KATKEND Justin Petrone selgitab, miks mõned mehed maatöid teha ei taha (1)

Justin Petrone
, ajakirjanik
Copy
VILJANDI, EEST09DET18
Waldorfkooli jõululaat Pärimusmuusika aidas. Pildil Andre Maaker ja Justin Petrone.
ELMO RIIG/Sakala
VILJANDI, EEST09DET18 Waldorfkooli jõululaat Pärimusmuusika aidas. Pildil Andre Maaker ja Justin Petrone. ELMO RIIG/Sakala Foto: Elmo Riig / Sakala

Kirjaniku elu algab siis, kui ma astun Posti tänaval uksest välja, päike näkku paistmas, märkmik taskus, varakevadised linnud puude otsas, peas mõlkumas mõtted sellest, kuidas elu aina muutub. Elu on meie arvates justkui rida samme või punkte kaardil, kuid minu arvates on see rohkem nagu mõni seiklusfilm, kus sa astud peidetud luugile ja kukud läbi tunneli mingisse uude maailma, kus sa saad uue identiteedi ja uue ülesande, kirjutab Justin Petrone oma värskes teoses «Minu Viljandi».

Niimoodi oli see minuga Viljandis.

Foto: Petrone Print

Täna hommikul Jõestet kohvikus pole, kuid Köler küll on, kössitab nurgas, joob oma musta kohvi, ning Maaker on ka seal, veider keeruga vunts ees ja kutsikanägu peas, seisab ja ootab, kibeleb oma annuse järele. Tema tumedad juuksed on küll lühikesed, kuid ulakas tukk ei püsi paigal. Seepärast näeb Maaker alati välja nii, nagu puhuks talle tuul näkku.

Džässilaulja ja Maakeri laste tormakas ema Hedvig ütles mulle hiljuti, et teda ärritas, kuidas mees keeldus oma elukutse tõttu talutöid tegemast.

«Tema on mees ja mina pean kogu töö ära tegema? Sest tema on k i t a r r i s t?» Ta pööritas silmi. Hedvigi sõnavaras paistab «kitarrist» olevat enam-vähem seesama mis «transvestiit».

Ma ei hakka isegi arutlema selle üle, miks peavad kaks muusikut maal elama.

«Maaker on kitarrist,» ütlesin ma Hedvigile. «Ma olen töötanud koos meestega, kes kunagi kitarri mängisid, kuid lõhkusid siis sõrmed haamrite ja saagidega ära. Mulle küll ei meenu, et Hendrix oleks talutöid teinud.»

«Äh, teie, boheemlased,» nurises Hedvig. «Ja teie boheemlaslikud prioriteedid,» lasi ta edasi, kuid ei lõpetanudki juttu. Hedvig pakatab põhjapanevatest ütlemistest. Üks teine tema elutark ütlus on selline: «Naine, kes ei karju öösel, karjub päeval.» Kui ma talle rääkisin, et kirjutan veergu unenägudest, küsis ta, kas ikka märgadest unenägudest.

Kui ma kujutasin ette, kuidas vuntsidega Maaker keeldub kitarri ettekäändeks tuues käru liigutamast, suurenes mu lugupidamine tema vastu veelgi. Igaüks suudab käru lükata ja maatööd teha ja viina järele haiseda, kuid mitte igaüks ei oska hästi kitarri mängida. Mitte igaühest ei saa kunstnikku. Peagi läheb ta Andaluusiasse flamenkot õppima ning istub seal koos teiste prantsuse avangardfilmi statiste meenutavate kitarristidega kannatlikult koos ühes toas, kõigil pillid kaasas.

Siis lähevad nad kohvi jooma.

«Miks sa püsti seisad?» küsin ma kohale jõudnult Maakerilt kohviku tagaotsas.

«Niisama,» kehitab ta õlgu.

«Miks sa ei istu nagu mina ja Köler?»

