda enda eest väljas, iseseisvalt majandamas. Ja sina oled veel lühem kui mina, tõeline Väike Myy. Ütle, kas need lood räägivad sellest, et mehed ei võta naist tõsiselt? Kui neis lugudes oleks minu asemel mees, selline turske ja tõsise moega sell, kas need lood oleksid teisiti läinud?

Nojah, see mees – minu asemel – oleks võibolla ise enam-vähem kõik tööd ära teinud ja mitte neid töömehi palganud.

Vahel kahetsen küll, et ma mees ei ole.

Vastab memm:

Räägin vastuseks ühe loo. 

Meie naabrimehele kingiti politseikoera kutsikas. Pidi puhast tõugu ja isane olema ja vägevalt jälge ajama. Oli, jah, ilus peni, naabrimees võttis sõnast ja kutsikale kõhu alla ei vaadanud. Nimeks sai Pontu. Kutsu kasvas kenasti, ainult jalad ei jõudnud kuidagi kehale järele. Jäigi selline hundikoera keha ja urukoera väntadega ebard, kes tõi seitsme kuu pärast ilmale üheksa prisket kutsikat. Peale seda lisandus rahvasuus Pontu nimele üks ropp sõna, mis tähistas soolist kuuluvust. Eks naabrimehel oli ikka häbi küll – oli teine oma tõukoeraga kõvasti kiidelnud. Pontu oli samas truu koer ja käis ustavalt peremehe sabas.

Nii et juhtub meestelgi, ja juhtub veel hullemini. Ära mõtle, et naiseks olemine määrab ebaõnne taseme.