Elisabeth Aspe puhul on tegemist 19. sajandi lõpu Eesti naiskirjanikuga, kes tegelikult sel ajal üldse tuntud ei olnud. Teadmine jõudis kohale alles pärast seda, kui 1910. aastal tema jutustused raamatuna välja anti ja Mihkel Kampmaa oma «Kirjanduse peajoontes» temale tähelepanu juhtis. Eesti Vabariigi ajal hakati Elisabeth Aspele isegi Kultuurkapitalist toetust maksma, mille üle ta ei suutnud ära imestada, sest naine polnud ennast kunagi kirjanikuks pidanud.
Olgu selle tunnistuseks või väljavõte Elisabeth Aspe kirjast oma tütrele 2. veebruaril 1914: «Paar viimast päeva on mul hirmus huvitavat lugemisematerjali. Ostsin omale nimelt neljapäeval linnas käies Kampmanni «Eesti kirjanduseloo peajooned». Ning ainult sellepärast, et ka mu oma biograafia sees seisab. Pikalt ja laialt jutustatakse seal minu kirjanduslikust tegevusest. Suuremalt jaolt olen selleks küll ise materjali andnud, aga väga kena on, mis arvustaja mu juttudest välja on lugenud. Säherdune arvustus on õieti palju toredam lugeda kui jutud ise, mida ma endisel ajal päris ilmasüütalt välja mõtlesin ja õieti vähese tööga paberisse panin.»
Eduka veskiomaniku tütar
Madis Aspe oli sündinud Sauga vallas sillakupja pojana. Ta tahtis väga saada kooliõpetajaks, käies vähegi tööst vabal ajal Eametsa koolis Abram Holteri juures õppimas. Noormees olekski võinud saada kooliõpetaja koha, kuid Sauga parun Gerstfeldt ei lasknud sel sündida. Parun andis Madisele oma mõisas teenistuse, milles oli ühendatud kirjutaja, aidamehe ja kiltri amet.
24-aastaselt naitus Madis kooliõpetaja Abram Holteri õetütre — Marie Peedaniga ja algas õnnelik abielupõlv. Kuid elu karmikäelise Sauga mõisahärra all muutus peagi ahistavaks ja nii pakkis ettevõtlik mees oma pere kokku ja kolis elama linna.
Asped rentisid omale vana hollandi sae- ja jahuveski Vana-Pärnu alguses Pärnu ja Sauga jõe vahelisel neemel, Tallinna postmaantee ääres. Krunt oli nii suur, et veski, elumajad ja muud hooned jäid pea igast küljest aedade ja põldude keskele. Mõne aasta pärast oli koha võlg viimseni tasutud, vanad hooned lõhutud ja uued, avaramad ehitatud. Madisest hakati lugu pidama. Ta valiti kiriku vöörmündriks ja hiljem ka kohtumeheks.
/nginx/o/2020/12/15/13530161t1hcd7d.jpg)
Aspedel oli palju lapsi, aegade jooksul tervelt kümme, kuid kõik ei jäänud elama. Perekonna kodune elu oli eeskujulik. Abikaasade vahel valitses vastastikune lugupidamine, kantud sügavalt usklikust maailmavaatest ja patriarhaalsetest tõekspidamistest – isa sõna oli seadus. Õnneks oli selles isas suur annus ärkamisaegset isamaalisust ja huvi kirjanduse vastu. Vist kõik eestikeelsed raamatud, mis olid tol ajal saadaval, leidusid Aspe perekonnas, rääkimata Jannseni Perno Postimehest, mida loeti selle ilmumise algusest peale. Postipapa paluti koguni lapse ristiisaks, kui 15. detsembril 1860 nägi ilmavalgust väike Elisabeth. Jõukad vanemad võisid endale lubada ka varrude pidamist.
Oma lapsepõlvest jutustades on Aspe kirjutanud: «Oi küll see oli ilus aeg! Ei tundnud muret, ei teadnud raskustest. Päike paistis ja linnud laulsid, meri kohas ja aias õitsesid lilled ja valmis magus puuvili. /.../ Et meie isal suurem kauplusekoht oli, kus palju võõraid inimesi ja «saksu» käis, püüti meid ikka ka kui linnalapsi viisakas korras ja väljanägemises pidada. /.../ Et meie emal suur majatalitus aja ära viitis, olime enamasti suure õe valvuse ja õpetuse all. Päev otsa hoolitses ta meie eest, aga kõige ilusam oli õhtul: siis vestis ta meile juttusid ja laulis nii ilusaid laulusid, et me sugugi magama ei oleks läinud.»
