/nginx/o/2011/12/02/860554t1hacde.jpg)
Kaheksa aastat tagasi kadus endine meelelahutuskontserni BDG turundusjuht ja äge seltskonnatüdruk Aigi Vahing äkki «suurelt ekraanilt». Tema äraminekut Ameerikasse saatsid sajad õhku rippuma jäänud küsimärgid ja hämmeldus. Nüüd on Aigi tagasi ja räägib, mis tema elus selle äraoleku ajal aset leidis, mis oli selle hind ja kuhu ta tänaseks oma teel on jõudnud, kirjutab Riina Luik terviseajakirjas Üks.
See, et Aigi Eestist lahkus, oli asja üks külg. Teine – soov näitlejaks saada – tuli paljudele samuti kui välk selgest taevast. Kolmandast – Aigit vaevanud sõltuvustest – ei teadnud peaaegu keegi midagi.
Teist korda jahmatas Aigi sõpru-tuttavaid aasta tagasi, mil tema autobiograafiline debüütromaan «Valik» pani kihama kogu meelelahutus- ja seltskonnamaailma, reastas inimesed raamatukogudes lugemisjärjekorda ja vallandas foorumites tulised debatid.
Miks? Sest oodatud värvika eluloo asemel rääkis Aigi asjadest, millest ei oldud harjutud valjult rääkima: teda vaevanud buliimiast, abituse ja üksinduse tundest, hingevalust, jumalast ja paranemise teest… See oli väga karm ja valusalt hingelõikav teos naiselt, kes oli enda sõnul seni üsna hästi toime tulnud kõikide oma probleemide varjamisega.
Halvimal juhul ja nõrgemate närvidega inimese puhul tähendanuks selline ausus iseendale vabatahtlikult määratud igavest eksiili. Kuid mitte Aigile, kuigi ta möönab, et tagasitulek Eestisse nõudis suurt julgust ja hingejõudu, sest küsimusi, millele temalt vastuseid oodati, oli kordades rohkem kui vastuseid.
Ta tuli siiski, ja jälle üllatus – need, kes romaani lugenuna ootasid tagasi haigusest põlvilisurutud ja hingeliselt murtud kangelannat, pidid pettuma. Aigist kiirgab vaikset sisemist rahu, ta silmad säravad ja mis kõige olulisem – nüüd võib ta oma haigusest rääkida minevikuvormis.
Kas võitled elu eest või…
«Olen kakskümmend aastat võidelnud erinevate sõltuvustega, kuid põhjused, mis selleni viisid või millest see kõik algas, on mind vähem huvitanud kui tervenemine ise, sest põhjusi tagantjärele muuta ei saa, küll aga saab hakata olevikus teistmoodi käituma, kui seda on seni tehtud,» vastab Aigi küsimusele, kuidas see kõik temaga juhtus.
Ta on veendunud, et sellisesse olukorda ei satuta ainult ühel kindlal põhjusel, vaid teatud asjaolude kokkulangemisel ning taandada kõik küsimusele «kes või mis on süüdi?» oleks lihtsustatud lähenemine.
«Alguses oli see põgenemine elu ebameeldivuste eest, hiljem muutus sundkäitumiseks, harjumuseks ja lõpuks sai sellest mu argipäev.» Aigi ütleb, et kuigi tema lahkumise põhjuseks oli tõepoolest soov saada näitlejaks, võib ta nüüd tagantjärele öelda, et tegelikult oli selleks toona veel teadvustamata soov ellu jääda, oma sõltuvustest vabaneda.
«Lahkusin üsna viimasel hetkel, sest oma probleemide varjamine oli muutunud järjest keerulisemaks.»
Aigi lükkab ümber väite, nagu oleks eneseleidmine või -kaotamine kuidagi vanusega seotud, sest sõltuvuse tõttu «kaotsis» olla võib igas vanuses, küsimus on pigem selles, kas ta hakkab väljapääsu otsima ja millal.
«Mul on väga hea meel, et minu jaoks toimus see pöördepunkt ajal ja vanuses, mil aktiivses sõltuvuses olnud inimesed juba tavaliselt surevad – enne kolmekümmet.» Aigil on kahjuks õigus, sest vahet pole: oled sa alkoholi-, narko-, toidu- või suhtesõltlane, alguses on selle ilmingud ja järelreaktsioonid leebed või isegi süütud, kuid mida aeg edasi, seda süngemasse ja väljapääsmatusse võrku need progresseeruva kuluga haigused su mässivad.
«See viib olukorrani, kus sa kas sured oma sõltuvusest tekkinud füüsiliste või psüühiliste häirete tagajärjel või hakkad väljapääsu otsima ja sõna otseses mõttes oma elu eest võitlema,» võtab Aigi ühe lausega kokku põhjalangenud sõltlase eluväljavaated.
