KÜLMAVÄRINAD ⟩ Kopli arst hakkas pärast surma kodukäijaks ning hirmutas nii koduseid kui möödakäijaid

Hazelwoodi sanatooriumi operatsioonisaal 1930ndatel. Pilt on illustratiivne. Foto: AKG / Scanpix

Möödunud nädala kõhedatele lugudele pühendatud podcastis «Külmavärinad» jutustati lugusid varisurnutest. Tallinnas, Koplis, liikus 1930ndate aastate alguses aga lugu ühest arstist, kes pärast surma kodukäijaks käis ning selle põhjus olevat üsna traagiline...

Juba aastaid elas ja töötas Tallinna külje all Koplis vene rahvusest arst, kirjutas 22. märtsi 1933 Uudisleht. Peale erapraktika oli tema arstina teenistuses ka ühes pealinna suurimas tekstiilitööstuses. Hiljuti viibis arst Tallinnas, kus teda Vene turul tabas äkiline südamehaiguse hoog.

Väheste elumärkidega toimetati ta Narva maanteele Eesti arstide erahaiglasse. Ent ei suutnud enam arsti päästa ta ametivendade meeleheitlikud pingutused — tuli paratamata surm. Arst suri reedel ja järgneval pühapäeval ta maeti Kopli õigeusuliste kalmistule. Kõik, kes kadunut enne matuseid vaatamas käisid, imestasid ta põrmu haruldaselt hea väljanägemise üle: nagu äsja magama uinunud, lamas ta kirstus, näol rahulik poolrõõmus ilme, ja ei ühtki kannatuse joont ta palgel.

Mõnigi küsis salaja: «Kas ta ei ole varjusurmas?»

Matuste lähenedes hakkas kadunu elukohas sündima kummalist asju: öösiti kuuldus maja koridorides tasaseid hiilivaid samme ja kui öist jalutajat otsima mindi, siis ei leitud ühtki elavat olevust. Naabermajas kummitas isegi südapäeval, sest majas, kus keegi ei elanud, avanesid iseenesest õhuaknad. Kamina laest kukkusid seletamatuil põhjuseil alla telliskivid, mis tühjas elamus sünnitas õudseid kolinaid. Peagi hakkas ümbruskonna elanike suus liikuma ärev sosin: «Tohter on kodukäijaks hakanud, tema käib ja kolistab ööseti.»

Ara verega naised ei julenud pimeda tulekul enam toastki välja minna ja nii mõnigi mees tundis südame all külmi hirmujudinaid, kui pidi õhtul surnud arsti elamust mööduma. Nii aina kasvasid jutud tohtri vaimust, kes miskipärast ei leia teises ilmas rahu, vaid mingil saladuslikul sunnil käib ööseti külastamas oma maist elupaika, kus ta elupäevil töötanud palju aastaid.

Huvitav, et kadunud arsti abikaasa on oma surnud elukaaslase külastustes täiesti veendunud. Kord öösel tundnud ta imelikku rahutust, kuidagi pole ta suutnud unustada oma armastatud kuju ja rahulikult uinuda. Miski nagu sundinud teda voodist välja astuma ja minema oma mehe töökabinetti, kus ta elupäevil võttis vastu haigeid. Vaevalt suutnud ta avada magamistoa ukse, kui samal pilgul avanenud ka vastasoleva kabineti uks ning selle lävele ilmunud — kadunud arst!

Leinaja naine nägi oma meest just täpsalt nagu elusalt ja ta hinges tekkis rõõmus lootuse säde, et võib-olla oli mehe surm, matused ja kõik vaid painajalik hirmus unenägu, et kõik on ikka endine... Rõõmsalt tahtis ta oma mehele vastu tõtata, teda kaelustada ja temale jutustada äsja nähtud õudset unenägu. Kuid — samas hakkas ta abikaasa valges arstikitlis kogu tumenema, laiali valguma ja mõni hetk hiljem leidis õnnetu proua end üksi kabineti lävelt...

Nägemus oli kadunud jäljetult ja vaese lese ees avanes jälle kurb ning tõsine olevik: ei ta polnud näinud halba und, ta mees on siiski surnud! Hirmust vabisedes puges ta voodisse vaiba alla, suutmata hommikuni sulgeda silmi. Päevavalgel läks proua oma mehe kabinetti, kus teda tabas jälle suur üllatus: keegi oli öösel tõesti kabinetis viibinud, arstiriistu olt keegi ühelt kohalt tõstnud, oli soritud kadunu paberites ja kirjades. Ka kadunud arsti öötuhvleid oli keegi kasutanud. Kes võis öösel viibida lese korteris?

Proua jutustas oma nägemusest tuttavaile, kuid keegi ei tahtnud teda uskuda. Arvatakse, et viirastuste nägemine on tingitud suurest murest ja sügavast leinast liig vara elust lahkunud abikaasa järgi. Usutakse, et proua hingeline seisukord soodustas just selliste viirastuste nägemist. Proua ise olla aga sootuks teisel arvamisel. Teda piinab suur mure: kas pole ta mees muldasängitamise ajal siiski vaid varjusurmas viibinud? Kas ei ole ta vast külmas hauas mahamaetuna lämbunud, koputanud kitsas kirstus, karjunud appi?

Räägiti, et lesk on lasknudki avada oma abikaasa haua ja leidnud, et kadunud põrm ei lebanud enam puusärgis nii, nagu ta sinna asetati — selili, käed ristis. Laip olla olnud küljeli, kramplikult kokkukiskunult ja käed rusikas. Puusärgi seintel olla märgata meeleheitliku võitluse jälgi — kõik suririided segamini ja puruks rebitud. Ja laiba nägu, mis mattes olnud ilus ja rõõmsailmeline, olla nüüd viltu kiskunud, valulise ilmega ja suu lahti...