Täna möödub 70 aastat legendaarse laulja Jaak Joala sünnist. Heidame pilgu Jaagu elule ja karjäärile. Samuti on sul võimalik end proovile panna, kui hästi tunned Jaak Joala lauldud laulude sõnu.
Jaak Joala sündis 26. juunil 1950. aastal Helgi Ridamäe ja Arno Joala perre. Jaagu ema Helgi lõpetas 1952. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi koorijuhtimise erialal ning töötas muusikaõpetajana Tallinna koolides. Hiljem töötas ka Eesti Riiklikus Filharmoonias kontsertloengute lektorina. Ka Jaagu isa Arno oli muusik. Hilisemas eas tunti teda ka kui tervendajat.
Alates seitsmendast eluaastast õppis Jaak klaverit. Tänu vanemate muusikaarmastusele võeti ka poissi sageli sümfoonia- ja kammermuusikakontsertidele ning ooperietendustele kaasa. Joala oli pärit Pelgulinnast ning alustas oma kooliteed Ristiku tänaval asuvas Tallinna 17. keskkoolis. Pärast lõpetamist jätkas ta kooliteed 1961. aastal Mulla tänaval asuvas Tallinna 46. keskkoolis. Sellel ajal vaimustus Jaak hoopis kardisõidust, kartide ehitamisest ja jäähokist. Samas laulis ta ka poisteansambleis. Pärast 8. klassi lõpetamist asus ta vanemate soovil õppima flöödimängu, algul Tallinna Muusikakeskkoolis Suvorovi puiesteel ning hiljem Tallinna Muusikakoolis Võidu väljakul.
«Jaagul oli probleemne perekond: isa ja ema elasid lahus. Ma arvan, et ta lapsepõlv polnud kerge. Ta elas kas ema või tädi juures Koplis. Olen ta sugulasi ka näinud. Jaak õppis muusikakoolis flööti mängima ja justnimelt tädi juures elades hakkas ta basskitarri mängima,» meenutas Jaagu lapsepõlvesõber Boris Jegorov 2014. aastal Eesti Ekspressile antud intervjuus.
Abielu Dorisega
19-aastane Jaak tutvus 16-aastase Dorisega muusikafilmi «Duett-duell» võtetel. Efektse välimusega lapsmannekeen Doris kutsuti filmi mängima otse tänavalt ning jäi Jaagule kohe silma. Äsja sõjaväest tulnud Joala oli juba siis tuntud laulja ja saatejuht. Tutvuse arenedes avastas Doris Jaagus õrna ja uhke noormehe, kes vajas palju imetlemist ja armastust. Kolm aastat hiljem noorpaar abiellus. 1973. aastal sündis neil poeg Janar.
Doris on hiljem rääkinud, et nende abielu Jaaguga sattus ajale, mil mees tõusis Nõukogude Liidus superstaariks. Doris on intervjuudes öelnud, et algul käis ta Jaaguga reisidel kaasas, aga kümme aastat pärast pulmi mõistis, et lauljakarjäär ja pikad kontserttuurid neelasid nende abielu. «Avastasin, et kasvatan poega üksi ning olen enamiku ajast üksi. Kui Jaak tuli koju, siis oli ta väsinud ja tahtis puhata – see ei olnud mulle piisav,» rääkis Doris 2014. aasta oktoobris Eesti Ekspressile antud intervjuus põhjustest, mis viis nende abielu lahutuseni.
:format(webp)/nginx/o/2020/06/25/13172998t1hc5d9.jpg)
Pärast lahutust lahkus Doris pojaga Jaagu elust ning alles mehe viimastel eluaastatel hakkas kunagine abielupaar omavahel taas suhtlema. Suhtlemise taastamise põhjuseks on Doris pidanud nende pojatütart Carmenit. Kuna ühel hetkel otsustas Jaak eralduda kõigest ja kõigist, ei teinud ta erandeid ka perekonnale. Nimelt ei vastanud mees poja ega lapselapse telefonikõnedele, kes soovisid teda näha. Doris teadis, et Jaak igatseb oma perekonda ning võttis endale ülesande, et proovib Jaagu oma perekonnaga taas kokku viia. Jaagu ja Dorise poeg Janar suri 2019. aasta 22. augustil.
Abielu Mairega
1982. aastal abiellus Jaak imekauni Mairega, kellega oli abielus 32 pikka aastat. Nende abielust ei sündinud küll ühtegi last, aga paari liit oli kaunis ja kadestamist väärt. Maire ei ole meedias Jaagust palju rääkinud, aga ETV saates «Jaak Joala tähtkuju» heitis siiski valgust nende abielule. Ta tõi välja, et loomulikult polnud kerge saatus siduda end noore tüdrukuna naiste lemmikuga, sellega kaasnes meeletu hulk kirju, armastusavaldusi tüdrukutelt, lilli ja nipsasjakesi, mida estraaditähele saadeti.
