EDULUGU ⟩ Lasnamäe korterist LA muusikataevasse
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
18. aprill 2020, 07:33
Yasmyn kõlab rabavalt hästi! Ja täiesti teistmoodi kui ükski muusik siinmail. Viimane aeg klaariks teha – rahvusvahelise välimuse ja vägeva lavapersooni taga on Lasnamäe korteris venna kõrval muusikat tegema hakanud eesti tüdruk.
Yasmyn Sinencia Kass ei näe eestlase moodi välja. Samuti on teda julguse ja ebatavaliselt kõrge energia poolest raske kohalikku raamistikku pressida. Ometi tunneb rahvusvahelise pere – Victoria Kassi ja Joel De Luna – laps end sedavõrd eestlasena, et tabab kõige peenemat huumorit ja peidetud vihjeid. Ta on oma nii siin kui ka Ameerikas, kahel rindel, millele artistina keskendub.
Yasmyn sai artistina nähtavaks-kuuldavaks alles mõne aasta eest, kuid teda märgati silmapilk. Debüütplaat «SlowFall» teenis Eesti Muusikaauhindade nominatsiooni ja uus lühialbum «Illusions» läks samuti kohe lendu. Esimesed live’id tõid kutsed rahvusvahelistele mõjukatele festivalidele Eurosonic Noorderslag ja Europavox. Kuid tänu tutvustele pole Yasmynile midagi hõbekandikul kätte toodud, kõik kontaktid ja võimalused on ta endale ise välja võidelnud.
/nginx/o/2020/04/16/13057752t1hb65d.jpg)
Väga tihti võetakse otsekohesust nagu ülbust. Me võtame siin Eestis liiga kergesti asju südamesse.
Kuidas inimesed reageerivad, kui sind esimest korda laval näevad ja kuulevad?
Nad ütlevad, et mu lavaline olek on väga eriline. Ma jään meelde. Lava on lihtsalt minu koht, olen terve elu olnud esineja ja väike eputis. Käisin WAFi laulukoolis, tantsisin, mängisin klaverit, joonistasin... No ma ei saa elada ilma loominguta!
Panen laval rõhku ka visuaalsele elamusele –töötan koos stilist Liisa-Chrislin Saleh’ga, meil on pöörased kostüümid ning minuga koos on laval DJ ja trummar. Ma pole veel kaugele jõudnud, aga inimesed ütlevad, et käitun nagu päris artist.
Mulle meeldib täiega, mis mu isa 1999. aasta «Eesti laulu» konkursil tegi. Vaatan seda energiat loos «Opera On Fire» ja saan aru, kust minu ja mu venna esinemiskarakterid tulevad. Kui ta on laval, siis ta on laval, midagi muud ei eksisteeri! Tal on täiesti suva, ta on nagu transis. Ma tunnen ise ennast laval täpselt samamoodi. Aga seesama eriline geen on ka mu tädil (Carmen Kass) ja kahel väikesel õel.
Tegutsed paralleelselt Los Angeleses ja Tallinnas, kuidas sa USA muusikaringkonda sattusid?
Ikka arvatakse, et küllap ma tutvuste kaudu midagi sain, aga tegelikult tuli kõike alustada nullist. Los Angelese muusikud sattusid minu ja mu venna kontserdile. Ja kohe tekkis tunne, et me kuidagi väga hästi sobime, oleksime nagu loodud üksteise jaoks! Sel hetkel sain aru, et omasid võib sul olla igas maailma otsas.
Meil on LAs muusikute rühmitus Manifestus, kuhu kuulub kolm Eesti muusikut – mina, mu vend Mick Moon ja Kaspar Kolk – ning kolm USA muusikut – Hennessy, Infanine, Moeazy. Teeme igaüks isemoodi muusikat – üks teeb screamo-räppi, mis on nagu heavy metal, teine laulvamat indie-rida, hiphopi alla mahub meeletult palju eri asju.
2018. aastast hakkasime suhtlema, koos muusikat tegema, otsustasime neile LAsse külla minna. Tegime minu esimese albumi «SlowFall» ja meie koostöö kulgeb superhästi. See pole juhtunud kellegi kaudu, ise leidsime üksteist.
Yasmyn on Eestis eriline nimi, aga maailmas on samanimelisi artiste ainuüksi Spotifys üle saja. Miks just sina oled see õige Yasmyn?
Ma olen eriline. Ma ei tea, mille poolest, aga usun sellesse väga kindlalt. Ja usun, et originaalsust ei saa konstrueerida, vaid hästi siiras olles tuleb see iseenesest.
