João Lopes Marques - mees, kes viib oma unistused täide

João, Age ja nende tütar Agnes Lissabonis selle aasta alguses. Foto: Filipe Araújo/Blablabla Media

Ajakirjanik, romaanikirjanik ja kolumnist João Lopes Marques (40) on üks neist lõunamaa meestest, kelle karge ja põhjamaine Eesti ühes oma teistmoodi naiseiluga on enda külge otsekui naelutanud… Kuid mitte päris.

Tema rändurihing ei luba kauaks paigale jääda - tal peab olema piisavalt uusi väljakutseid, uusi kogemusi, avastamisrõõmu. Ja talle lausa meeldib tunda end veidi võõrana. Vahel justkui albiinopandana Tallinna loomaias, nagu ta ise ütleb.

Joãole meeldib ka provotseerida. Pole kahtlustki, et tema vaatenurk erineb tihti sellest, mida me tavaliseks või normaalseks peame, kuid kriitikat ta ei karda. Ta kirjutab seda, mida ta mõtleb, ja meeldib see meile või mitte, on temast saanud mõnes mõttes Eesti elu kõverpeegel. 

Joãol on kahtlemata palju austajaid, mida kinnitavad nii talle isiklikult laekuvad kirjad kui tema lemmiklokaalis Hellas Hundis lausutud tänusõnad. Ning ta ise on siiralt tänulik, et talle on antud võimalus avameelselt, sageli läbi huumoriprisma, oma mõtetest rääkida. 

«Ma teadvustan oma rolli Eesti ühiskonnas. Mitte et ma oleks nii hea või nii hiilgavalt andekas - kuid ehk on asi selles, et mu ausus on siin midagi uut,» arvab ta.

Kes on see Lissabonis sündinud mees, mis ta aastaid tagasi Eestisse tõi ning miks ta korra kuus ikka veel oma sünnilinnas käib, saame teada tema Naine24-le antud intervjuust.

João, miks just Eesti, on sinu käest miljon korda küsitud ning sa oled sellest ka kirjutanud. Et Eesti on suurepärane riik, kus välismaalasena elada. Kuid siiski. Oled siin olnud pea 8 aastat. Nüüd hoiab sind Eestis muidugi perekond - elukaaslane Age ja tütar Agnes...

Tegelikult olen siin elanud kuus aastat. Aastatel 2004 kuni 2006 ma alles flirtisin Tallinna kolimise mõttega, kuna Eesti oli mulle meeldima hakanud. Mu side Eestiga üha kasvas ja väljus lõpuks kontrolli alt. Ma kohtusin siin toredate inimestega, kes paljastasid mulle mõned Tallinna saladused. Just see linn pani mind unistama.

Ma tulin siia esialgu vaid üheks aastaks, et lõpetada oma esimene romaan,«Mees, kes tahtis olla Lindbergh», ja siis ma lasin voolul end kanda… Nüüd lõpetan ma oma neljandat romaani ja olen ikka veel Tallinnas. Meie vahel on päris hea keemia, kuigi valetaksin sulle, kui jätaksin ütlemata, et olen vahel siinviibimisest veidi väsinud.

Mõneti tunnen, et väikese Agnese sünniga mullu augustis on ehk lõpule jõudmas üks väga tähtis periood minu elust - Tallinna periood. Kuna mul on väga armas Eesti perekond, on Tallinn ja see riik juba jõudnud imbuda mu igapäevaellu. Kuid Age on samuti rändurihingega ning kahtlemata on taas aeg seigelda, enne kui Agnes peab kooli minema.

Kas see tähendab, et plaanite kolida mujale elama?

Jah. Vabakutselistena - ja see kehtib ka Age kohta -, ülistame me mobiilsust ja uudishimu erakordset pauerit. Ma olen praegu 40 ja olen elu jooksul elanud seitsmes erinevas riigis. Siiski, kui päris aus olla, tekitaks see minus frustratsiooni, kui Tallinn oleks meie lõplik sihtpunkt. Ma pakun, et minu kaks Eesti tüdrukut ootavad mult väheke pöörasemaid ideid. Ka Portugali kolida on üks võimalus, kuid maailm on väga suur ja lai.

Kus sulle siiani kõige rohkem meeldinud on?

