1930. aastate alguses, kui naabermaal Soomes tegutses juba paarkümmend naisarhitekti, oli arhitektuur Eestis veel täiesti meeste pärusmaa. Esimene eestlannast arhitekt Paula Ilves sai diplomi Budapesti tehnikaülikoolist 1929. aastal, aga tema siirdus elama ja töötama Pariisi. Esimese naisena Tallinna Tehnikumi 300 lõpetaja hulgast sai arhitekti diplomi 1931. aastal Erika Volberg, hilisema nimega Nõva. Esimese Eesti Vabariigi perioodi jooksul saigi peale tema veel ainult Salme Liiver sama diplomi.
Tiiu Parbus ja Ingrid Ruudi on kirjutanud: «Nõva kui eduka praktiseeriva arhitekti arengulugu illustreerib naise enesekehtestamist traditsiooniliselt väga mehekesksel erialal, samuti emantsipeerumisega kaasnevaid vastuolusid ja kompromisse oma ajastu kontekstis.»