Hakkasid uinuma, kuid võpatasid ärkvele? Eksperdid selgitavad, mis on selle fenomeni taga

Foto: Shutterstock

Käes on õhtu ja aeg voodisse heita. Sa oled end mõnusasti sisse seadnud ja juba poolel teel unemaale, kui järsku võpatad ja ärkad ehmatusega üles. Enamik meist teab seda häirivat tunnet, kuid kas sa ka tead, miks see juhtub?

Kullafond: teema olulisuse tõttu taasavaldame loo, mis ilmus esimest korda 27. juuli 2020.

Võpatusega käib sageli kaasas ka ebameeldiv kukkumise tunne, mõnikord võib suisa tunduda, et kukud kõrgelt alla. Nii võid kiirelt mõnusast äraolemisest šokiga ärkvele ehmuda. Mõned inimesed isegi hüüatavad suurest ehmatusest, kuid on ka neid, kes sellest võpatusest ei ärka – neile võib partner teada anda, et nad unes imelikult vehkinud on.

Spetsialistid on asja uurinud ning pole jõudnud päriselt üksmeelele, miks selline kummaline asi meiega juhtub. Aastate jooksul on välja pakutud erinevaid teooriaid.

Sügava une staadiumid

Uni on asi, millest teadus rohkem teab. Üldiselt läbime me öö jooksul kaht erinevat tsüklit: REM- ja sügava une staadiumit, neist viimane võtab 75 protsenti une koguajast.

Sügava une staadiumil on omakorda erinevad faasid, mida kutsutakse N1, N2 ja N3 faasiks. See tähendab, et sügavasse unne vajudes on meie keha esialgu veel kerges unes (5 protsenti öise une «mahust»). Järgmine faas aga toob kaasa huvitava bioloogilise reaktsiooni, kirjutab Maternity Week.

Nimelt on meie südamerütm ja hingamine N2 faasis sarnane sellele, mida kogeme siis, kui oleme ärkvel. Meil võib olla natuke jahedam, kuna meie kehatemperatuur langeb kergelt. Kehatemperatuuri muutuse üheks eesmärgiks on hoida meid mõnusas unes.

Usutavalt on meie kehatemperatuur kõige madalam mõni tund enne lõplikku ärkamist. Kuid N2 ei mõjuta ainult meie temperatuuri – see aitab ajul ka blokeerida välismaailmast tulevad segajad, mis omakorda aitab meil edasi liikuda järgmisesse faasi.

Järgmine, N3 faas, on kõige sügavam unefaas. Meie hingamine aeglustub märgatavalt, väheneb hapniku jõudmine meie kehasse ja kogunema hakkab süsihappegaas. Vähenevad südamelöögid ja vererõhk. Samal ajal aga voolab meie lihastesse rohkem verd kui tavaliselt. See on ka faas, mil vabanevad kasvuhormoonid, mis meie keha parandavad. N3 võtab umbes 25 protsenti sügavast unest, N2 aga 45 protsenti.

REM-uni on aeg, milles veedame ülejäänud osa ööst. Sel ajal kogeb meie keha hoopis erinevaid asju, muuhulgas on see aeg, mil näeme unenägusid. Uneuurijad Brian J. Murray ja John Peever rääkisid aastal 2015 ajakirjale Scientific American magamise eripäradest. «REM on veider: unenäo nägija aju on väga aktiivne, samas kui lihased on paralüseeritud; hingamine ja südamerütm muutuvad korrapäratuks. REM-une eesmärk on jäänud bioloogiliseks müsteeriumiks, kuigi me saame aina rohkem biokeemiast ja neurobioloogiast teada.» REM-unes «käime» me üldiselt tunniste-pooleteisetunniste intervallidega.

Nähtamatu võitlus

Tulles tagasi müstiliste võpatuste juurde, siis on senini arusaamatu, miks osad inimesed neid häirivalt kogevad, teised aga mitte. Psühholoog Tom Stafford pakkus aastal 2012 BBC-le antud intervjuus, et kuigi täpset põhjust pole teada, esindavad need võpatused tema jaoks ajus toimuvad nö võitlust kontrolli üle.

2015. aastal The Cutile antud intervjuus nõustus temaga dr Carl Bazil. «Üks asi, mis meiega uinudes juhtub, on lihaste lõõgastumine,» ütles dr Bazil. «Aga meie aju ärkvel osa võib olla jätkuvalt piisavalt stimuleeritud, et ta ajutiselt reageerib üle ning su lihastes toimub hetkeks aktiveerumine. See harilikult ei tähenda midagi, nii polegi just väga palju ressursse pühendatud sellele, et fenomeni lähemalt uurida.»

«Kui uneparalüüs algab, võib meie päevast jäänud üleliigne energia ootamatute «plahvatustena» juhuslikes liigutustes väljenduda,» ütles Stafford. «Teiste sõnadega: võpatused on päevase motoorikakontrolli viimased hingetõmbed.»