«Enn seisab ka püsti,» näitab ta lõuaga tegusa kohvimeistri poole. «Näe, meie kaks seisame, teie kaks istute. Miks teie püsti ei tõuse?»

«Olgu, lase käia,» ütlen ma. «Muide, Maaker, Hedvig ütles mulle, et sa ei taha talutöid teha, sest sa oled kitarrist. Tahtsin öelda, et minu lugupidamine sulle selle eest.»

«Muidugi ei tohi sellist tööd teha, kui sa tahad hea kitarrist olla!» Ta raputab pead. Juba pelk mõtegi sellest on talle vastumeelne.

«Hendrix polnud ka talunik.»

«Ei olnud,» ütleb Maaker, kelle silmad löövad taas särama, kui Enn aurava tassi tema ette lükkab. «Oo, tänan, härra,» ütleb ta. «Clapton ka pole.»

Ma pean tõesti Maakerist lugu. Ma pean tast lugu, kuna ta on oma kunstile pühendunud. Ta on viljandlane ja kunstnik. Ta teeb selle nimel iga päev kõvasti tööd. Seepärast ma siia temaga kokku saama tulingi. Ma vaatan, kuidas Maaker kohvi joob, ning tellin ka ise. Väikse köögi tagaseinas seisavad suured rasked roguskist kotid, millele on musta tindiga trükitud «100% ARABICA– HONDURAS».

«Hei, unimüts, mis kell sa üles tõusid?» küsib Enn.

«Seitse,» vastan.

«Seitse!» kolistab ta masinaga. «Seitse! Ma tõusin kell viis. Ning mul on kuus, ei, oot, kaheksa last.»

«Mis vahet seal on, mis kell sa üles tõusid? Mina näiteks tõusin kell kuus,» toriseb Köler musta kohvi juues. Ta hääl on kõlatu ja kare. «Ärkasin koos päiksega. Kuula.» Ta viipab mulle kõvera sõrmega. «Las ma annan sulle natuke soome-ugri nõu. Mine magama siis, kui päike loojub, ning ärka siis, kui päike tõuseb. Lihtne.»

«Sul on arvatavasti õigus, Köler.»

«Miks sa mind kogu aeg Köleriks kutsud? See pole ju minu nimi.»

«Sest minu meelest näed sa välja nagu kunstnik Köler.»

«Kui sa mind Köleriks kutsud, siis kes tema on?» Ta näitab näpuga Ennule.

«Tema on üks teine kuulus surnud viljandlane. Kas sa oled märganud, kui paljud tähtsad eestlased on Viljandis elanud? Alfons Rebane töötas näiteks muusikakoolis. Teise maailmasõja aegne kolonelleitnant. Ta sõdis Saksa poolel ning pärast sõda korraldas MI6s luureoperatsioone. Ta elas Viljandis. Rebane andis aga töö kõrvalt tromboonitunde. Kujuta ette.»

«Kulla mees, ta ei andnud tromboonitunde,» mühatab Köler. «Selles majas oli toona kaitseliidu staap.»

Ühel päeval nägin isegi üht vanameest Jakobsoni tänaval Rebase mälestustahvli all fotograafile poseerimas. Ta oli mulle kõige rohkem rinnuni. Veider mõelda, kuidas tema ja tema põlvkond Eisenhoweri, Žukovi ja Alfons Rebase valvsa pilgu all üksteist innukalt nottisid.

«Ahjaa, ma olen Rebasega kohtunud,» ütleb Enn. «Kui ta kuuekümnendail New Yorgis käis. Siis ma ei teadnud, kes ta selline on. Mingi järjekordne Teise maailmasõja veteran. Ma ei mõelnud sellele üldse.» «Sa oled Rebasega kohtunud?»

«Täpselt nii.»

«Ta on ju ammu surnud.»