See on alati väga isiklik kogemus. Absoluutset tõde ei ole olemas - küsimus on selles, kuidas sa teatud kohaga suhestud. Minu lemmikpaik ongi siiani olnud Tallinn ja Eesti, ehk seetõttu, et siin täitus minu põhjamaine unelm. Ma armastan lund, ajalugu ja kodusust, ka saan ma siin harrastada Portugaliga võrreldes hoopis vastandlikku elustiili. Kuid hoolimata sellest tunnen ma veidi puudust Lissabonist, São Luiz do Maranhão ‘st ja Amsterdamist. Minu halvimad kogemused on olnud Rooma, Praha ja Boston.

Neid kohti, kus tahaksin veel kunagi elada, on aga mitmeid, kuid ma kardan, et need on vaid fantaasiarikkad unistused, mis purunevad sel samal päeval, kui ma sinna kolin. Praegu koostame me Agega nimekirja paikadest, kuhu võiksime kolida järgmise kahe-kolme aasta jooksul: Malacca Malaisias, Bali Indoneesias, Porto Alegre või Curitiba Brasiilias, Mondevideo Uruguais, Tavira Portugali lõunaosas… Mulle meeldib ka Aafrika, Zanzibar või Cape Verde, kuid ma pakun, et sinna ei saaks ma kunagi kolida koos oma perega.

Kas avaldaksid meile ka saladuse, kuidas sa Agega tutvusid? Ning kuidas jõudsid arusaamisele, et just tema on see, kellega tahad pere luua?

Age on erilist liiki tüdruk, minu jaoks üpris eksootiline. Mitte seetõttu, et ta on blond ja Viljandist. Pigem seetõttu, et ta on väga iseäraliku mõttelaadiga «süvaveekala». See on naljakas, kui sarnased ja ühel lainel me võime olla.

Ka meie tutvumine oli erakordne: sel ajal, kui ta elas Hollandis, lisas ta mu Facebookis sõbraks. Ta oli lihtsalt mu lugeja. Ma sattusin segadusse, arvates esialgu, et ta on üks neist Eesti tüdrukutest, kes käisid Tallinnas Portugali saatkonna pidudel. Kuid hakkasime suhtlema, alustasime pikamaatantsu.

Me saime lõpuks kokku pool aastat hiljem, kui ta naasis Tallinna, ja sel ajal olin ma just lõpetamas ühte suhet. Asjad võtsid veel neli või viis kuud aega, enne kui kõik muutus kindlaks. Me tundsime teineteist päris hästi, kui julgesime suhtesse hüpata. Me arutasime isegi lapse saamist, väike Agnes ei saanud enam oodata.

Kaks asja, mis olid ebatavalised: me suudlesime esimest korda sel päeval, kui ta ütles mulle: «Ma elan Koplis, kurjategijate keskel», ning ma otsustasin järgneda talle Viini sel samal päeval, kui ma olin näinud meid koos unes. Ma usun unenägudesse väga palju: nad räägivad meile, tavaliselt küll väga kaudsel viisil, meie hirmudest, ambitsoonidest, frustratsioonidest, kahetsustest.

Ühest sinu hiljutisest artiklist saab aimu, et traditsioonilised jõulud on sinu jaoks üsna vastumeelsed. Kuidas veetis teie väike pere viimased jõulud?

Me külastasime koos Cadizi, see oli väikese Agnese esimene lend. Ta käitus hästi. Meid ootas ees minu Portugali perekond ja me reisisime neli päeva läbi Ibeeria poolsaare lõunaosa. Siis veetsime me jõululaupäeva Lissabonis, näidatas minu Portugali perele meie mini-Jeesust.

Ma vältisin kinke ja teisi pidustusi. Nad tekitavad mulle liiga palju stressi. Järgmisel päeval valetasime minu perele, et meil on teisi kohustusi, ning pärast põgusat hüvastijättu saime aega iseendale Taguse jõe ääres.

Tavaliselt arvatakse, et eesti naistele meeldib lõunamaa meeste puhul parandamatu romantika, mida põhjamaa poegadel tihtipeale napib… Kas oled ka suur romantik?

Jah, olen omal moel romantik. Kuid minult ei tasu oodata, et aitaksin Agel mantli selga või tooksin talle koju šokolaadi. Kuna ma kasvasin ise üsnagi düsfunktsionaalses peres, seisneb minu romantika kontseptsioon meie ning meie laste vahelises heas harmoonias.

