PERSOON ⟩ Eesti parim naistartist Rita Ray: just avastasin, et olen introvertne inimene

«Mõeldakse, et naislaulja on vaid peibutis bändi ees,» ütleb Rita Ray. «Ja hea on, kui ta hästi laulab. Aga kui halvasti laulab, pole ka hullu – peaasi, et ta on ilus!» Seda kõike räägib muusik, kes kirjutab ise oma lood, sõnad, partituurid. Esitab, produtseerib ja arranžeerib. Ning teeb seda nii rabavalt hästi, et võitis äsja EMA galal parima naisartisti tiitli. 

Pikk intervjuu ilmus esmakordselt 9.01.2021. Tunneme suurt uhkust, et märkasime üliandekast Rita Rayst kirjutada veel ENNE, kui ta väljateenitult EMA galal parimaks naisartistiks krooniti. Taasavaldame loo austusavaldusena talendile.

Eesti muusikaauhindade võitjate kohta ütlesid sel aastal nii mõnedki muusikaprofid – täiesti õige valik! Postimees Naine on sellega nõus. Soovime ka omalt poolt südamest õnne Rita Rayle, kes võitis uhke aasta naisartisti tiitli. 

Rita Ray esinemas Aastahiti galal. Foto: Konstantin Sednev

Kuula ka Rita Ray tundeküllast soulilugu «Love Ain't The Same». Muide – selle loo autor on otsast otsani hõbehäälne lauljatar ise, tema kirjutas valmis ka orkestriseade. 

Rita Ray räägib avameelselt muusikute muredestki, mida meedia iialgi ei kuule. Ja pealinlaste seas levinud haigusest, millest me ise ei tea.

Oled pärit pisikesest Põlvast – kuidas Tallinnas kohanesid?

Sain kultuurišoki! Inimesed ei suhelnud omavahel ausalt ja siiralt. Hästi palju oli sellist... no mitte just valetamist, aga hea näo tegemist. Ja samas tagaselja koledate sõnade rääkimist. Tallinna inimestele tõesti tundub, et nad peavad näitama seda, kes nad tegelikult ei ole. See on vist tallinlaste haigus.

Mitmed mu sõbrad väiksematest kohtadest ütlevad: külmad, närvihaiged materialistid.

No... ma olen täiesti nõus sinuga. Esimesed kuud Tallinnas olid mulle väga rasked. Niipea kui sain, põgenesin Põlvasse igal nädalavahetusel. Olin Tallinnas nii vähe kui võimalik ja Põlvas nii palju kui võimalik. Praegu pole ma perekonda näinud mitu kuud, pole lihtsalt julgenud koju minna.

Põlvas oli igaüks omamoodi karakter. Mulle tundub, et Lõuna-Eesti inimesed on isiksustena erilisemad, keegi pole tahtnud neid suruda väikesesse ruumikesse.

Ja mida ma tunnen siiamaani – Tallinna liiklus on kohutavalt närviline! Ja kui õelad on liiklejad. Just eile nägin Kristiine ristmikul, et üks mees tahtis rida vahetada, aga mitte keegi ei lasknud teda vahele. Mõtlesin: mida sa võidad sellest ärategemisest? Ja mida sa kaotaksid, kui sa laseks ta vahele?

Ja maailma lennates – tillukesest looduskaunist linnast pärit olemine kõlab muusikulegendis hoopis ägedamalt kui pealinnast.

Seda on raske öelda. Suurbritannias käisin ennast tutvustamas enne, kui plaat valmis, leidsin toetajaid ja fänne. Aga pärast albumi avaldamist pole olnud võimalust seda teha. USAs minu muusikat kuulatakse, aga ma ise pole sinna veel üldse jõudnud ja praegu ei pääsegi.

Huvitaval kombel on minul olnud lihtsam teha muusikat Eestis ja turundada seda välismaale kui sõpradel, kes teevad seda Suurbritannias, ja tabada ka Eesti publikut. See on üks point, mida ma olen märganud. Maailmas on müra veel rohkem kui Tallinnas ja silma jääda palju raskem.

Olgem ausad, USA ja Suurbritannia muusikaproffide vaimustust on sinu muusika pälvinud ikka väga palju! Kuidas see juhtus?

