Heelia Sillamaa: 95-protsendilise tõenäosusega olin eelmises elus lehm

Heelia Sillamaa Foto: Instagram / Erakogu

Uskumatu, aga meie poeg saab juba ülehomme ühekuuseks! Seega otsustasin teha ka ühe kiire kokkuvõtte sellest, mis mu elus selle ühe kuuga muutunud on, kirjutab Heelia Sillamaa oma blogis.

1. Minu kodust on saanud kahjumit tootev pesumaja. Üksi elades pesin ma pesu kord nädalas, kahekesi elades pesime pesu kaks korda nädalas. Pärast poja sündi oleks ma aga justkui poole kohaga pesumaja töötaja. Kord päevas teen masinpesu, õrnemate asjade käsitsipesu, vajadusel mööblipesu ja umbes kaks korda nädalas tuleb ette ka öiseid vahetusi. Nimelt õnnestub pojal vahel ka keset ööd mõnele valgele voodipesukomplektile kaunistusi lisada. Muidu oleks see pesumaja pidamine igati tore, aga kahjuks ei õnnestu meil sellise äriga kohe kuidagi kasumit teenida.

2. Minu varbad on võimekamad kui kunagi varem. Kui vanasti oli mul veel kaks vaba kätt, siis nüüd hoiavad need kaks kätt poega või siis ei ulatu need kaks kätt teda toites vajalike esemeteni. Nii olengi ma kuu ajaga õppinud varvastega näiteks teleripulti, joogipudelit ja telefoni haarama. Minu järgmise kuu eesmärgiks on ära õppida ka varvastega kanalite vahetamine ja sõnumite saatmine.

3. Ma sain teada, kes ma olin eelmises elus. On väga palju asju, mille pärast tunnen ma end juba praegu läbikukkunud emana. Üks asi, mille üle saan ma aga uhkust tunda, on minu rinnapiim. Ma tean, et te ei küsinud seda, aga mul on palju piima ja üldse sujub see imetamine mul hetkel üle ootuste hästi. Seetõttu kipun ma arvama, et ma olin 95-protsendise tõenäosusega eelmises elus lehm.

4. Emadel pole päriselt aega. Ka mina arvasin, et ju need emad pingutavad ikka natuke üle selle «Üldse ei ole aega!» jutuga ja lapsega koju jäädes saan ma lõpuks rahulikult lugeda, sarju vaadata ning koos pojaga lõunauinakuid teha. Tuleb aga välja, et emade jutt «Olen terve päev kodus, aga koristamiseks pole ikka aega» ei olegi mingi salajane laiskade naiste vandenõu, vaid laps suudabki terve su päeva ära sisustada. See on tõtt-öelda väga imelik tunne, kui sa teed terve päev justkui mitte midagi - vahetad mähkmeid, annad lapsele süüa, jalutad temaga mööda tuba ringi ja järgmisel hetkel kella vaadates ongi märkamatult öö kätte jõudnud.

5. Reklaamipausid on asendunud unepausidega. Kuna 75 protsenti inimestest enda sõnul telekat ei vaata, siis ma tuletan meelde, et meil olid kunagi sellised asjad nagu reklaamipausid. Reklaamipausid olid väga tähtsad, sest me ajastasime paljud oma kohustused just sinna aega. «Kui reklaamipaus algab, lähen ma hambaid pesema», «Ma panen reklaamipausi ajal pesu kuivama!» - tuleb ju tuttav ette! Igatahes nüüd on mul siis reklaamipauside asemel poja unepausid, kuhu kõiki oma tegevusi ajastada. Ja mul on iga kord tunne nagu need unepausid oleksid poole lühemad kui klassikalised reklaamipausid.

6. Ma ei ole endiselt oma suurest õnnetundest lahti saanud. Ükskõik kui vähe ma ka öösiti ei magaks, ükskõik kui palju ma ka mähkmeid ei vahetaks, minu suur õnnejoovastus ei ole endiselt kuhugi kadunud. Ma vaatan oma poega ja olen juba praegu kurb, et ühel päeval kasvab ta suureks ning kolib kodust välja. Samas eksisteerib alati ka oht, et ta läheb ülikooli filosoofiat õppima ja on elu lõpuni töötu ehk siis ma proovin hetkel veel mitte liiga palju kurvastada.