Heitliku siseilmaga tüdruk
Vanem õde Marie oli Elisabethi kodus nii hästi õpetanud, et kui tuli kätte koolimineku aeg, siis võeti tüdruk probleemideta vastu Pärnu kõrgemasse tütarlastekooli, kus enne teda olid käinud Lydia Koidula ja Lilli Suburg. Kui viimane oli nimetatud kooli saksakeelse kasvatuse ja tuupimisele põhineva õpetamissüsteemi osas suhteliselt kriitiline ja kaebas, et see viis ta liialt eestlusest eemale, siis Elisabeth Aspe selle üle küll kunagi ei kurtnud.
Tema tunnistas ka koolis oma sakslastest või «kadakatest» õpikaaslastele rahulikult, et «isa on Sauga talupoeg», aga sellegipoolest pidasid õpetajad temast lugu, sest ta suhtumine õppetöösse oli tõsine ja tüdruk jõudis hästi edasi. Isegi läbikäimine poola panide soost proua Letzi tütardega ei muutnud teda kuidagi rohkem «saksikuks».
Elizabeth paistis juba kooli ajal silma suure lugemusega, nii et vanemad juba kartma hakkasid, et ta «oma väikesele peaajule liiga teeb». Ka kirjatööd õnnestusid hästi. Nii jõudis kätte 18. eluaasta ja kooli lõpetamine. Veel enne, kui tüdruk oleks kaaluma jõudnud hakata, mis temast edasi peaks saama, andsid vanemad talle teada, et temalt ei oodata muud kui meheleminekut ja veski pärijat. Selleks ajaks oli rohkearvulisest lasteperest elus ainult kolm tüdrukut – vanem õde Marie, kes oli juba abielus kaupmees Nieländeriga ja suure lastekarja ema; Elisabeth ja noorem õde Katariina, kes oli hädise tervisega.
Elisabethil, kes üldse paistis silma sõnakuulelikkuse ja allaheitlikkusega, ei tulnud mõttessegi vanemate otsust kritiseerida või kuidagi kahtluse alla seada. Ainult mehelemineku ees paistsid tal tõelised psühholoogilised tõrked olema.
Piltidelt vaatab vastu täidlaste kehavormidega ja aruka pilguga noor naine, kes ei hiilga küll erilise kaunidusega, kuid pakatab heast tervisest. Nagu ta isegi oma salajase päeviku veergudel tunnistas: «Abieluettepanekutest ei ole mul ka just puudust olnud, peaaegu igal aastal on avanenud mõni väljavaade. Mina aga, narr, tahan, et mulle tähed taevast alla toodaks, ja kui seda ei juhtu, istun, süda täis sügavat kurbust, ja teeksin kõige parema meelega kogu elule lõpu. Miks ei ole ma nii vähenõudlik kui teised, miks ei lepi sellega, mida elu mulle pakub?»
Elisabeth ütles ära isegi siis, kui pärast leeri Marie mehevend kaupmees Heinrich Nieländer talle ettepaneku tegi. Kõik teised aga, need olid Elisabethi meelest «veskikosilased». Kui mõni selline välja ilmus, oli tüdruk kohe kadunud.
Tüdruk oli lugenud palju saksa romaane ja seesuguse unistajana jäigi ta ootama kujutletud suurt armastust. Tegelikkus oli vägagi teravas vastuolus kunstlikult kujunenud armastusfantastikaga ja selle tulemuseks oli rahulolematus enese ja eluga. Oma rahutuse püüdis noor neiu suunata jumala poole. Ta käis meelsasti kirikus ja sundis oma mõtteid ja tundeelu kristlikele radadele. Palus isegi jumalalt, et see jätaks ta vanatüdrukuks.
Ajaviite jutukritseldused
Vanematel oli üsna raske aru saada, mis nende tütre peas toimus, aga eriliselt survestama nad teda ka ei hakanud. Ainult siis, kui Elisabeth kord mainis uitmõtet, et peaks kusagile minema ja midagi ise teenima, vastasid talle: «Me oleme vanad ja sa tahad meid maha jätta. Kas on siis parem võõraid teenida kui ema ja isa?» Sõnakuuleliku tütrena ei mõelnud ta enam kodust äraminekule.