Mul on ääretult hea meel Eesti fännide üle, aga muidugi olen õnnelik, et minu muusika on usutav ka inglise keelt kõnelevatele inimestele. Piiri taga võeti mu muusika kohe omaks, kirjutati, et see on neile nagu sõõm värsket õhku! Ooh, see teeb mul tuju heaks. Loodan nii väga, et mõne aja pärast on mul võimalik minna tuuritama ka Eestist kaugemale, sest neid inimesi, kes seda ootavad, neid juba täitsa on! Praegu on olukord nii veider... aga ma olen täiesti kindel, et see saab läbi. Ja siis on mul juba midagi uut näidata.

Rita Ray mõjub laval nagu võimas energialaeng, mis paneb publiku unustama kõik muu. Pildistatud kohvik-restoranis «Mood», Vabaduse väljakul Tallinnas. Foto: Eero Vabamägi

Kas Eestis elab praegu muusikuna ära?

(Pikk paus.) Keeruline. Ma ise olen veel elus, ei ole ära kõngenud. Aga suuresti tänu sellele, et olen loomingulise vabaduse saamiseks teadlikult raha kogunud. Ja teinud ka õpetamistööd. Ma ei tee üldse õpetamist maha, mulle väga meeldib õpetada ja see on mulle ka väga palju andnud, aga sa ei saa kogu oma energiat selle alla panna. Kui sul on kasvõi üks koht, kust iga kuu tuleb kindel sissetulek, siis elab ära. Aga vabakutseline olla on kahtlemata raske.

Mis hoiab üleval motivatsiooni ja teadmist, et ajad õiget asja?

Mina tean selgelt, et kui ma praegu oma unistusi taga ei aja, olen tulevikus kibestunud. Kui ma ei tee julgeid valikuid, et tulen ära palgatöölt ja keskendun maksimaalselt loomingule, siis hiljem kahetseksin seda. Ma ei taha tulevikus kahetseda! Pigem teen need otsused radikaalselt. Usun, et liiga paljud on tundnud kahetsust, et oleks võinud elus hoopis midagi muud teha, aga ei teinud, sest... Üritan teiste vigadest õppida. Võtan parem kohe riski ja proovin!

Nimeta mõni veider juhtum, mille oled muusikasse kirjutanud.

Kõige esimesena meenub lugu «Little girl», mis jõudis plaadi peale ka. Mul läks vanas üürikas pesumasin katki ja korteri omanik oli paras ihnuskoi, kes ajas selle meie kaela. Pesumasin oli oma kakskümmend aastat vana. Minus tekitas see nostalgiat, et tahaks olla väike tüdruk ja mitte tegeleda selliste olmeprobleemidega. Pigem nautida elu ja osta poest jäätist, mitte piima. Ebatavaline juhtum suudab mind panna lugu kirjutama.

Kui sa ise kusagile lähed, kas siis juhtub ka alati palju? Sõlmid ootamatuid kontakte, satud seiklustesse...

Ei. Ma just avastasin, et olen introvertne inimene. Arvasin, et olen väga ekstravertne, aga sain asjast aru, kui mu elukaaslane ütles mulle: «Kuule, kas sa paned tähele, et oled tegelikult ülimalt introvertne inimene?» Mina tundsin end kohe nii haavatuna – et misasja? Ei ole! Siis ta seletas: «Mõtle kõikide kordade peale, kui me oleme koos väljas käinud. Kuidas need lõpevad? Nii, et sa oled üliväsinud ja jääd magama. Sotsiaalne suhtlemine väsitab sind.» Siis sain ise ka pihta, et tõesti: mingi hetk saab mul limiit justkui täis ja siis ma enam ei suuda inimestega suhelda.

Mida rohkem aeg edasi, seda rohkem ma valin inimesi, keda üldse endale lähedale lasen. Eriti viimasel aastal tekkis veider tunne, et kõik tahavad saada sinust endale pisikest tükki. Nad tulevad rääkima ainult sellepärast, et sa oled nende silmis nagu veidike kuulus. Nad ei rääkinud minuga mu enda pärast, vaid sellepärast, et olin korra meedias olnud. See ei tekitanud head tunnet. Ma ise üldse ei arva, et oleksin kuulus või midagi. Aga see pani mind mõtlema. Varem olin kindlasti aldis suvaliste inimestega suhtlema.