Oleme koos nagu üks natuke nomaadlik äge gäng, kes on julge ja hullumeelne ning püüab erinevatesse maailma paikadesse endaga kaasa tuua uut hingamist.

Praegu plaanime me näiteks asutada koos kultuurikohviku ja korraldada oma pulmad. Midagi lihtsat ja sümboolset millalgi 2012. aasta jooksul. Ei või iial teada, kas selle aasta detsembris ootab meid tõesti ees maailmalõpp.

Mida sa kultuurikohviku all täpsemalt silmas pead?

Üks mu unistustest on omada väikest kohvikut tulvil uutest ja kasutatud raamatutest. Kogu maailmast ja eri keeltes. Kohta, kus inimesed saavad raamatuid laenutada ja vahetada. Kohvikut, kus toimub palju kultuurset - kontserdid, loengud, workshop’id. See võib asuda Tallinnas, aga ka mujal. Sõltub sellest, kus me järgmisel paaril aastal elame.

Oled öelnud, et Hell Hunt on sinu lemmiklokaal. Ometi on Tallinnas ju selle linna väiksuse kohta päris palju erinevaid kõrtse, kus käia. Mis sind Hella Hundi juures nii hullult võlub? Sul on kindlasti rääkida mõni tore lugu, mis sind selle paigaga seob.

Tallinnas pole tegelikult palju kohti, millel oleks oma hing. Paljud neist on liialt kallid, teistes on kehv teenindus või liiga palju turiste, rääkimata siis neist, kus on suhteliselt kõlbmatu toit, mitte eriti hea vein või mis on liiga melanhoolsed.

Hell Hunt asub vanalinna keskel ning seal on kõik hästi tasakaalus. Mul on sellega tõepoolest ka oma lugu. Just sealt sain ma oma esimese üürikorteri Tallinnas - veel üks põhjus, miks ma Eestisse jäin, elasin vaid 200 meetri kaugsel Hellast Hundist. Samuti olen seal lõpetanud mitu raamatut - mulle meeldib see sumin, kui ma kirjutan, see mõjub mulle nõiduslikult ja annab ideid.

Vanalinnast kolisid sa elama Kalamajja?

Tüüpilise välismaalasest poissmehena elasin ma kõigepealt kolm aastat vanalinnas Vene tänaval. Siis ma mõtlesin, et tahan teoks teha oma Eesti unelma ja hakkasin otsima korterit Kalamajas, oma lemmiklinnaosas Tallinnas. Kalamajal, eriti sealsetel 1920ndate ja 1930ndate majadel on teatavat laadi loomulik võlu, lisaks asub see mere ääres. Mõlemad kogemused - nii vanalinnas kui Kalamajas - on olnud minu jaoks toredad, ehkki väga erinevad.

Teeskleme korraks, et sa pole sellest veel midagi kirjutanud. Mida sa tegelikult ikkagi Eesti naistest arvad?

Naised on Eesti tugevus. See on veider ja ekstreemne olukord võrreldes enamiku teiste maailma riikidega. Suurepärane eri faktorite kombinatsioon: nad on juhtumisi väga naiselikud ja kunstihuvilised, tulvil elegantsi ja ilumeelt, räägivad võõrkeeli, on uudishimulikud teiste kultuuride suhtes, on pöördes reisimisest ja on suurepärased emad.

Ausalt, olen Eesti naiste üks suuremaid fänne. Mind häirib vaid kaks Eesti naiste liiki: nimetagem neid hologrammiks ja hull-välismaalaste-järele. Esimene pole kunagi päriselt kohal - sa arvad, et ta on seal, kuid kui sa sirutad käe, siis teda justkui pole. Viimane on aga teistsugune juhtum: see on see, mida eestlased kutsuvad teiseks Eestiks, ehk väheharitud tüdruk, kes usub, et Manchesteri kutt on lahendus kõigile tema probleemidele.

Oled tunnistanud ka seda, et ei oska eesti keelt ning saan aru, et see on mõnes mõttes osa sinu ränduriks olemisest. Sulle kohe meeldib tunda end välismaalasena, mitte päris meie sekka sulandununa. Kas oma tütre Agnesega plaanid tulevikus siiski ka eesti keeles rääkima hakata?