Suurele majapidamisele vaatamata oli Elisabethil tegelikult palju vaba aega, sest emal oli majas abiks mitu teenijat. Sageli istus ta oma toa aknal ja lihtsalt vaatas aknast välja jõele ja merele. Või käis pikkadel jalutuskäikudel. Pärnu prouadel oli moodustunud väike käsitööring, kus käidi koos ja valmistati heategevateks näitemüükideks esemeid. Elisabeth võttis meelsasti sellest osa. Pikk päevadeahelik oli sisustatud tühja-tähjaga: kord aitas isal äriraamatuid korras hoida, siis valmistas endale kaasavara või käis naabermajas õe lapsi hoidmas. Tihti korraldati naabruses elavate laevakaptenite või kaupmeeste peredega tantsuõhtuid, millelt Elisabethki ei puudunud. Ta veetis päevi oma tädi juures Uulus, aga üle kõige armastas pulmades käia.
/nginx/o/2020/12/15/13530162t1h794e.png)
1879. aasta suvel peeti Tartus teine ülemaaline eesti laulupidu. See oli Elisabethile esimene pikem reis, mis vältas tervelt kümme päeva. Üldine rahvuslik meeleolu heitis tugeva leegi Elisabethi noorde süttivasse hinge. Kui järgmise aasta suvel külastas Uulu mõisat Vene troonipärija, pärastine Aleksander III ja sellega kaasnes tore kolmepäevane pidu, siis võttis Elisabeth sule kätte ja kirjutas sellest Eesti Postimehele sõnumi. See trükitigi ära. Ta saatis veel paar-kolm sõnumit Pärnu elust ja need ilmusid samuti. See andis Elisabethile julgust teha midagi rohkemat. Ta tahtis omalt poolt Aleksandrikooli heaks midagi annetada ja tõlkis selleks Wilhelm Jenseni ajaloolise novelli «Karin von Schweden». Sellele järgnes teisigi tõlketöid, mis heatahtlikku vastuvõttu leidsid. Elisabeth osutus heaks tõlkijaks. Seejärel söandas noor kirjaneitsi saata ka mõned oma luuletused ja Oleviku lisaleht trükkis mõned neist ära. Oma nime avaldamisega oli Elisabeth väga tagasihoidlik – enamik tema töödest ilmus initsiaalide all E. A. Õnnelik olemiseks piisas sellestki, ta ei märganud nende eest isegi tasu nõuda. Töö ilmumine oli juba isegi tasu.
Aastad läksid ning ei toonud kaasa mingeid elumuutusi. Elisabeth tüdis peagi ajalehtedele kirjutamisest ja leppis resigneerunult oma vanatüdrukupõlve ja argiste asjatoimetustega. Jäi vaid usklikkus ja kiindumus jumalasse.
Pärast kuueaastast vaikimist
Aspede vaikse perekonna-idülli purustas isa Madise halvatus 1886. aasta sügisel. Nüüd sai Elisabethi pärisosaks istuda isa haigevoodi ääres, aidates haiget aeg-ajalt keerata või toita ja leppides üsna vähese unega. Kummalisel kombel just siis hakkasid üksildastel tundidel tema sule all vormuma esimesed jutustused: «Kasuõde», «Ennosaare Ain», «Maantee pealt» ja «Meremehe mõrsja». Esimene jutuke ilmus Oleviku joonealusena 1887.aastal, teine samas lehes 1888 ja kolmas 1889. Neljas ilmus Postimehe lisas 1890.
/nginx/o/2020/12/15/13530163t1h82e4.jpg)
Arno Raag on Elisabeth Aspe elu ja loomingu ülevaates kirjutanud: ««Ennosaare Aini» on peetud eesti romantilise jutukirjanduse paremaks saavutiseks ning oma aja eeskujulikumaks romaaniks, ja on ilmne, et eesti romantilise proosa hulgas on tõesti raske talle võistlejat leida, vähemalt kompositsioonis ja reljeefsetes tegelaste kujudes kui ka eespool iseloomustatud miljöö maalimises.» Tänapäeva lugejat jätab vahest üsna külmaks teose süžee, kuid seda enam hinnatakse just viimast aspekti – kirjeldust omaaegsest Pärnust, detailirohkeid rahvuslike tavade kirjeldusi ja sõnatäpselt edasi antud looduspilte. Küll aga sarjatakse Aspe naispeategelasi, kes korduvad tegelikult teosest teosesse. Neid on ainult kahte liiki: ühed pealiskaudsed, kergemeelsed ning säravad ühepäevaliblikad ja teised suure eneseohverdamiskalduvusega ülimoraalsed ideaalkujud. Kirjaniku sümpaatia kuulus muidugi jäägitult viimastele.