«See ei olnud armastus esimesest silmapilgust, aga see oli pigem nagu vana äratundmine,» kirjeldas Maire Joala.
Saatejuht Vahur Kersna küsis Mairelt saates, mis argument pani siiski naist otsustama Jaaguga kokku jääma. Naine vastas sellele küsimusele südamlikult, et see oligi armastus ning kirjeldas seda kui tunnet, kus sa lihtsalt tead, et ei suuda ilma selle inimeseta elada. «See on vajadus selle inimese olemasolu, toetuse järele. Soovid selle inimesega oma elu jagada ja temaga koos kasvada,» meenutas Maire.
Samuti tõi ta välja fakti, et nad polnud kumbki Jaaguga mõistuseinimesed, vaid pigem väga emotsionaalsed, sest on mõlemad veemärgi all sündinud. Nii võrdles ta nende suhet jõega, mis ei ole kunagi sama mis alguses. «Ja ta ei peagi olema. Elu peab olema areng. See teadmine ja inimeseks kasvamine. Kõik ei ole nii lihtne, kui noorest peast võib-olla paistab,» tõdes naine.
Karjäär
Jaak Joala muusikukarjäär algas 1966. aastal flöödimängija ja lauljana biitansamblis Kristallid. Hiljem, pärast Toivo Undi bändist lahkumist sai temast ka basskitarrimängija. Joala esimesed kümmekond helilindistust sündisidki Kristallidega Eesti Televisioonis.
1968. aasta sügisel lõi ta bassimängija ja lauljana kaasa Toivo Kurmeti legendaarses ansamblis Virmalised. Virmalistes laulis Joala sisse mitmeid Kurmeti laule, näiteks «Ainult sul», «Ma ei tea, miks», «Naer», «Taas on päev» ja «Üksinda». Sellesse aega jäävad ka Joala esinemised Eesti Televisiooni populaarsetes saadetes «Kanal 13» ja «Horoskoop» ning tema kiiresti kasvav kuulsus.
Sõjaväeteenistus möödus Joalal Tallinnas Tondil sõjaväeorkestris musitseerides, kust vajadusel sai käia ka helisalvestustel ja kontsertidel esinemas. Publikulemmikust sõdurpoisi argipäevast jäädvustas Eesti Televisioon 1968. aastal ka noortesaate jaoks filmilõike. Telefilmis «Tantsugalerii» linastunud 1969. aastal Joala lauldud lauldud «Kuulsuse ahelad» videoklipi kohta on paljud inimesed hiljem öelnud, et ta oleks nagu oma saatust ette näinud.
Aastatega laienes tema repertuaar, muutudes sisult ja vokaalselt oluliselt nõudlikumaks. Teda kuulasid meelsasti nii noored kui ka vanad. 1970. aastatel võitis Jaak Joala auhindu paljudel lauluvõistlustel ja festivalidel nii Eestis kui ka välismaal. Ta oli võidukas nii 1972. aastal toimunud Tippmeloodia lauluvõistlusel kui ka Tallinna-Tartu lauluvõistlustel (1972, 1973, 1974). Samuti 1972. aastal Rostockis, kaks aastat hiljem Vilniuses, kus pälvis kõik auhinnad, mis ühel lauljal oli üldse võimalik saada. Samuti oli ta võidukas 1975. ja 1979. aastal Sopotis.
Sellest ajast peale sai Jaak Joalast nõutumaid lauljaid ka heliloojate seas. Eesti heliloojatest on Joalale kirjutanud laule Uno Naissoo, Arne Oit, Raivo Tammik, Gennadi Taniel, Kustas Kikerpuu, Rein Rannap, Viktor Ignatjev, Olav Ehala ja paljud teised. Talle kirjutasid laule ka erinevad Nõukogude Liidu heliloojad, teiste seas David Tuhmanov, Aleksandr Zatsepin, Raimonds Pauls, Viktor Reznikov ja Vladimir Matetski.
Populaarsus Nõukogude Liidus tõi kodumaal Joalale hüüdnime Kremli Ööbik
Tohutu populaarsuse Nõukogude Liidus ja puupüsti täis hiiglaslikud kultuuripaleed tõi endaga kaasa 1978. aastal Kesktelevisiooni 1. programmis esietendunud muusikaline telefilm «31. juuni». Filmis kõlas neli laulu Jaak Joala esituses. Samuti osutusid tänu sellele ka defitsiidiks tema Nõukogude Liidu ainsas plaadifirmas Melodija vermitud vinüülplaadid.
1980. aastatel keerles ta kontsertreisidel, esines pidupäevakontsertidel, muusikafilmides («Olümpiaregati tähed» (1979), «Jaak Joala» (1981), «Teisikud» (1982) jt). Samuti erinevates televisioonisaadetes, ning ta tuli korduvalt televisiooni-laulufestivali «Песня года» («Aasta laul») laureaadiks. Arvukate esinemiste eest Venemaal ja mujal NSV Liidus ning selle eest, et suur osa tema tolleaegsest repertuaarist oli venekeelne, sai Jaak Joala Eestis teenimatult hüüdnime Kremli Ööbik.