Nüüd, tervenenult, oskab Aigi ära tunda märke, mida ta toona tähele panna ei osanud. «Näiteks kui oled valmis lähedussuhted oma sõltuvuse vastu vahetama. Või see, mis toimub su mõtetes – valdav osa sõltlase mõtteid on seotud oma sundkäitumise ja sõltuvusainetega. Või suhe toiduga, mis tervel inimesel on lihtne ja selge – ta sööb, kui kõht on tühi, ja sellega asi lõpeb. Toidusõltlase mõtted keerlevad lakkamatult toidu ümber ja ta haarab mis tahes söödava järele igal võimalusel ja harilikult emotsionaalsetel põhjustel.»
Suure ookeani äärde
Kuigi Aigi lahkus Eestist sooviga saada näitlejaks, sai sellest tegelikult tema vaimse tee algus. «Sain selle tõuke 2000. aastal Indias ookeani kaldal seistes. Mul on merede ja ookeanide ees alati olnud suur aukartus, paar väga olulist arusaamist, mis on mul aidanud eneses selgusele jõuda, on just nendega seotud.
Korraga mõistsin, et suund, kuhu ma oma elus liigun, ei ole õige, et see hukutab mu. Ma ei osanud tookord leida sellele muud selgitust kui see, et ma ei tee asju vastavalt oma kutsumusele, vaid tegelen sellega, mis mulle tegelikult ei sobi – järelikult pean leidma oma tõelise kutsumuse. Kui küsisin eneselt, mis see võiks olla, kui saaksin vabalt valida, sain vastuseks – näitlemine.»
Aigi tunnistab, et kuigi see mõte oli «nii metsik ja teostamatu», tajus ta eneses üle pikkade aastate niisugust energiatulva ja mõtete selgust, mis pani ta uskuma, et just see ongi teeviit, mida ta nüüdsest peab järgima.
See «hull» mõte – 29-aastaselt Hollywoodis näitlejana läbi lüüa, oli isegi Aigit lähemalt tundnud sõpradele üllatav. Seda enam, et Eesti suurima meelelahutuskontserni BDG turundusdirektorina oli Aigil ju lausa unelmate töö: ta koordineeris kontserni viie tütarfirma ja kolme Balti riigi harukontorite turundus- ja meediatööd, oli hästi makstud, ning mis seal salata – ta kuulus klantsajakirjade fotograafide ja ajakirjanike poolt jumaldatud noorte, edukate ja glamuursete VIP-ide nimekirja.
Aigile endale seostub see eluperiood aga meeletu töökoormusega. «Kuueteisttunnised tööpäevad polnud sugugi haruldased ja õigupoolest olin ametis kahe täiskohaga: üks päristööl, teise täiskohaga töötasin oma sõltuvuste rindel. Kuid mida aeg edasi, seda raskem oli mul neid kaht koormat vedada ja oma salaelu varjata,» tunnistab ta.
Kuid kaheksa aastat tagasi oli temagi nn high functioning dependant (stereotüübile mittevastav sõltlane, kes on säilitanud suure töövõime ja valmiduse sotsiaalseks suhtlemiseks – autor), kelle puhul suutnuks vaid asjatundaja pilk probleemi olemuse ära tabada.
Aigi sõnul on neil inimestel väliselt kõik korras, kuid keegi ei aima, mis nende elus tegelikult toimub. Töönarkomaania on üks sagedamini esinevaid sõltuvusi, kuid selle positiivsete väliste ilmingute tõttu peetakse seda ühiskonnas «lugupeetud» sõltuvuseks ega nähta selles ohtu.
Aigi tunnistab, et tema jaoks oli töörabamine võimaluseks põgeneda hirmutava tegelikkuse eest. «Kuid inimene nagu mina, kes pole harjunud üksi olema, kuid kes seda sisemiselt ometi väga vajab, peab leidma aega iseendaga olemiseks. Kõige keskel, mis mind Eestis ümbritses, ei olnud see kuidagi võimalik. Ma olen siiralt õnnelik, et ära läksin, endale selle omaette olemise aja võtsin ning et naasin koos iseendaga ja tervena.»
Esimesed kolm aastat Los Angeleses kinnitasidki Aigile igati ta valiku õigsust: näitlemisõpingud Hollywoodis oli just see, mida ta vajas, ning ta oli seal õnnelik.