Kokkuvõtet tehes oma kahekümneseitsmendast eluaastast kirjutas Elisabeth päevikusse: «Oma väikese kirjanikuande eest peaksin ma tänulik olema. Ta pole mulle küll peale ajutise loomisrõõmu midagi andnud — ei tulu ega au. Kuna teisi naiskirjanikke austatakse ja kiidetakse, teab minust vaevalt keegi midagi. Seda ma aga ei nõuagi. Avalikult nimetatuks saada oleks mulle isegi väga piinlik, kuigi oleksin seda teeninud.»
Isa põetamise kõrvalt ei pannud keegi eriti tähele ema halvenenud tervist. Kui vähk 1888. aastal perenaise majast viis, siis ei lasknud hool isa eest ja äri juhtimine üleliia leinata. Isa surm saabus alles pärast kolmeaastast põdemist. Tema matus oli Vana-Pärnule suursündmuseks. Kuus nädalat pärast isa suri õe Marie abikaasa, jättes maha haiglase naise kaheksa alaealise lapsega. Lesk õde kolis nüüd isamajja tagasi ja kolm õde püüdsid ühiselt majapidamise koormat vedada.
Elisabeth leidis aega end loometöökski koondada, kirjutades sellel ajajärgul kolm jutustust, nimelt: «Anna Dorothea», «Ajalehe läbi» ja «Ilma-aegu». Ilmusid need 1891. aastal ikka Tartu ajalehtede jutusabades.
Kus neiud ja lesed majas, sealt ei puudu ka kosilased. Nii hakkas neid rohkel arvul Aspedegi poole ilmuma, lootuses veski peremeheks saada. Vaatamata sellele, et Elisabeth enam ei unistanud «enesele tähti taevast maha tuua», tahtis ta siiski kaasavarast tähtsam olla, ja nii pidid naitumishimulised mehed tühjalt lahkuma.
Aasta 1891 nii heas kui halvas
31. eluaastal teostus viimaks Elisabethi kunagine igatsus pääseda kodust välja. Üksi poleks temast kindlasti minejat saanud, selleks oli ta liialt passiivne, kuid noorema õe Katharina südikus viis nad Peterburi teenistust otsima. Kõigepealt sõideti rongiga Riia kaudu Tartusse laulupeole. Kuna see reis kenasti korda läks, juleti ette võtta tööotsing pealinnas. Seal enam nii hästi ei läinud. Vilumata väikelinlastel ei olnud kõige informatsiooni peale vaatamata aimugi suurlinna tempost, selle kohati küünilisest argipäevast ja kõrgetest standarditest.
Katharinal õnnestus siiski kaunis varsti leida koht, nimelt Soome Sortavala linnapea Bergi perekonda, lastele saksa keele õpetajaks. Elisabeth jäi üksinda õnnetult suurlinna kohta otsima. Kuni teda otsis üles Miina Hermann (hiljem Härma), kes ikka kõigi kaasmaalaste pärast muret tundis, südant valutas ja oma abikätt pakkus. Miina norutamist ei sallinud ja õhutas uuesti proovima ja kuulutusi avaldama. Nii saigi Elisabeth koha ühte vene perekonda, aga ta ei püsinud seal kuigi kaua. Seejärel käis mõned nädalad pastoriproua Keussleri juures õmblemas ja külastas Miina Hermanni kutsel Peterburi Eesti seltsi pidusid. Viimaks õnnestus naisel saada koht «nõrgaandeliste» laste varjupaigas Peterburi lähedal. Just siis, kui Elisabeth oli üle saanud esimestest raskustest ja tööga harjunud, saabus kodust telegramm, mis teatas Marie haigestumisest.
Nii tõttaski Elisabeth Pärnusse tagasi. Õnneks Marie küll paranes, kuid majapidamise raskus langes siiski Elisabethi õlule. Piisavalt kaine arvestusega võttis naine veel selsamal suvel vastu oma kunagise austaja Heinrich Nieländeri abieluettepaneku. Päevikus põhjendas ta seda sammu järgmiselt: «Et ma kodust üldse enam välja ei pääsenud, olin ma oma truumale austajale, oma õemehe vennale enam tähelepanu kinkinud ja lõpuks päris hästi temaga harjunud. Ühel ilusal päeval oli sõprus niikaugele läinud, et meie end kihlasime; see oli 15. augustil.» 1. novembril peeti soliidne pulm kõikide sugulaste ja tuttavate osavõtul.
