Mihkel Raud: lähedus hirmutab mind!

Mihkel Raud Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht

Sõltuvustega on muusik ja kirjanik Mihkel Raud (42) pidanud rinda pistma üle poole oma elust. Kõige hullemaga neist – alkoholismiga – tegi ta kaks aastakümmet tagasi lõpparve, kirjutab Ulvi Tüllinen ajakirja Psühholoogia Sinule jaanuarinumbris.

Sellest augustikuu päevast, mil Mihkel uut elu alustas, ei ole ta kordagi tõsiselt mõelnud taas tina panna.

«Minuga on asi lihtne – kui ma jooksin pudeli õlut, saaksin aru, et viimased 21 aastat kainust on olnud üks suur raiskamine ja nüüd tuleb see kõik tasa teha. Inimese mõttemuster muutub radikaalselt, vähemalt minul, pärast esimest pudelit õlut,» põhjendab Mihkel oma täiskarsklust.

Mihkel tunnistab, et jõi neli aastat peaaegu vahetpidamata väga lihtsalt põhjusel: kerges jooba olla on erakordselt hea, pohmell on aga õudne ja seetõttu tuleb seda pealejoomisega edasi lükata.

Mihkel on üsna kindel, et kui ta uuesti joomist alustaks, sööstaks ta jupiti kestvasse aastasesse tsüklisse ja siis ilmselt sureks ära, ühel või teisel viisil, suure tõenäosusega omaenda käe läbi.

Seda, et ta erinevalt paljudest oma tolleaegsetest sõpradest joomisest täiesti loobuda suutis, ei pea Mihkel enda tugevuseks – pigem läks temal lihtsalt asi palju hullemaks kui teistel. «Mul ei olnud enam valikut. Inimene peab käima igas mõttes – nii sotsiaalses kui ka tervislikus mõttes – põhjas ära, enne kui ta selle otsuseni jõuab.» Joomisest Mihkel küll pääses, kuid asemele tuli paanikahäire, millest vabanemiseni on tal veel pikk tee käia.

Lähedus hirmutab

Oma eelmisest abielust Sirje Rauaga on Mihklil 14-aastane poeg Kaarel Eno. Ta elab küll ema juures, kuid Mihkel kohtub temaga iga nädal ning iga aasta käivad nad koos reisimas.

Lähedus on aga Mihklile raske küsimus – enda sõnul pole ta kellegagi klassikalises mõttes väga lähedane olnud, isegi oma perega mitte. Mees ei arva, et viga oleks inimestes, kellega ta on kokku puutunud, vaid pigem selles, et ta on ise introvertne tüüp ja tõeline lähedus on tema jaoks hirmutav.

Mihklil on väga palju häid sõpru, kaasa arvatud abikaasa Pärle Sepping, kellega nõu pidamata ei osta ta isegi kitarrijuhet. «Kõige lähemale olen ma lasknud ilmselt oma naised, keda mul on elu jooksul muide üsna vähe olnud. Ma olen Pärlega kahtlemata väga lähedane, aga minus on mingi tume tsoon, kuhu ma teda ei lase. Ma ei lase sinna kedagi, sest see tsoon on mulle endalegi hirmutav. Eks see on tüüpiline argus, see läheduse foobia, mis muu. Et lased teise liiga lähedale ja siis ta ehk näeb, et sa ei olegi nii fantastiline, kui sa ise arvad end olevat.»

Loe Mihkel Raua elust ja tegemistest pikemalt ajakirja Psühholoogia Sinule jaanuarinumbrist!