«Elu juba on kord selline!» Enn vilistab. «Kõlab pika ajana. Aga anna mulle kaheksa saja-aastast mutti ja ma näitan sulle kaheksatsadat aastat. Minu poiss saab homme üheksa. Ta sündis 40 aastat pärast seda, kui mina Vietnamis haavata sain. Päevapealt 40 aastat hiljem.»

Olen hetke sellest pisut rabatud. Ma pole veel 40 täis.

«Kuhu sa haavata said?»

«Jalga,» hõõrub ta reit. «Šrapnell.»

«Kas see oli omade või vaenlaste šrapnell?»

«Mis mõttes omade? Šrapnell on vaenlase oma.»

«Kas see tuli meie või nende poolt?»

«Ah, ma ei tea. Nende vist.»

«Kas see oli Viêt Công? Charlie?»*

«C h a r l i e?! Nalja teed? Nagu kinos? Charlie. „Oi-oi, Charlie number kolm! Oi! Mul on Charlie number kümme!» Ei-ei, meie ei sõdinud mingi Viêt Côngiga. Meie madistasime Laose piiril Põhja-Vietnami regulaarväega. Neid oli suurte veoautode täied, kõik džunglimaskeeringus.» Silmad on tal äkitselt märksa pinevamad. Ta pöörab pilgu ära. «Meil polnud nende vastu mingit lootust. Kellegi teise maal nende oma džunglis sõdida? Lootusetu.»

«Kui nad oleksid võita tahtnud, oleks pidanud mehed soodest sinna peale saatma.»

«Võita mida?» Enn kõnnib kuke kombel pead välja sirutades ja tagasi tõmmates ringi. Ta ajab rinna kummi ja ta nahk tõmbub lillaks. «Võita mida? Seal polnud midagi võita!»

«No ma ei tea, et Põhja-Vietnami eemal hoida? Et Lõuna-Vietnam jääks vabaks ja demokraatlikuks?»

«Aga see polnud ei vaba ega demokraatlik! Kõik oli läbinisti mäda. Kõik see seal oli täielik jama. Ameerika sõjavägi viib vietnamlastele demokraatia? Jura!» Ta pöörab ringi ning astub raskelt hingeldades kohvimasina juurde. Siis ta seisatab. «Aa, dude, kas tahad veel macchiato’t?»

«Muidugi.»

«Teie macchiato on kohe valmis, härra. Maja teeb välja.»

Köler on kogu jutuajamist pealt kuulanud. Ta kuulab ja mõtleb. Ning siis räägib.

«Kas sa oled näinud, et Viljandi majaseintele on elu põhitõdesid üles kirjutatud?» Tema poolkuud meenutavad silmad on pisut kõhedust tekitavad ja ajavad isegi natuke hirmu naha vahele.

«Misasja?»

«Põhitõdesid. Elu omi. Elu põhitõdesid. Kas sa oled kunagi näinud neid Viljandi majaseintel?»

«Ei.»

«Väga hea. Sest Viljandi majaseintele pole kirjutatud mingeid elu põhitõdesid! Elu põhitõed on nähtamatud!» Köler naerab väga rõõmsalt, otsekui oleks ta pärast pikki otsinguaastaid viimaks ometi aru saanud, mis on tal kogu see aeg mõttes mõlkunud. Ta näeb oma vana kübaraga metsik ja sõge ja pisut napakas välja, kuid leian, et tal on õigus. Küll aga tajun ma neid elu põhitõdesid Viljandi karges õhus hõljumas. Neid on peaaegu kõikjal.

Neid on võimatu mitte märgata.

*Việt Nam Cộng-sản (Vietnami kommunistid) lühenes Vietnami sõja eel kohalikus ajakirjanduses Việt Cộngiks, mida hakati läänes kirjutama Viet Cong ja lühendama VC. NATO foneetilises tähestikus hääldatakse VCd kui Victor-Charliet, mis omakorda lühenes Charlieks.

Tagasi üles