Eesti-Soome kirjanik Hella Wuolijoki on oma mälestusteraamatus lõpetanud meenutused oma noorimast õest Niinast sõnadega: «See oli lugu mu kolmandast õest, kes läks küll tohutult paksuks, kuid jäi näo poolest nii ilusaks, et mehed heitsid talle tänaval imetlevaid pilke.»
«Ta mängis hästi klaverit, lõpetas Tallinna konservatooriumi ja hakkas muusikaõpetajaks, kuna väitis, et ta ei olnud küllalt andekas saamaks esmaklassiliseks pianistiks. Kõige meeldivam oli see, et ta ise niihästi teadis kui ka tunnistas seda ilma ilustamata. Temast sai hea klaverisaatja ja esmajoones laste muusikaõpetaja. Lastele meeldis ta väga, kuid tal endal ei olnud lapsi. Ja elu lõpuni jäi ta õitsvaks, elavaks ja sädelevaks.»