Laval adrenaliin möllab, ma pole mitte kunagi väsimust tundnud. Aga niipea, kui astun lavalt maha, tunnen, et olen kõik endast välja pannud.

Rita Ray Jazzkaarel esinemas. Foto: Liis Reiman

CV

Rita Ray, kodanikunimega Kristi Raias;

Laulja, laulukirjutaja, arranžeerija, produtsent;

Sündinud 26. augustil 1996 Põlvas.

Muusikaharidus:

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, džässlaul;

Georg Otsa nimeline Tallinna muusikakool, pop-džässlaul;

Põlva muusikakool, klaver, pop-džässlaul;

2019 debüütalbum «Old Love Will Rust» (Funk Embassy).

Saavutusi:

«Disco Stu» rotatsioonil BBC2 saates «The Craig Charles House Party»;

Neli nominatsiooni Eesti Muusikaauhindadel;

Välja müüdud kaks tiraaži vinüüle;

Välja müüdud kaks Jazzkaare debüütkontserti Vaba Laval.

Kohad rahvusvahelistes edetabelites:

4. Grenada Soul Chart;

5. UK Soul Chart;

12. Solar Radio;

50. Eurosonicu tegijate debüüditabel – Eesti artistilt väga harv saavutus.

Laval annadki ju meeletu energia ära. Mis sulle selle tagasi annab?

Toit! (Naerab riukalikult.) Liiga palju pole minust aru saada, et ma tohutult palju sööks, aga mulle meeldib väga toit, head toiduelamused. Mulle meeldib ka lugeda huvitavat raamatut, minna selle kaudu kellegi teise mõttemaailma sisse. Kui loen mõnda head raamatut, siis justkui elan selle karakteri elu, ma elan täielikult sisse.

Viimati juhtus nii Nabokovi «Lolitaga». Ma küll ei kujutanud ette, et olen väike tüdruk ja...

See oli nii häiriv, samas tundsin kaasa. Tahan tunda kõiki vastakaid tundeid ja elada kõigi karakterite nahas, olla empaatiline ja rikastada oma maailma.

Juba 2020. aasta muusikaauhindadele nomineeriti sind neli korda ja kahtlemata olid ka siis võitu väärt, aga toona läksid kõik priisid mööda. Kuidas end tundsid?

Kui ma nüüd päris aus olen, siis ikka kurvastasin. Mitte sellepärast, et ma ei saanud, aga... Rohkem sellepärast, et nelja nominatsiooni puhul tundus, et siia raudselt välk lööb. Ei ole teist variantigi. See pani mulle peale hästi suure pinge. Ning pärast tundsin, et olen tuttavaid alt vedanud. See olukord oli hale. Magus-valus. See oli täpselt samasugune olukord nagu siis, kui sa lähed kommipoodi ja ema lubab: saad kilo Maiuspala komme ja võid need kõik ise ära süüa. Aga siis ütleb, et ta ei osta sulle ühtegi.

Nomineerimine tegi mind siiski superõnnelikuks. See oli nagu tohutu pai, et olen midagi hästi teinud ja inimesed märkasid. Ma olen väga tänulik!

Auhindade jagamine on tore, aga mina tundsin hetkeks end olevat liiga selle haardes. Ma ei kirjuta ju muusikat selleks, et käia Eesti Muusikaauhindadel ja saada karikas. Ma teen seda enda pärast! Tunnen, et mul on miskit jagada ja ma oskan muusikat väljendusvahendina kasutada. Seniajani võitlen nende pingetega. Kõik on pannud mulle suured ootused peale, aga ma ei saa üle enda varju hüpata! Saan teha siiralt üksnes seda muusikat, mis mulle endale loeb.

Rita Ray on rabava häälega laulja, laulukirjutaja, aranžeerija, produtsent ning mängib ise sisse mitmete instrumentide partiid. Erakordne talent – vähem tema koha kuidagi öelda ei saa! Foto: Madis Veltman

Minule jääb sind kuulates kõrva kerge Studio 54 vaib – teadlik valik?