Ma ei oska stiililt oma muusikat ka kirjeldada – see on lihtsalt muusika, see on kunst. Mõni teine analüüsib, et on uue kooli hiphop, R’n’B-d, aga on ka house’i ja techno elemente. Miks ma peaks tahtma ennast vabatahtlikult kuskile kasti panna? Iga mu uus asi on täiesti teistsugune kui see, mis ma varem olen teinud. Ma ise olen elevil ja see on nii äge, et ka inimesed maailmas on elevil – kirjutavad mulle, jagavad mu muusikat. Kui see Eestis juhtub, tundub normaalne, siin on lihtne kiiresti tuntuks saada. Aga kusagil hiiglaslikus USAs, UKs, Venemaal või Euroopas sa ikka imestad ja rõõmustad selliste asjade peale. Oleme algusest peale sihtinud väga rahvusvahelist muusikamaailma.
Mismoodi sinu puhul muusika tegemine käib?
Mulle on see elamise vorm, et olen iga päev stuudios, ainult muusikas elangi. Minul puhul algab lugu mingist instrumentaalist või biidist. Improviseerin sellele salmi, kohe salvestan, kuulan, lisan taustavokaalid, mõtlen refrääni. Hästi orgaaniliselt teen.
Mulle väga istub see uue kooli hiphopi kultuur, kus teedki eri produtsentidega, oled hästi avatud. Täiesti võõras muusik tihtipeale saadab mingid biidid. Kirjutab mulle, et tsau, olen see ja see, sealt ja sealt, teeks koostööd! Igast maailma otsast tuleb selliseid ettepanekuid. See on väga äge!
Kui tihti neist biitidest lugu saab?
Biite saadetakse mulle nii palju, kõiki ei jõuaks kuidagi kasutada. Enamik on väga head, nii ma hoian neid, ootan, millal sealt midagi arenema hakkab. Alguses panin iga natukese aja tagant uue loo välja, praegu eelistan natuke rohkem mõelda. Timmin, kuidas eri aegadel salvestatud lood üksteist täiendavad ja kontseptuaalsema terviku loovad.
Suhtlemise teeb lihtsaks see, et olen tohutult otsekohene – ütlen ausalt, mida asjast arvan. Ei peab oskama ka öelda.
Kogu meie perekond on selline. Mind on lapsest peale kasvatatud, et kui midagi on, siis ütle välja! Ja alati tuleb ausaks jääda.
Kas otsekohesus just elu keeruliseks ei tee? Eestis on ju kombeks ümber nurga rääkida.
Väga tihti võetaks otsekohesust nagu ülbust, aga peab harjutama oma väljendusviisi. Sama asja saab öelda erineval viisil, saab olla väga aus, aga ka viisakas ja tore. Ma ise väga-väga hindan seda, kui keegi ütleb täiesti otse, mis tal öelda on. Tal on oma arvamus ja minul oma, see on ju täiesti OK! Me võtame siin Eestis liiga kergest asju südamesse.
On juhtunud küll, et ütlen otse, ja inimene saab haiget. Siis ma selgitan paremini ja inimene ei ole enam kurb. Ei tohi midagi arvata üleolevalt positsioonilt, siis teine ei suuda seda vastu võtta. Ma olen otsekohene, aga ma ei näe pointi igal pool oma arvamust avaldada. Kui on õige aeg ja koht, siis ma teen seda. Eks kindlasti kompleksid teevad inimesed haavatavamaks, siis neil on raskem tõde taluda. Ja see, kuidas neid on kasvatatud. Mina olen aususega harjunud.
Millega sa veel harjunud oled?
Iseseisvusega. Näiteks kui olin 14 ja vend 16, õppis mu ema õendust ja sõitis Gran Canariale praktikale. Meie elasime kahekesi Lasnamäe korteris ja saime suurepäraselt hakkama, see oli väga õpetlik aeg. Olen harjunud sellega, et vastutan ise. Ema oli tööl, tulin seitsmeaastasena ise koolist, tegin endale makarone. Ja ma ei ütle seda absoluutselt mõttega, et vaata kui raske, et kõike tuli ise teha. Vastupidi! Paremat stardipunkti iseseisva elu alustamiseks, kui mu ema andis, ei saaks mitte keegi anda.
