Märts 1907. 37-aastane kokk Mary Mallon teeb rahulikult köögis oma tööd, kui ühtäkki seisab tema ees mees, kes nõuab verd, uriini ja väljaheiteid. «Ei läinud kaua, et Mary ettepanekule reageeriks,» kirjutas mees hiljem. «Ta haaras kahvli ja ründas mind.»

Mees, kes seda vahejuhtumit meenutas, oli erauurija ja epidemioloog George Soper. Talle oli antud ülesandeks uurida tüüfusepuhangut ning Soper uskus, et on läbimurde äärel. Tal oli vaid vaja proovidega asja kinnitada.

20. sajandi alguse New Yorkis – nagu paljudes teistes kohtades – lokkas äge nakkushaigus nimega tüüfus. Igal aastal haigestusid tuhanded inimesed, üks kümnest haigest suri. Haigus kulges kõrge palavikuga, nõrkusega, kõhu- ja peavaluga, oksendamisega. Tüüfusepuhangu keskel ei suutnud arstid seletada, kuidas jäid haigeks inimesed, kes ometi ei puutunud kokku kellegagi, kes oleks olnud pealtnäha haiguse kandja.

Kommentaarid