Nii huvitav, et sa selle välja pakkusid, keegi pole seda veel eristanud. Aga jaa, sul on täiesti õigus. Mingil hetkel plaati tehes vaatasin PÖFFil dokumentaalfilmi Studio 54st ja kuulasin päris palju diskot, sisenesin sellesse maailma. Kujutasin ette, mis oleks, kui minul oleks võimalik nii glamuurset klubi külastada. Sest mulle ei istu Eesti ööklubid. Mulle ei meeldi muusika, mida seal mängitakse ning et inimesi lubatakse peaaegu et dressides tantsima.

Saundi osas on «Disco Stu» suuresti Studio 54 muusikast inspireeritud. Unistasin ja mõtlesin, et huvitav, kas nad mängiks seal minu lugu ka.

Naisartistide kannul käivad tihti eelarvamused: küllap laulja vaid laulab, niite tõmbavad ta seljataga teised. Palju sina sellise suhtumisega kokku puutunud oled?

Ma puutusin selle suhtumisega väga palju kokku siis, kui mul veel albumit tehtud ei olnud.

Töötasin mingil perioodil laevamuusikuna. See oli võimalus õilsal eesmärgil raha koguda, et saaksin üldse omaenda plaati teha, investeering enda loomingusse.

Meesmuusikud on minult küsinud küll, et mida ma teen. Ja kui vastan, et kirjutan ise muusikat, arranžeerin ja produtseerin, teen kõike ise – nagu Hunt Kriimsilm oma üheksa ametiga –, siis ei suudeta seda uskuda! Pole võimalik, ma valetan! See jäi mulle väga eredalt meelde. Mõtlesin, et kas see ongi siis suhtumine. Kas sa arvad, et naine ei ole selleks võimeline?

Just sel ajal tajusin hoiakut, et naislaulja ongi vaid ilus peibutis bändi ees, kes peab lihtsalt suud liigutama. Hea on, kui ta hästi laulab. Aga kui ta halvasti laulab, pole ka hullu – peaasi, et ta on ilus! See suhtumine oli minu jaoks hingetappev. Trots minus kasvas tohutult. Tahtsin tõestada, et iga naislaulja suudab täiesti iseseisvalt oma muusikat teha, kui ta vähegi tahab.

Kuid on ka teistsuguseid näiteid. Ja laval laulmise varju jääv töömaht on pööraselt suur!

See töö hulk, jah... See on päris hull. Olla lihtsalt laulja võtaks mitu korda vähem aega. Ma ei ole iialgi arvanud kokku tunde, mida muusika loomisesse panen. See on mulle nii põnev, et ma isegi ei võta seda tööna. Kui lõpuks tulevad tähtajad ette, siis vahel stressi tunnen küll. Eriti palju aega võtab arranžeerimine – kui pead kirjutama partituurid keelpillidele või puhkpillisektsioonile. Pead oma idee nooti panema. Orkestrandid ei saa mängida lihtsalt ettelauldud motiivi järgi. Iga looga õpin olema parem laulukirjutaja, arranžeerija, produtsent, loodetavasti ka parem laulja.

Kas tohutu ajakulu on põhjus, miks praegu tehakse orkestrantidega nii vähe muusikat? Sämpleid laduda on lihtsam?

On küll, jaa! Sämplitega on veel see eelis, et need üldiselt toimivad. Kuid sama asja on varem väga palju kasutatud, sa ei loo midagi uut. Kui sa kirjutad kõik algusest peale ise, ei pruugi see toimida. Siis pead uuesti kirjutama. Aga midagi selles nullist loomises mulle nii meeldib...

Praegu on maailmas loodud nii tõetruusid saunde, et ka keelpillid ja torud saab arvutiklahviga sisse mängida. Aga lihtsalt see tunne, teha kõike päriselt, annab nii suure elamuse! Sel on täiesti teine hõng. Seda laengut, mis sünnib inimestega koos tegemisest, sünteetiliselt ei tooda.

Low-tech-suhtumine, mis taasväärtustab meistrioskusi, on maailmatrend. Analoogfotod, vaba käe illustratsioonid... Ka muusikamaailma hullus ületootmises teeb just selline suhtumine comeback’i.