Kindlasti. Ma juba teen seda oma lapsikus eesti keeles. Ma õpin keelt väga aeglaselt. Ma vihkan stressi - minu töö hõlmab kirjutamist ja lugemist teistes keeltes ning ma vihkan, kui pean sundima end tegema midagi, mis ei tule loomulikult välja. Elame-näeme, kuidas mu aju reagereerib, kui väike Agnes hakkab eesti keeles soravalt rääkima ning ma hakkan tundma end kõrvalejäetuna pereõhtusöökidel Viljandis...

Oled töötanud suure osa elust ajakirjanikuna. Kuidas sa ajakirjandusse sattusid ja mis sulle sellest ajast kõige enam meelde on jäänud?

Nii on. Alustasin 1995. aastal, pärast ülikooli lõpetamist Portugali päevalehes. Ma töötasin tosinas erinevas väljaandes, kuid mu unistus oli saada vabakutseliseks. Mul on sellest ajast head mälestused.

Üks neist on ajast, mil reisisin kolm kuud järjest koos fotograafiga ringi, et portreteerida kõiki kümmet uut riiki, mis sisenesid Euroopa Liitu 2004. aasta 1. mail, kaasa arvatud Eestit. Ma intervjueerisin ligi kahtesada inimest ning püüdsin edasi anda nende lootusi ja ootusi selle uue ajastu suhtes. See oli hämmastav.

Teine õnnelik hetk oli siis, kui mu tolleaegne peatoimetaja ütles: «Mine kuuks ajaks Türki, et neist aru saada.» Ja siis ma käisin läbi Türgi iga nurgakese ja nad andsid mulle umbes 40 000 tähemärki, et selgitada lugejatele selle riigi olemust. Muide, Türgi on imeline paik.

Reisikirjanikuna ma ütleks veel, et mu esimene reis Austraaliasse oli minu jaoks kriitilise tähtsusega - eriti seetõttu, et sealt sain inspiratsiooni oma teise romaani jaoks.

Kas teed veel praegugi Portugali ajalehtedele kaastöid? Millest sa seal kirjutad?

Jah. Kirjutan artikleid reisiajakirjadele ja uudisajakirjale Sábado. Olen samuti Portugali uudisteagentuuri korrespondent Balti riikides. Kuid eelkõige keskendun ma praegu telesarja «Cuidado com a Língua!» stsenaariumi kirjutamisele ja oma järgmistele romaanidele.

Eestis elades oled kirjutanud kolm romaani «Mees, kes tahtis olla Lindbergh», «Terra Java» ja «Iberiana». Kas olid nooruses selle peale mõelnud, et sinust võiks saada kirjanik?

Mitte päris. Ma teadsin, et tahan kirjutada, kuid arvasin pigem, et hakkan kirjutama esseid. Kui alustasin ajakirjanikuna, pälvisin ma riikliku auhinna parima essee eest, mis oli muide Euroopa Liidu teemal, ning nägin selles enda jaoks märki.

Olin kirjutanud jutustusi ja lühijutte juba alates 18. eluaastast, ometi sain tõuke romaanide kirjutamiseks hoopis väljastpoolt. Millalgi umbes kuus aastat tagasi ütles üks Portugali kirjanik ja kirjastaja, et näeb minus potentsiaali romaanikirjanikuna. Ta tahtis 5 või 6 uut Portugali autorit - see oli tema uue raamatusarja kontseptsioon.

Ta andis mulle kuus kuud esimese romaani kirjutamiseks. See tuli mulle üllatusena ja oli väga karm väljakutse, kuid just nii sündis «Mees, kes tahtis olla Lindberg». Mulle meeldis see kogemus nii väga, et nüüd on mul reegel: uus romaan iga 18 kuu tagant. See on karm, kuid sellest on saanud absoluutne vajadus.

Kas sinust oleks saanud kirjanik ka siis, kui oleksid jäänud Portugali? 

Ma arvan küll. See väljakutse sündis Portugalis. Ma otsisin teisi geograafilisi asukohti, et end veidi rohkem isoleerida. Reisimine on minu jaoks hädavajalik. See lihtsalt kuulub minuga kokku. Saan põhilise inspiratsiooni kultuuride ristumisest ja enda juurte juurest eemaldumisest.

Oled sa oma romaanidega rahule jäänud või tahaksid tagantjärele midagi teistmoodi teha?