Aastatel 1977–1983 oli Jaagu saateansambliks Radar, kus mängisid aja jooksul paljud eesti tuntud muusikud.
1982. aastal tabas Joalat mitu ränka lööki: muusikafilmi «Teisikud» võtete ajal Šotsis varastati tühjaks tema Tallinna korter, järgnes abielulahutus Dorisest ning lõpuks sai ta sõnakuulmatuse eest võimudelt aastaks esinemiskeelu. Nimelt ei olnud Eesti NSV Kultuuriministeeriumi ja Eesti Riikliku Filharmoonia juhid rahul tema jõulise iseseisvumisega ehk sellega, et Joala oli Nõukogude Liidus nii kuulus ning arvas, et võib endale lubada praktiliselt kõike.
1980. aastate lõpus naasis Joala lauljana Eesti publiku juurde ning 1987. aastal moodustati ansambel Lainer, kus ta oli solist. Selle bändi tuntumad ülesastumised olid X Tartu levimuusikapäevadel ja 1988. aasta Rock Summeril.
:format(webp)/nginx/o/2020/06/25/13173273t1h122e.jpg)
1990. aastatel esines Joala võrdlemisi vähe – aeg-ajalt suuremate kontsertide ja festivalide konferansjeena, näiteks Rock Summeril, Rolling Stonesi turneel ja mujal. Tema tuntumad projektid lauljana sel ajal olid 1960. aastate muusikat esitanud Kollane Allveelaev G (koos Ivo linna, Karl Madise, Meelis Punderi ja teistega) ning tuur «Las jääda kõik, mis hea» koos Ivo Linna ja Tõnis Mägiga (rahvasuus tuntud kui kolme tenori tuur).
Laulmisest loobumine ja tähelepanu keskpunktist eemaldumine 1980. aastate lõpul
1980. aastate lõppu jäi ka Jaak Joala lauljakarjäärist loobumine, kui välja arvata 1996. aastal toimunud kolme tenori kontserdid. Loobumise põhjuste üle on läbi aastate palju spekuleeritud. Samas on suur osa spekuleerijatest ühel nõul – põhjuseks olid tüdimus ja väsimus kuulsusest, Goskontserti tihedatest esinemisgraafikutest tingitud lakkamatutest kontserditurneedest NSV Liidu avarustes ja sellega kaasnenud rutiinist. Samuti elust ratastel, lahkhelidest filharmoonias ja kultuuriministeeriumi juhtidega, valitsevate muusikasuundade muutumisest ning hiljem ka terviseprobleemidest.
Hiljem keskendus Jaak pedagoogi- ja produtsenditööle ning juhtis mõnda muusikasaadet. Tema viimaseks ülesastumiseks avalikkuse ees lauljana jäi kontsert 1999. aastal Vabaduse väljaku telgis, kui kolm tenorit viimast korda kokku tulid. Eri Klasi 60. juubelisünnipäeva peol tuli esitusele vaid üks lugu – Raimond Valgre «Ma loodan, et saan sellest üle», mida juhatas Tarmo Leinatamm.
Viimased aastad ja surm
Oma elu viimased kümme aastat elas Joala äärmiselt eraklikult ning isegi paljudel kunagistel sõpradel ei õnnestunud temaga enam kohtuda. 2005. aasta mais tabas meest infarkt ning 17. mail 2011 viidi ta taas infarktiga Põhja-Eesti regionaalhaigla südame-veresoonkonna haiguste intensiivraviosakonda. Vaatamata sellele, et tegu oli juba teise infarktiga, taastus ta kiiresti. 25. septembri õhtul 2014. aastal leiti Jaak Joala oma kodust surnuna. Enne seda oli ta äsja viibinud kopsuprobleemide tõttu haiglaravil. Jaak Joala maeti 1. oktoobril Metsakalmistule.
Jaak laulis end nii Eesti rahva kui ka Nõukogude Liidu inimeste südametesse ning tema kaunid laulud helisevad meie kõrvus igavesti.
Kasutatud allikad:
«Väga detailne meenutus! Jaak Joala lapsepõlvesõber: tal oli probleemne perekond ja ta lapsepõlv polnud kerge». Kroonika. 30.09.2014, autor Kroonika.
«JAAK JOALA VIIMASED PÄEVAD». Eesti Ekspress. 15.10.2014, autor Kristi Vainküla.
Jaak Joala. Loetud 25.06, 2020, allikas Vikipeedia:
https://et.wikipedia.org/wiki/Jaak_Joala
«Maire Joala meenutus abikaasa Jaak Joalast: See ei olnud armastus esimesest silmapilgust, aga see oli pigem nagu vana äratundmine». Kroonika. 30.06.2015, autor Kroonika.