/nginx/o/2019/01/14/11714166t1h55b8.jpg)
Eelmisel nädalal märkasin ma diivani peal siblivat ämblikku. Ja ma mõtlen endiselt, mis selle tänaseks juba ammu kadunud ämblikuga peale hakata. Nimelt ei meeldi mulle kohe üldse mitte ämblikud. Mulle ei meeldi maod. Mulle ei meeldi pimedus. Mulle ei meeldi kummitused. Emaks saades oled aga korrapealt sina see, kes nende probleemidega tegelema peab, kirjutab Heelia Sillamaa oma blogis.
Heelia Sillamaa: esimest korda elus suutsin oma vihavaenlast nähes rahulikuks jääda
Oletame näiteks, et minu elukaaslane on kodust ära ja meie poeg ei suuda magama jääda, sest ta kardab, et voodi all on koll. Üheks võimaluseks on vastata lapsele, et ega ka emme ausalt öeldes sinna voodi alla vaadata ei julge ja nüüd peame lihtsalt leppima võimalusega, et võib-olla on seal voodi all tõesti koll. Kahjuks ei tundu see lapse vaimse tervise seisukohast vaadatuna aga just kõige ideaalsema lastekasvatusmeetodina. Seetõttu oleks mul nüüd vist ikkagi viimane aeg oma hirmudest üle saada.
Muidu oleks see kõik lihtsamast lihtsam, aga mul on nende hirmudega ikka üks hirmus pikk ajalugu. Näiteks sattus minu lapsepõlve kodus meie vannituppa vähemalt korra nädalas mõni ämblik. See tähendas siis seda, et minu vanemad olid sunnitud regulaarseid ämblike kontrolle läbi viima. Ma lihtsalt ei olnud nõus enne vannituppa minema, kui keegi oli need ämblikute lemmikud nurgad üle vaadanud.
Kummitustega on asi natuke lihtsam olnud, sest neid ei ole ma lihtsalt kunagi näinud. Ja nii võiks see ka jääda! Seega loodan ma, et juhul kui nad on olemas, siis nad austavad minu soovi ja meie pere voodi alla end peitma ei tule.
Nüüd aga tagasi ämblike juurde, sest nemad ei ole sama sümpaatsed kui kummitused ja annavad endast ikka aeg-ajalt märku. Niisiis otsustasin ma pärast seda viimast ämbliku intsidenti, et nii kui ma mõnda ämblikku uuesti näen, nii ma ta ka maha löön! Ja ma olen täiesti nõus kõigiga, kes leiavad, et see vaene ämblik pole milleski süüdi. Ei olegi, aga kahjuks on minu hirm ämblike ees liiga suur ja ma ei saa riskida sellega, et ajal kui ma ämblikut sõbralikult paberil aknast välja transpordin, otsustab ta hoopis minu käe peale joosta. Lisaks on ajalugu näidanud, et mul ei ole sobival hetkel kunagi käepärast ämbliku päästeoperatsiooni vahendeid nagu ajaleht või salvrätik. Selle asemel jäävad ämblikku märgates minu käeulatusse vaid tapariistad nagu teleripult ja sussid.
Igatahes andis see kurjakuulutav diivani ämblik ennast nüüd siin ühel päeval uuesti näole ja esimest korda elus suutsin ma oma vihavaenlast nähes rahulikuks jääda. Hoidsin peas mõtet, et mina olen nüüd see täiskasvanu, kes selliste probleemidega tegeleb ja nii ma temast ka ilma kiljumiseta lahti sain. Ja see mõte aitas mind sealjuures väga palju. Isegi nii palju, et homme öösel kontrollin pimedas üle ka kõik voodialused ja kui väga vaja, saavad ka need koletised ning kummitused teleripuldi abil voodi alt minema löödud.
PS! See lugu sai kirja pandud siis, kui ma olin rase ja ämblikud ei maganud veel talveund.