Praegu tuleb igalt poolt uut mussi ja seda toota on lihtne, aga nagu kiiresti tehtud asjade puhul ikka – kvaliteet ka kahaneb. Artistil on keeruline esile tõusta, kui muusika ületootmine on nii meeletu. Kui sa ei lase iga kuu singlit välja, on keeruline meelde jääda. Singlimaailm on mõneti hävitanud albumimaailma, mis on ometi nii terviklik formaat! Ja see ootusärevus, kui sa tead, et su lemmikartist hakkab albumit välja andma. Minu jaoks on ootamine üle sellest, et ma iga kuu midagi saaks. Aga reaalsus on see, et sind unustatakse ära. Ja albumi aktiivne aeg on järjest lühem.

Ma olen täitsa aus: väga raske on sellega võidu joosta! Aga ma ei taha ennast muuta ka. Mina tegutsen omas rütmis.

Martin Laksberg. Foto: Erakogu

Maailmatasemel professionaal, kel pole vaja teeselda

Martin Laksberg, muusik ja helirežissöör

Rital on täiesti nahkhiire kuulmine! See on hirmus ja see on ka tore. Olen talle salvestusel öelnud, et tavakuulaja ei kuule neid mikrotoone, mida tema kuuleb, kuid Rita viis otsida täiuslikkust on hästi armas – ta ei sunni peale, vaid ütleb viisakalt, et kas me teeksime selle uuesti, see pole ikkagi ideaalne. Tema perfektsionism on alati põhjendatud. Kõik, mida ta teeb, on hämmastavalt kvaliteetne, ta ei tee mingeid järeleandmisi, ta on selles osas erakordne! Ma pole sellist suhtumist teiste lauljate puhul kunagi kohanud.

Tal on väga kindel visioon enda suhtes, ta ei muretse üldse selle pärast, mida temast arvatakse. Ta on väljaarenenud isiksus, ise nii vahetu ja siiras, et näeb läbi ja suudab kohe kindlaks teha, kes on ehe ja kes pole. Rita lihtsalt ongi maailmatasemel muusik. Tal pole vähimatki vajadust näida või eputada, tema lihtsalt ongi see! Tal on olemas kõik omadused, mis maailmaklassi artistil olema peavad.

Meie koostöö laabub, sest ta ei karda nalju. Veider huumor ei aja teda lukku, vaid paneb südamest naerma. Tuttavaks saime Kristen Kütneri kaudu, kes mängib kitarri nii tema bändis kui ka Lexsoulis. Rita helistas mulle ning me saime kokku. Tal oli tohutu soov väljendada oma loomingulisi ideid, ta lasi mulle kohvikus demosid, aga ta polnud nendega rahul. Mind kõnetas tema kirglik suhtumine. Ta teadis täpselt, mida tahab. Väga konkreetne, paigas visioon. Esimesena salvestasime «Fool for Loving You». Siis tegime koos albumi. Rita on väga vaimukas ja vaba suhtumisega inimene.

Avab akna oma hinge

Henrik Ehte, muusikamänedžer

Olles ise terve elu Tallinnas elanud, on mul suur respekt inimeste suhtes, kes kolivad siia väikelinnadest. Nendes on just seda kirge, indu lüüa läbi alal, mida nad armastavad. Karastus, iseseisvus tuleb siin kiirelt sisse, inimene muutub tugevaks ja sihikindlaks. Ta on siiram, julgeb rohkem maski eest võtta ja näidata päris iseennast. Ma arvan, et Rita Ray muss sellepärast lähebki nii hästi peale, et artist on julgenud ennast kõigi ees piltlikult paljaks kiskuda ja avada akna oma hinge.

Perfektsionismi on igasugust, aga Rital on ta selline, mis toob parimad tulemused. Harva kohtan kellegi puhul sellist kirge ja püüdlust olla parim selles, mis ta teeb. Tihti on temas sellist enesekindlust, et ta tahab kontrolli oma loomingu üle kõiges – tema suunab ka muusika miksimist ja peenhäälestamist salvestuse järel. Ma olen üsna kindel, et ühtegi parema häälega või muusikakirjutamise oskusega lauljat ei ole.