Mu ema Victoria kasvatas meid üksikemana ja ma ütlen – ta on täielik supernaine! Ta käis tööl, tegi meile süüa, jõudis veel mängida meiega. Seletas kõike, oli alati ja kõiges olemas ning andis ülihead põhimõtted mulle eluks. Ema sai nii hästi hakkama meiega – sai meid väga hästi distsiplineeritud ja oli ikkagi megatore meiega. Ta uskus meisse, kõigutamatu eneseusk on suurim varandus, mida üks ema saab oma lapsele anda. Ja elu ei pea kerge olema, pead lihtsalt taipama, et kui on midagi, peab ise ohjad haarama!
Mida su ema praegu teeb?
Victoria elab praegu Inglismaal ja töötab hooldekodus õena. Ta on nii vapper – keset koroonakriisi on tema ikka tööl, elus ja terve. See ei ole üldse kerge töö: öövahetused, hommikul koju, lapsed eelkooli, kogu aeg tegutseb väsimatult. Mul on seal kaks väga lahedat väikest õde.
Vanaema elab Itaalias, nii on meil väga mõnus rahvusvaheline perekond – väga hea on reisida, kui igas maailma otsas on oma pereliige juba ees.
Kolisin kodust välja, kui olin 16-aastane, sest tahtsin ise vastutada. Ema toetas ja julgustas mind – kui tahad, siis mine. Kui vajad abi, ma alati aitan. Praegu, kõigest 20-aastasena olen tegelikult juba ammu harjunud ise otsustama ja vastutama. Ja olen lõputult tänulik oma emale, et ta mind nii iseseisvaks oskas kasvatada!
Kui palju isa Joel De Luna sinu elus osales?
Ma isast väga rääkida ei tahaks, mu ema oli üksikema. Ma ei isegi mäleta seda aega, mil mu isa oleks kodus kohal olnud. Aga mu ema on tugev naine – ta ei öelnud iialgi, et me ei tohiks isaga suhelda. Ta ei öelnud tema kohta midagi halba. Ja nii me suhtlesimegi – ta oli väga tore meiega, ikkagi isa eest, olgugi kaugelt.
Joel oli väga keeruline isiksus. Mida ma temalt õppinud olen? Pigem seda, kuidas inimestega mitte käituda, kuidas mitte teha, kuidas mitte oma äri ajada. Usu mind, see on tegelikult väga hea koolitus! Vastupidine eeskuju. Kolme aasta eest ta meie hulgast lahkus ja ma ei tahaks vanu eksimusi välja kaevata. Ta oli väga julge mees. Liiga julge isegi.
Sul on ka maailmakuulus tädi, esimene Eesti supermodell Carmen Kass. Avalikku imagot teavad kõik, aga milline ta omadele on?
Carmen on tark naine ja selle imago väga teadlikult ehitanud, mina seda lõhkuma küll ei hakka. (Naerab.) Aga võin öelda, et ta on tegelikult väga lõbus inimene, väga vaimukas, temaga on lahe!
Kord juhtusime tädiga sama lennu peale, siis kimasime temaga keset ööd mööda Itaalia maanteed, kuulasime muusikat, röökisime laulda, naersime, ta on väga vaba inimene. Ja tohutult otsekohene, julgeb ise otsustada.
Mulle on alati meeldinud see, mis Carmen teeb. Ma väga tahan oma tädi moodi olla – olen nagu temagi esinejahing. Mulle meeldib, kui kaamera pildistab mind, kui tehakse meiki, valitakse kostüüme, laval olla. Lapsena olen modellina sõusid ka teinud, aga praegu eelistan iseseisvaid projekte.
/nginx/o/2020/04/16/13057760t1h2ca2.jpg)
Ma olen selle maailma keskel üles kasvanud. Mu ema töötas samuti modelliäris, pidas agentuuri koos tädiga. Käisin seal kogu aeg külas, nägin casting’uid, üritusi.
Karjääri juures on kõige tähtsam asi julgus see vastu võtta. Tunnen, et olen muusikamaailmas täpselt nagu tema moerindel – ta ise läks, võttis kätte, riskis ja hakkas tegema. Meie pere on mind alati õpetanud, et kui sa tahad midagi, siis lähed ja võtad!
Kas tuntud pereliikmed on iseendaks kujunemisel koormaks?
Enam nii palju ei küsita vanemate või tädi kohta, see teema pole praegu nii relevantne, aga väiksena küll. Oi, ma olin väiksena väga uhke! Oma tädi, oma ema üle. Aga see lõi vahel vastu näppe ka! Kui oled noor ja loll, siis ikka tahad ju veidike uhkustada, et mis su tädi jälle tegi ja nii edasi. Alles hiljem taipad, et see pole alati mõistlik.