«Reaalus oli aga ka see, et kuigi tegin lõpuks ometi seda, mis tundus minu jaoks õige, ei kadunud mu hädad kuhugi ja buliimia näitas just sel ajal oma kõige süngemat palet. Ka ei olnud ma materiaalselt iseseisev, sõltusin oma elukaaslasest ja neist kahest tõsiasjast ei olnud kuidagi võimalik mööda vaadata, olgugi et päevast päeva n-ö oma unistusi teostasin.»
Oma haiguse kõige raskemal ajal, taas suure ookeani kaldal, tõotas Aigi, et teeb ükskõik mida, et terveks saada. Tõotuse vägi oli nii suur, et asjad hakkasid lõpuks õiges suunas liikuma. Aigi kolis New Yorki, millest sai tema jaoks eneseleidmise ja tervenemise linn.
Hollywoodist polnud tal põrmugi kahju lahkuda, sest otsustamist kergendas oluliselt järjest süvenenud veendumus, et ta pole tegelikult see inimene, kelle osaks on vaid kellegi teise ideede realiseerimine, et tal on oma ideed, mis vajavad elluviimist. «Seejärel saingi aru, et LA pole minu jaoks õige koht. Kuid esialgu see mõte hirmutas, sest sinnamaani olin kogu oodanud, et keegi mu «lapsendaks» ja oma projekti võtaks.»
Ma teen kõik… ja enamgi veel
Sõltuvusest tervenemine algab Aigi sõnul hetkest, mil sa suudad oma haigusele otsa vaadata, seda tunnistada ja tõdeda: jah, ma vajan abi. On kaks võimalust – sa kas sured või otsid pääsemist.
Alles New Yorgis, pärast kolme aastat kõige erinevamate tervenemismeetodite sihikindlalt katsetamist ja rakendamist tundis Aigi esimest korda elus, et suudab oma buliimia üle kontrolli saavutada.
Põhjus, miks ta tavameditsiinile alternatiivseid võimalusi eelistas, on Aigi sõnul selles, et niisuguse sõltuvusastmeni jõudnud inimesed nagu tema ei ole paraku traditsioonilistest ravimeetoditest püsivat ja tervendavat abi saanud.
Nii ta asuski omal nahal katsetama kõige erilaadsemaid tervenemise metoodikaid ja praktikaid. «Jah, neid praktikaid, mille abil ma terveneda püüdsin, oli tõesti otsatu hulk – sellest kõigest minu elu tol ajal koosneski. Tegin valikuid oma sisetunde järgi, teadmata, kuhu see kõik välja viib või kas just need on need õiged. Pühendusin täielikult tervekssaamisele.»
Tee jumalakotta leidis Aigi võiks öelda et «praktilistel kaalutlustel». «Läksin esialgu kirikusse mediteerima, sest mul oli vaja vaikset kohta, kus seda teha. Kuid reaalse tee Tema juurde näitas kätte inimene, keda usaldasin ning austasin ning kes ütles mulle: «Jumal armastab sind.»
Need sõnad jõudsid kohale ja toimus oluline nihe. Seni arvasin, et olen maailmas oma hädadega ihuüksinda, et Jumalal on muudki teha kui minu peale vaadata, kuid just siis tundsin, et ma ei ole enam üksi. Sellest sai alguse tänaseni kestev vajadus Jumalat tunda.»
Aigi ütleb, et ta on väga pühenduva natuuriga inimene ning kui ta on midagi otsustanud, keskendub ta sellele alati tõelise pühendumusega. Jumalani jõudmine on Aigi meelest sõltlase tervenemise teel äärmiselt oluline.
«Sama palju pühendumist, mis kulub muidu oma sõltuvuse «teenimisele», selle vahendite leidmisele ja täideviimisele ehk tumedusele, saad sa kulutada heleduse teenimisele ehk tervenemisele. Jumalani jõudmine ongi minu meelest iseendani jõudmine.»
Kord kohtas Aigi New Yorgis üht äärmiselt meeldivat ja tasakaalukat naist, kes väitis end olevat paranenud sõltlase. Kuna selliseid tasakaalukaid inimesi on ka paranevate sõltlaste seas, oli Aigi esialgu skeptiline.
«Kuid selles naises oli veel midagi. Tajusin temas sügavat, pühendumust ja sain aru, et ta oli pühendanud oma elu millelegi kõrgemale – teenimisele.» Eestlastele pole sõna «teenima» Aigi sõnul eriti meelepärane, kuid tema jaoks on see eelkõige oma ande rakendamine selle nimel, mis on hea nii sulle kui ka teistele.
Mulle meeldib üks mõte François-René Chateaubriandi romaanist «René» (1802), kus on öeldud, et kui sa ei rakenda oma andeid selleks, et teenida, saad sa kohutava hingehäda või haiguse. Ning kuigi esialgu tekitas mõte teenimisest minus suisa õudu – olin terve elu põgenenud vastutuse ja kohustuste eest, sain peagi aru, et just see võib olla minu ainus tee tõelise hingerahuni.”