Noh, ausalt öeldes ma armastan neid. Kirjutamisprotsessis on alati omajagu nartsissismi, kuid isegi, kui see kõrvale jätta, siis jah, ma armastan oma kolme romaani: esimene neist räägib Euroopast ja noorest mehest, kes seab küsimuse alla kivinenud arusaamad; teine räägib portugallaste salajasest Austraalia avastamisest; kolmas religiooni leiutamisest… ja neljas, mille pean paari kuu jooksul lõpetama, räägib nii eesti kui ka postsovjetlikust meelelaadist. Kuid loomulikult ma tunnen, et mul on arenguruumi.

Mis sulle kirjutamise juures kõige rohkem meeldib?

Kõik ja mitte midagi, ehkki identiteedid ja sotsiaalsed tavad on minu tugev külg. Mul on isiklik tehnika: kuna mulle meeldivad nii esseed kui ka ilukirjandus, on kõik mu romaanid travestiaga vürtsitatud esseed või esseistlikud romaanid. Seal on alati kindel tees. Enne kui kirjutamisega pihta hakkan, küsin alati endalt: «Mis on see sõnum, mida sa tahad lugejatele edasi anda?». Tavaliselt tugineb see minu enda kogemustele.

Paljusid lugejaid huvitab kindlasti see, kui palju on sinu kirjutistes sind ennast ja kui palju väljamõeldist. Näiteks sinu romaan «Mees, kes tahtis olla Lindbergh» räägib portugali noormehe seiklustest välismaal. Kui palju on selles tegelaskujus sind ennast?

Mind on seal päris palju. See kolm kuud kestnud reis reporterina Kesk- ja Ida-Euroopas, aastal 2004, oli minu elus väga tähtis. Olin värskelt lahutanud ja taasavastamas vabadust. Samuti meeste ja naiste vahelisi erinevusi Erasmuse põlvkonnas. Siis kolisin külastatud paikadesse - Krakovisse, Varssavisse, Berliini, Hamburgi, Vilniusse ja Tallinna, et kirjutada oma raamatut. Lõpetasin selle Tallinnas, täpsemalt kohvikus Moskva aprillis 2006. Ma ütleks, et 50 protsenti sellest raamatust olen mina. Kõige pöörasemad 50 protsenti on sürrealism, pöörane fantaasia ja maskuliinsuse karikatuur.

Mida sulle endale meeldib lugeda? Ja kes on sinu iidolid?

Minu lemmik kirjanik on Jorge Luis Borges. Mulle meeldib universalism, meeldib mängida piiridega, fiktsiooni ja reaalsusega, näiteks. Ka muu Ladina-Ameerika kirjandus on mind palju mõjutanud, maagiline realism oli 80ndatel ja 90ndatel kohustuslik. See kontinent on olnud inimkonna laboriks enam kui viimase 500 aasta jooksul ning meil, portugallastel on selle piirkonnaga tugevad sidemed.

Kui rääkida iidolitest, siis lisaks Borgesele oli mul lapsepõlves üks ainus inimene, keda ma idealiseerisin - Manuel João Vieira, Lissabonist pärit laulja ja maalikunstnik. Kui mul oli peatoimetajana esimest korda korralik eelarve, võtsin ta tööle. Meist said sõbrad ning ta on minu põlvkonna Portugali inimeste jaoks palju inspireerivam, kui ta oskab arvata.

Käid vist üpris tihti Portugalis. Viivad sind sinna eelkõige töökohustused?

Jah, käin Lissabonis iga kuu. Perekond, vanad sõbrad, vajadus olla oma juurte juures ning ka töö. Lisaks kohtumistele oma toimetajatega, olen ma kaasomanik väikeses produktsioonifirmas nimega Blablabla Media. Me toodame dokumentaalfilme ja samuti kunstilisi filme, mis eristuvad. Meile meeldib olla väljaspool süsteemi, nii palju, kui see on võimalik.

Kui tuntud sa Portugalis oled ja mida seal sinu elust Eestis arvatakse?

Mulle tundub, et see, et olen olnud Eestis nii kaua, on olnud samaaegselt nii hea kui ka halb. Portugali lugejad on vägagi uudishimulikud, kui üks nende seast elab niivõrd eksootilises paigas. Mõned hoiavad minu tegemistel silma peal pelgalt selle pärast. Teised, ma pakun, et enamik, eelistaks, et ma oleks rohkem Portugalis kohal. Mind ootab Portugalis ees palju projekte.