«Minu püha kohus on armastusväärne abikaasa olla»
1893. aastal sündis Elisabethil esimese poeg Heinrichi ja samaaegselt tuli matta õde Marie. Osa õelastest oli juba suureks kasvanud, aga osad jäid Elisabethi ja tema mehe kasvatada. Seda võeti iseenesestmõistetavalt, probleemideta. Lühikese vahemiku järel lisandus ka enda perre lapsi juurde – tütar Karin ja poeg Feliks.
Perekonda tabas esimene tõsine katsumus, kui Heinrich Nieländer tunnistati maksejõuetuks. Õnnetuse süüdlaseks olnud keegi sõber, kes olevat ahvatlenud kaupmeest riskantsetele operatsioonidele. Elisabeth vastutas küll oma varandusega, kuid ikkagi läks mehe vallasvara enampakkumisele. See oli naisele raske aeg. Vahest enam just moraalsest aspektist kui majanduslikust, sest suuremat vaesust majja ei tulnud, isegi teenijast polnud vaja loobuda.
Rahulikult veeresid Elisabethi päevad kuni sajandivahetuseni, siis tulid uued lainetused. Juba meheikka jõudnud kolm õepoega surid lühikeste vaheaegade järel tuberkuloosi. Seejärel saabus Soomest pikaaegsest teenistusest õde Katharina, kuid ainult selleks, et samuti tiisikushaigena 1903. aasta esimestel päevadel kustuda. See oli Elisabethile õige valusaks hoobiks. Õnnetuste mõõt polnud aga veel täis. Sama aasta novembris suri Heinrich Nieländer. Kuigi meestki oli kimbutanud rinnatõbi juba mõnda aega, saabus lõpp siiski uskumatu kiirusega.
Lesel jäi kasvatada kolm last ja õe alaealine poeg. Ainsaiks lähedasteks Venemaal teenivad õetütred, kes tädile ikka vahel kirjutasid. Mehe ikka veel kustutamata võlad jäid Elisabethi kanda, sest seda ta ei soovinud, et keegi tema või tema mehe kohta võiks halvasti ütelda.
Noorem poeg Feliks oli saanud vaevalt kuueaastaseks, kui temalgi avastati tiisikus. Õnnetu ema otsis abi arstidelt, kuid poega ei suudetud päästa. 1907. aastal, kui Feliks suri, lõpetas ainus allesjäänud õepoeg gümnaasiumi ja saadeti Krimmi sõjaväeteenistusse. Kahe aasta pärast saabus ta sealt samasuguse hädaga, mis vaevanud tervet perekonda. Nii tuli Elisabethil veel üht noort inimest põetada kuni tema varajase surmani.
Kõigi nende surmade keskel jõudis naine kirjutada üsna vähe ja juhuslikult – kord mõni lühijutt või luuletus Lindale või Lastelehele jõulude või ülestõusmispühade puhul. Aga siis, kui Postimees 1910. aastal välja kuulutas ilukirjandusliku võistluse, tekkis Elisabethil järsku huvi ja vajadus üle paljude aastate midagi tõsisemat paberile panna ja võistlusest osa võtta. Novell «Aastate pärast» sai II auhinnana 50 rubla, kuna I auhinna väärilist tööd võistlustelt ei leitudki. See oli Elisabeth Aspele esimene honorar kogu tema senise kirjandusliku tegevuse kestel.
Alles siis avastas Eesti avalikkus, et naine on varemgi kirjutanud. Esimest korda toimetati raamatuna trükki «Ennossaare Ain», «Kasuõde» ja M. Kampmaa märkis teda ära oma leksikonis. Ühelt poolt oli see rõõm, aga teiselt poolt ilmus ka kriitikat noor-eestlastelt ja nende lugejatelt, kes üksmeelselt tunnistasid naise kirjatükid ajast ja arust vanamoodsaks. Niisiis tunnistas Elisabeth resigneerunult:
«Mina vist ikka ei oska kirjutada uuema aja inimestele.»