Praegu ma hoian ennast pigem tagasi. Saan aru, et sellest ei ole vaja rääkida. Aga seda ma kindlasti ei ütle, et mul oma pere tõttu oleks kuidagi raskem, ei! Minu reaalsus oli lihtsalt teine.
Vend on sul samuti muusik, kuidas te läbi saate?
Oo, lapsena oleme ikka kakelnud ka! No me jagasime 16 aastat ühte tuba, katsu sa sinna kaks erinevat isiksust toppida. Tema oli spordipoiss, mängis korvpalli, mina olin muusik, mitte nii aktiivne. Aga nüüd saame superhästi läbi ja oleme väga lähedased.
Muusikat teeme algusest peale koos. Tema alustas enne ja tutvustas mulle kodus salvestamise võlu. Kirjutasime kahekesi koos, oma pisikeses Lasnamäe korteris. Vahel kui liiga valjuks läksime, mõni naaber koputas. Praegu, trummari stuudios ja prooviruumis saab ikka korralikult lärmata! Kuid see alguse kodustuudio aeg oli väga fun...
Venna artistinimi on Mick Moon, produtsendinimi Youngmoon, enda nimi Antonio Sebastian – kõik eraldi rollid. Ta on kõige erilisem inimene, keda ma tean!
Vend ei taha olla osa sellest ühiskonnast, mis meile on tekitatud. Ta tahab olla vaba, iseenda inimene, tahab areneda, õppust võtta ja edasi minna. Ta on samamoodi üliväga otsekohene, paljud ei nõustu temaga, aga tema raputavad väljaütlemised on alati armastusega tehtud. Mulle imponeerib tema anne, sihikindlus ja julgus. Tal on täiesti suva, mida teised arvavad. Täiesti suva!
Kas sinul on samuti suva?
See on tõsi, et ma ei lase end teiste arvamusest mõjutada. Aga usun, et natuke peab ikka kaitsma ennast. Ma olen terve elu olnud see laps, kes puude otsas ei roni ja pahandusi ei otsi, olen selle poole pealt rahulikum.
Vend vajab seiklust ja vaheldust, ta on meil selline rändurihing, kes ühes kohas kaua vastu ei pea. Tegi just kolm kuud USAs oma albumit, siis jälle Tallinnas, siis kusagil mujal.
Reisida meeldib minule ka, aga on ikka päris mõnus, kui on üks kindel koht, kuhu puhkama minna. Pean lihtsalt karjääri mõttes mõtlema, kuidas ma navigeerin. Olen artist Eestis js USAs, need on kaks väga erinevat turgu. Siin ma lähen peale, sest olen välismaine. USAs pole ma oma välimuselt midagi erilist, pean rohkemate punktide peale mõtlema, et ka seal eriline olla. Aga ma saan juba pihta, kuidas see isemoodi olemine mõlemas riigis töötab. Väga hästi on läinud, kuulajate ring kasvab meeletu kiirusega. Lühialbum «Illusions» on eriti hästi vastu võetud.
Mul tuli just ka samanimeline dokumentaalfilm välja. Vaatasime, et oleme koos Kaspar Kolgiga filminud tohutul hulgal hästi siirast, täiesti ilma filtrita materjali. Siis tuligi mõte, et teeks sellest koos Vita Picturaga filmi – parim viis minuga tuttavaks saada! Näed ausalt ja lähedalt artistielu, lava, loomeprotsessi. Aga vaatasime, et oleme selle vähese ajaga muusikamaailmas juba päris palju teinud.
Kas su ellu peale muusika veel midagi mahub?
Nojah, kui sa nii küsid, siis äkki ongi paras aeg meil oma suhtega kapist välja tulla. Jah, mul on kallim Kaspar Kolk, kellega ma teen koos muusikat. Aga ma isegi ei tea, millal me omavahel kokku läksime. Kõik algas pihta muusikast. Mu vend lahkus Eestis ja mul polnud loomingulist partnerit, siis hakkasime Kaspariga koos tegema. Olime päevad läbi stuudios, kogu aeg ninapidi koos, ja nii pea kaks aastast juba – kuni saime aru, et olemegi paar. Mulle meeldib, kui asjad ise lähevad, kuidagi väga harmooniliselt. Aga muusika oli enne!
Ma kunagi pole osanud väikselt mõelda. Dream Big – see hoiak on mul alati veres olnud. Ja pere on õpetanud mind manifesteerima – mida sa ise ütled ja usud, see loobki sinu reaalsust.