Kuid kas ma olen tuntud? Ma arvan, et mul on tugev oma nišš. Olen alternatiivne hing ja ma ei taha müüki forseerida. Mul on palju ideid ja ükski neist ei tundu olevat selline, millest võiks välja kukkuda bestseller. Ma püüan mitte töötada vaid lühiajalistele eesmärkidele keskendudes.

Mullu veebruaris olite Agega Portugali ajakirja Noticias Magazine esikaanel. Kuidas te sinna sattusite ja millest artikkel rääkis?

Meie armastuslugu on meie Portugali sõprade seas tuntud ning mõned neist on Portugali peavoolumeedia peatoimetajad. Nad küsisid meilt, kas tahaksime, et meid intervjueeritaks Facebooki-teemalise artikli tarbeks ning lõpuks sattusime esikaanele. Tuleb tunnistada, et Age eksootiline ilu aitas sellele kaasa.

Kui suur on sinu päritoluperekond Portugalis? Kuidas nad sinu Eestis resideerumisse suhtuvad?

See on tavaline Portugali perekond. Mu vanemad lahutasid, kui olin 8-aastane ning mul on noorem õde ja palju nõbusid. Kõik austavad minu otsust olla kaugel eemal, selles pole midagi uut. Olen meie peres alati olnud kass, kes kõnnib omapead. Vahel on nad mures minu üsnagi ebatüüpiliste projektide pärast, kuid neile meeldib see, et minust on saanud kirjanik. Minu raamatute ilmumine Portugalis on nende jaoks alati eepiline hetk.

***

João Lopes Marques

Bibliograafia

Romaanid:
2007 «O Homem que Queria Ser Lindbergh», portugali keeles
2008 «Terra Java», portugali keeles
2010 «Mees, kes tahtis olla Lindbergh», eesti keeles, tõlkinud Teve Floren ja Maarja Kaplinski
2011 «Iberiana», portugali keeles

Artiklikogumikud: 
2010 «Minu ilus eksiil Eestis», tõlkinud Teve Floren
2011 «Minu väga ilus eksiil Eestis», tõlkinud Teve Floren
2011 «Eesti ilu välimääraja», tõlkinud Teve Floren

***
ARVAMUS

Age Viira, elukaaslane

Elada koos kirjanikuga ei saagi tähendada muud, kui olla tema loomingu suur austaja. Kooselu Joãoga on üks peatükk peatüki haaval lahti rulluv põnev romaan.

Meie lugu algas hetkest, mil olime hüvasti jätmas, sest olin lendamas elama Austriasse Viini, kui João mulle paar tundi enne lendu teatas, et tal on piletid samale lennule ja ta tuleb mind ära saatma. Ärasaatmisest kujunes muidugi romantiline nädal Viinis, kus me lasime sel suursugusel linnal end ära eksitada ning teineteisele armastust vandusime.

Ei peagi vist mainima, et olen kõik tema tekstid (mitu korda) läbi lugenud, mõned ka eesti keelde ümber kirjutanud. Pole saladus, et üks neist Eesti meedias ilmunud artiklitest meid ka tuttavaks tegi.

Oleks alatu ja kitsarinnaline öelda, et välismaa mees on parem või halvem kui eesti mees. Et olen leivad ühte kappi pannud portugali mehega, tuleneb minu enda seikluslikust vaimust ja trotsist ühiskonna paika pandud ettekirjutuste vastu. Inimesed on oma eripalgelisuses samasugused igal pool, erinevad ainult nüanssides, mille järgi kultuur meid vormib.

Portugali mehed on läbi ajaloo olnud tuntud kui maadevallutajad ja seiklejad – üks neist seiklejatest suutis minu südame vallutada ning Eesti enda jaoks kodustada. Ilmselt on see nende spontaansus, elujanu ja energia, mis eestlase vagurat loomu ja ratsionaalsust tasakaalustab.

João pole aga lihtsalt unistaja ja suurte sõnade meister – oma põhimõttekindluse ja töötahtega liigub ta oma rada, mis on olnud väga inspireeriv. Joãolt olen õppinud iga hinnaga endale kindlaks jäämist, eirama seda müra, mis kipub meid oma rajalt kõrvale eksitama.

Ma tunnen, et me liigume käsikäes õiget teed pidi. Ma saan sellele kinnitust siis, kui vaid vaatan meie pisikese tütre hambutut naeratust. Pagan, me oleme juba midagi tõeliselt ilusat koos korda saatnud, meie raamatust on aga kirjutatud alles esimesed peatükid...