«Mul oli võimalus teha praktilist tööd ja saada uusi teadmisi enda õppeaines,» kinnitab ajalooõpetaja ning lubab kogemust sügisel õpilastega jagada.
Kui Marge Kannel poleks hakanud õpetajaks, saanuks temast tõenäoliselt arheoloog. «See ala on mind alati huvitanud, eelkõige muinas- ja natuke hilisem keskaeg,» tunnistab ta. «Ma olen juba ammu soovinud osaleda vähemalt ühel arheoloogilisel väljakaevamisel. Ma ei julgenud seda unistust väga jagada, sest olin kindel, et minu oskused ja teadmised jäävad puudulikuks.»
Aga siis luges õpetaja Kannel ühel juulikuu päeval Facebookist Tartu Ülikooli arheoloogia grupi lehelt, et on võimalus osaleda Riigiküla IV asulakoha kaevamistel. Mida teeb inimene, kui elu pakub talle korraga võimalust unistus teoks teha! Ta mõtleb päeva, mõtleb teise ning võtab lõpuks julguse kokku. «Kirjutasin professor Aivar Kriiskale, et pole kunagi väljakaevamistel osalenud, aga sooviks ennast proovile panna ja uusi asju kogeda. Sain kiire vastuse ja julgustava sõna – õpetame.»
Kühvliga tagasi muinasaega
Juba paar päeva hiljem leidis Marge Kannel end Narva-Jõesuu lähedal asuvast Riigiküla kiviaegsest asulakohast, kus juhendaja ta esimestel päevadel oma tiiva alla võttis. Seda oli hädasti vaja, sest algajal väljakaevajal tekkis ikka küsimusi. «Väga raske oli liivakivist eristada näiteks potikilde,» meenutab õpetaja.
Töö käib väljakaevamistel tasa ja targu, abivahenditeks kellu, sõel, väike kühvel ja ämber. «Igaühele anti pisike maatükk, mida tuli vähehaaval kelluga kraapides kühvlile tõsta, edasi sõeluda ja hoolikalt sõelale jäänud osakesed läbi vaadata. Leidude avastamise korral tuli panna need minigrip kotti, mis kinnitati traadiga leiukohta maapinnale. Ülejäänud pinnas läks ämbrisse ja äraviimisele,» kirjeldab Marge Kannel töö käiku.