Aigi ütleb, et tema elus on juhtunud palju imesid ja ime oli seegi, kui ta ühel päeval buliimiast tervenes.
«Olin selleks ajaks kolm aastat buliimiast «kaine» olnud, kuid leppinud teadmisega, et see on ravimatu haigus, ning hoidusin ainetest, mis võiksid ohjeldamatut söögihoogu vallandada. Sügisel, kui osalesin Lilleoru koolitusjuhi Ingvar Villido kursusel «Enesemuutmise kunst – emotsioonide vabastamine», muutus midagi.
Praktikate käigus sain kogemuse, et ma pole enam sõltlane. Et see termin ei käi enam minu kohta. Nii võingi nüüd öelda, et olen paranenud sõltlane, kuid kui ma esimest korda seda imet kogesin, pidin sellega tükk aega harjuma. See teadmine tegi mind väga alandlikuks ja tänulikuks. Ja tunnen seda tänini.»
Armastus on kõikjal ja kõiges
«Ma pole kunagi elus ühestki kohast nii rahulikult lahkunud nagu New Yorgist, enamasti on lahkumine toimunud põgenedes, nii et pilpad taga,» muigab Aigi ja möönab, et oluline osa tema tervenemises oligi Eestisse tagasipöördumisel.
«Mõni kuu pärast «Valiku» ilmumist tuli teadmine, et New Yorgis pole nüüd enam midagi teha, et isikliku arengu jätk ootab mind Eestis.» Just siin võiski ta enesele esimest korda kõhkluseta tunnistada, et ta on saanud terveks.
Asjad, mis olid määratud sujuma, korraldusid iseenesest: üks tuttav pakkus Aigile Eestis elamist, teine tööd. Täna väärtfilmide kinos Sõprus turundustööd tegev Aigi kinnitab, et planeerib nüüd oma tööd ja vaba aega väga teadlikult.
Töövälisel ajal on ta teinud tantsulisi etteasteid kinos Sõprus ning juhendanud Õpetajate Majas vabastava tantsimise kursusi, sest tantsimine on Aigi sõnul imeline võimalus lahendamaks probleeme, mida mõistusega lahendada ei õnnestu. Ka on see üks suurepärasemaid viise pühitseda oma naiseksolemist.
«Veedan nüüd piisavalt aega omaette, pühendan teadlikult aega sõpradele ja lähedastele, teen kohusetundlikult oma tööd ja hoolitsen selle eest, et mul oleks aega ka nende asjade jaoks, mida mu hing nõuab,» kirjeldab Aigi oma praegust elukorraldust. Ta praktiseerib krija joogat ning harrastab šamaanikunsti, on läbinud «Šamaani töö» autori Michael Harneri loodud algajate kursuse Ameerikas.
Missioonitunne ei luba Aigil oma tervenemiskogemust hoida vaid enesele ning ta lähtub põhimõttest, et inimesel on see, mida ta annab. Aigi on nõus jagama oma kogemusi ja kogutud tarkusi ning eeloleval kevadel (14.–15. aprillil) korraldab ta kirjandusliku loengu-workshopi «Sõltuvustest paranemise tee» neile, kes soovivad leida sõltuvustest vabanemisele uusi ja alternatiivseid väljavaateid.
«Kui ma paranema hakkasin, olin ma juba 35-aastane ning kuigi olin olnud nii pikka aega sõltlane, hämmastas mind, kui vähe ma tegelikult oma haigusest teadsin. Kuid tervenemine pole mingi müstiline protsess, vaid eelkõige tõe omaksvõtt: iga hetk, mil sa puutud kokku tõega, sa paraned.»
Kuigi eri koolkonnad ja traditsioonid defineerivad sõltuvust erinevalt, nõustub Aigi enim ühe alternatiivmeditsiini arsti väljaöeldud definitsiooniga: sõltuvus on armastuse puudus. «Mulle meeldib väga üks kusagilt kõrvu jäänud tsitaat, mis ütleb, et veel enne, kui sa oma elu üldse millelegi pühendad, pühenda see Armastusele. Tammsaare enimtsiteeritud lause on omandanud minu jaoks uue tähenduse. Inimese siseruumi puhastamine rasketest kividest ning juurdunud kändudest – ongi tee Armastuseni.»
Kui küsin Aigilt enne lahkumist, kuis ta täna oma elujärjega on, vastab Aigi kaunilt ja paljutähenduslikult: «Omadega mäel. Aukartuse ja tänulikkusega.» Ja seda, kui vägev see tunne on, teab ta kuristiku põhjas käinuna imehästi.