Maailmasõja puhkedes kerkisid päevakorda hoopis muud mured. Majandusliku surutise koorem oli Elisabethi õlgadelt selleks ajaks langenud – mehe võlg oli lõpuks õiendatud ja lapsed olid siirdunud võõrsile teenima.
Elisabeth, kellel seltsiks vaid vana teenija, ohverdas oma aja sõjameeste aitamiseks, tehes Punase Risti heaks mitmesuguseid töid. Kuigi poeg mobiliseeriti sõjaväkke, jõudis tütar Karin 1915. aastal siiski koju, enne kui algasid koledad sündmused kodulinnas.
/nginx/o/2020/12/15/13530164t1hf1f5.png)
Saksa laevastik ilmus 1915. aasta augustis Pärnu lahte ja hakkas ühel pärastlõunal ootamatult linna pommitama. Elisabethil ega tütrel polnud aega viita. «Saksa kuulide rahe all ei olnud enam miski armas. Suure rutuga ajasime uuemad riided selga, pistsime oma dokumendid ja rahanatukese põue ja läksime minema, mõtlemata, mis saab kodust ja kõigest varandusest.» Kolm kilomeetrit linnast eemal vajus Elisabeth viimaks jõuetult kraavikaldale istuma. Kuna pommitamine oli veidi vähemaks jäänud, söandas tütar tagasi pöörata ja tõi kodust lehma ning sületäie riideid. Võõras talus leiti ööks ulualust.
Teisel päeval juleti koju tagasi minna. «Koju tulles leidsime majast soldatid eest, kes uksed lahti olid murdnud ja tubades, kappides ja kummutites kõik kraami olid segamini pööranud. Aedviljad ja heinamaad olid ära tallatud, aiad eest ära lõhutud.»
Ometi tuli Elisabethil veel teine kordki sõja eest põgeneda. See oli 1917. aasta oktoobris, kui Saksa aeroplaanid pommitasid Pärnut. Sõjapõgenikuna veetis Elisabeth siis Vändra metsas Piista talus tervelt kaks kuud.
Saksa okupatsioonile järgnenud Vabadussõdagi tõi naisele muret. Pidevalt tuli hirmul olla Landeswehri vastu sõdiva poja elu pärast. 1919. aasta suvel saigi viimane Riia all haavata ja saabus koju põdema. Viimaks tervenenud, sai temast ärimees, kellest oli emale majanduslikult suur abi. Toetust ei keelanud kunagi ka tütar, kellest oli Pärnus kooliõpetaja saanud.
Kultuurkapitalist määrati Elisabeth Aspele väike pension, mida vastu võttes ta sageli sõnas, et tööst, mida ta nooruses ajaviiteks ja lõbu pärast teinud, ei oleks ta niisugust vilja võinud loota. Kohale ilmus alati väsimatu Miina Hermann, soovitades tungivalt kirjutamisega jätkata. Järgmisel talvel lubaski naine kirjutamisega jätkata, aga suvel tahtis ta nautida lõbusaid aegu sõbranna seltsis. Koos Miinaga satuti nii mõnigi kord suuremasse seltskonda, käidi teatris ja kontsertidel.
Elisabeth luges palju. Tal käis mitu suuremat eesti päevalehte ja ajakirja. Võõrkeelsed raamatud kuulusid samuti naise lektüüri hulka, niisamuti kui uuem kirjandus. Vahel tegi ta katset kirjutada, nagu Miina oli soovitanud, aga kui talle siis jälle ajakiri Looming kätte sattus, pani ta sule käest ja lausus: «Minu ilmavaade on sootuks teine kui nüüdsel põlvel, mul ei ole neile midagi ütelda.» Kuidas olekski tema saanud teha oma jutustuse kangelannaks mõnd plinkivat ja säravat linnatüdrukut...
1927 kevadel diagnoositi Elisabethil maksavähk. Jõud kadus kiiresti ja päevadega. 25. augusti õhtul jäi ta magama ega ärganudki enam, lahkudes vaikselt omaste keskel, kes hoidsid ta kätt. Kolm päeva hiljem maeti kirjanik pärnakate poolt austatuna Vana-Pärnu kalmistule.
Oma viimases jutustuses «Aastate pärast» oli Elisabeth kenasti kokku võtnud selle, mida oli mõelnud: suurt eluõnne ei olegi ehk õige otsida ning rõõmu võib tunda ka pisiasjust. Kodu on see, milles asub omaenda väike paradiis, seda ei leia võõrsilt ja kaugetest linnadest.