Maailma muusikaprofessionaalid panid kohe asja paika. «Tuliuus funk-muusika hotspot on Eesti. Jah, te kuulsite õigesti,» ütles Craig Charles BBC2s Rita Rayd tutvustades. «Ma olen siiani armunud Rita Ray loosse «Disco Stu», see on kõige funk’im asi, mis on Eestist maailma tulnud peale Skype’i!»

«Lausa rumalalt tujutõstev, kaasahaarav ja üliuhkelt produtseeritud tükk sinisilmset disco-souli,» ütles Tony Lansdowne saates «Monkeyboxing».

Kõiki kõrgelennulisi sõnu Rita Ray aadressil ei jaksa ammu enam kokku lugeda, aga mida ma väga hindan: Vaiko Eplik nimetas tema debüütplaati Eesti kõigi aegade parimaks soulialbumiks.

Mitte miski ei takista Rita Rayd saamast sama suureks nimeks kui näiteks Lana del Rey, Celeste või Amy Winehouse. Mul on tunne, et enne sellist taset poleks ta oma sügavamaid eesmärke saavutanud.

Henrik Ehte Foto: Funk Embassy

Kust su artistinimi Rita Ray tulnud on? Ray Charles?

Kui hakkasin oma muusikat tegema, siis mulle tundus, et muusikastiil, imago ja artisti nimi peab oleks üks veenev, terviklik komplekt. Kui nooremana luuletusi kirjutasin, tuletasin anagrammist poeedinime Kassiir Rita, sealt kasvas välja Rita Ray. Mingit tohutut tähendust seal taga ei ole. Mulle täiega meeldib mu enda nimi. Ray Charles meeldib samuti, muide.

Alter ego loomine on hea – praegu väga naudin, et liiga palju inimesi ei tea minu pärisnime ja mulle on ka mu isiklik ruum alles jäänud.

Ja tahtsin olla atraktiivne ka Eesti piire ületava muusikaturu jaoks. Kuid ma ei arvanud kunagi, et minu muusika nii suure kõlapinna saavutab, päris tõsiselt! Olin täiesti valmis, et teengi mingit väga alternatiivset asja... Aga see tähelepanu, mis tuli Suurbritanniast ja USAst, on täiesti uskumatu. Ja et see Eestis nii populaarseks saab, on minu jaoks täiesti hämmastav olnud!

Sul on pikk ja põhjalik muusikaharidus. Kes su eeskujud muusikas on?

Kõige esimesel kohal on biitlid – just nende lugusid hakkasin mõttega kuulama, jälgima eri partiisid, trumme, keelpille... Algas mu teadlik kuulamise tee. Souli-eeskujudest on täielik iidol Aretha Franklin. Ma kuulan teda ja mul on pisarad silmas! Ja mitte kurbusest, vaid õnnetundest – jumal tänatud, et ilmas on selline inimene kõndinud, muusikat jaganud ja pannud nii palju hinge oma häälde.

Ma ei tahaks kunagi minna lavale ja lihtsalt teha selle asja ära, vaid tahan samamoodi panna oma hinge sinna. Ma tahan, et inimestel oleks mind kuulates samasugune võimas kogemus, nagu minul teda kuulates, et see jääb sulle eluks ajaks meelde. Inimene saalis peab saama lavalt tohutu inspiratsioonilaengu ja emotsiooni, mis kestab väga pikalt.

Milline Eesti kontsert on sulle endale eredamaid elamusi jätnud?

Ma arvan, et Jazzkaare esimene kontsert Vabal Laval, mul on isegi selle plakat olemas. Seal oli publik kuidagi nii soe! Mulle räägiti pärast, et paljud teadsid, et kontsert on välja müüdud, aga viimasel hetkel neil kuidagi siiski õnnestus saali pääseda. Nad olid hästi tänulikud ja õnnelikud, hoopis teistmoodi meelestatud. Tihti tajun saalist lavale tulles alguses pigem hoiakut: «No näita, mis sa siis oskad!» Aga sellel kontserdil olid inimesed lihtsalt avatud, elevil, valmis kõike vastu võtma.

Paar aastat tagasi vaatasin ise üht Jazzkaare kontserti Vabal Laval, kus olid Sofia Rubina, Liisi Koikson, kõik suurepärased lauljad, ja unistasin: «Ah, kui oleks vaid võimalik, et mina saan siin kontserdi anda. Kui lahe see oleks... Ahh!» Kujutasin detailselt ette, mis tunne see võiks olla...

Kui palju aega läks, et see unistus täituks?

Kaks aastat. Ma nii kõvasti unistasin. Küllap sellepärast see juhtus.

Pead ettevaatlik olema, su unistustel on kalduvus täituda. Millest praegu unistad?

Ma unistan, et saaksin muusikas rohkem teha. Korraliku asja ära salvestada. Areneda artistina. 

Minu üke lemmikbände on Lexsoul Dance Machine. Sina teed nendega juba koostööd teed – kuidas?

Otsa kooli ajal käisin kõvasti bluusijämmidel laulmas ja seal mängis pidevalt Lexsouli kitarrist Kristen Kütner. Kui hakkasin tegema Etta Jamesi tribute’i, kutsusin ta bändi. Tänu temale avastasin ka trummar Ott Adamsoni. Bassikitarri mängija Jasper Alamaaga sain tuttavaks Otsa koolis ja klahvpillimängija Artis Boriss jäi mulle silma kui esmakursuslane EMTA jazz-osakonnas. Kristen viis mind kokku Martin Laksbergiga, kellega tegime koos esimest plaati, Robi (Robert Linna) ja Linnu (Markko Reinberg) olid abiks sound’i kujundamisel. Ja mingi hetk avastasin ennast Funk Embassy label’i alt, kus on ka Lexsoul Dancemachine. Nüüd olemegi selline üks suur õnnelik pere. (Naerab.)

Rita Ray, Intsikurmu festivali laval. Foto: Ako Lehtmets

Mis su maailma veel peale muusika mahub?

Mulle on alati meeldinud sporti teha. Laulmine on väga füüsiline. On muidugi ka erandeid, aga kergem on head kontserti anda, kui oled füüsiliselt vormis. Vabadus on palju suurem, kui sa tead, et sul on jõudu.

Praegu on mul ujumistuhin peal. Olen teinud ka kergejõustikku, suusatanud, jooksnud, jõusaalis käinud. 

Mida sa oma hääle hoidmiseks teed? On sul sünni poolest niivõrd suur hääl ja hääleulatus?

Jah, ma kunagi arvasin, et minu hääl on tehtud terasest ja see on purunematu. Et mul on lihtsalt vedanud, et mulle on antud. Aga ei.

Alles hiljuti avastasin, kui habras on tegelikult hääl! Absoluutselt kõik lauljad elavad läbi muresid häälega, isegi kui avalikkus ja meedia sellest iialgi ei kuule.

Ükskõik millised välised tegurid mõjutavad häält. Ka see, kui sa ei saanud piisavalt magada, jõid liigse pokaali veini või vaimne tervis pole just suurepärane. Aga jumalale tänu, et sain sellest aru ja suutsin ära hoida halvima.

Mis on halvim, mis lauljaga juhtuda saab? Võib-olla sul on seni vedanud ja sa ei teagi seda...

Tean küll! Hääl läheb lihtsalt ära. Sul ei ole enam töövahendit. Minuga juhtus see.

Eesti koolides kahjuks ei rõhuta sellele, et lauljakarjäär võiks olla pikk ja viljakas ning häält peaks hoidma. Olles professionaalne laulja, võin käsi südamel seda öelda. Kahjuks Eesti lauljate tase ei saagi olla liiga hea, sest meil ei ole piisavalt häid õpetajaid. Siinkohal saan aga tänada oma praegust hääleseadjat Sirje Medelli, kes on mind ja ka teisi Eesti lauljaid väga palju aidanud ja õpetanud.

Hääleprobleemid olid piisavalt suur motivaator, et teha muudatusi oma tehnikas. Häält tuleb õppida õigesti kasutama ja hoidma. See hääl, mida teevad väga võimsad lauljannad teisel pool tiiki, ei tule läbi valu ja pisarate, see tuleb väga heast tehnilisest treeningust.

Rita Ray, Tallinn Music Weeki laval. Foto: Taavi Muide